neljapäev, 18. jaanuar 2018

See jookseb mu soontes koos verega, noh

Naljakas päev.
Olin varahommikuni üleval, mängisin civi. Kaotasin, aga tore mäng oli. Lõppes pool viis või sedasi.
Ootasin keha kättemaksu täna - aga täitsa kombes enesetunne. Kummalisel kombel.
Käisin siis jooksuga poes (minu põhiline jooksuteekond: poodi ja tagasi. Olen ka viiekilose kotiga täitsa tõhus tagasijooksja), toimetasin - kohe saab esimene laks romaani kolmandat osa läbi töötatud, siis jälle otsast peale - viisin hulga vanas mängunurgas seisnud papp-prahti välja paberikonteinerisse, tegin süüa. Alustasin uut civilizationit.
Kõik on hea.
Minul.

Õrnus on peal.
Selline "tahaks, et tal oleks hea" kõigi pihta, kes nägusa noore mehe kvalifikatsiooni alla kuuluvad. Välja mõeldud või mitte. Kui ma mõne lõhna isegi meenutan, kui ainult kujutlen, kuidas tundub selle või tolle teise nahk peo all ...

Mõtsin ükspäev, misasi on nägus noor mees.
No et mees, on selge - suguküps isane.
Noor? Vat see on ... peale endas kaevamist ja üritusi lubatavat vanust ikka ülespoole venitada, sain ausa "mitte üle 5 aasta vanem kui mina". Noorem olemise osas mängib aint "suguküps peab olema" piir.
Ja nägus?
Mis on "nägus"?
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks leidsin, et ainus piir on kehakaal ja mõningase ülekaalugi saab andeks, kui noor mees on väga tore inimene. Veidi pontsakas, pekiga läbikasvanud lihas - jah, toredate inimeste puhul see ei sega.
Aga suurt ülekaalu ei saa ka toredusega mittemärgatavaks muuta.
Päris paks mees lakkab minu jaoks mees olemast. Pigem seksiksin koeraga.

Seksijutud =)
Ei, ei saa orgasmi ikka veel, aga et ma seda tean, viitab, et vahel ikka üritan, eks ole.

Selgelt on teema ülestoomisel ovulatsiooni mõjud.
Aga ma ei tea, kas ovulatsiooni pärast või lihtsalt kokkusattumusena oli mul eile ka kaks väga päris, väga elus netivestlust kahe erineva noore nägusa mehega (mida, see kategooria mahutab tegelikult palju!) ning tahaksin nii- nii-nii väga, et neil oleks hea.
Mitte ainult minul.
Või noh, mul ei olegi üleni hea, kui teistel ümberringi on halb.
Nii lihtsalt on.
Aga see ei tähenda, et mul näotegijate seltsis hea olla oleks - närin läbi, et mulle antav ei ole siirus, ja on hoopis kohutav.

Eelistan ehedat ükskõik-kui-hirmsat valetamisele.
Nii ka lihtsalt on.
Kaasa arvatud arusaamine, et mulle antav ei ole päris, ei ole vahetu, ei ole see. Ma ei saa midagi teha, et ära tajun.
Tegelt oleks kergem, kui jääksin uskuma teeseldud naeratusi, on ju? Aga ma ei jää. Isegi kui mõistusega ei registreeri ära, et jama siin või seal, tunne jääb halb ning tühi. Ausus on ehe ja elus, muu ... brrr.
Lisaks, kui mind hoitakse eemal, käsivarre kaugusel, et ometi külge ei kleepuks, mul ei ole huvi ka seal käsivarre kaugusel tuterdada.
Siis ma lihtsalt lahkun.
Bye! 

Aga eile oli kangesti hea, kangesti elus!

Kommentaare ei ole: