kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Sügavmust ja kiirgav helevalge


Äärmused.

Mhmh.
Ma olen siin paar korda vestnud kuldse kesktee voorustest, aga ... ma ei oska sel käia.
Ei taha, ei oska, ei püsi seal. Täiesti kogemata olen jälle ühte või teise äärmusesse vajunud ning hirmasti tuleb meelde Amanda Fucking Palmer, kes käis ühel aastal, kui "Coraline" oli kandidaat, Neili kaaslannana Kuldgloobuste jagamisel, ja pärast oli muidugi erinevatel saitidel maailmapalju "kel-mis-seljas-oli"arutlusi.

Ühes arvukatest lehtedest (kusjuures mul on meeles, krt. Mu aju on info panipaik: saidi nimi oli go fug yourself) oli ka küsitlus üleval, et kes oli best-dressed ja worst-dressed. Neil ütles, et ta hääletas Amanda poolt mõlemas kategoorias, teades, et need mõlemad teeksid ta rõõmsaks.
Hulk tema blogi lugejaid järgis ta eeskuju ja phmt nad ummistasid saidi ja Amanda valiti best ja worst dressed isikuks umbes neljakordse eduga järgmiste ees.

Ma tunnen samamoodi. Kas best või worst, andke minna, mõlemad on oivalised.
Mida mina peaksin läbikukkumiseks, oleks olla keskmine, hall, märkamatu.

Muide, viimaks sai Amanda tiitli "best undressed", mis oli päris tabav ka.

Nojah.

Aga minuga on samamoodi.
Nagu - ma vahel guugeldan ennast nimepidi ja kuna mul on nüüd romaan, ka koos selle nimega. Ja teate, mis ma leidsin? Rabarberibulvar kirjutas: "started with Triinu Meres’ “Lihtsad valikud”.. will talk about it soon. This book is probably the freakiest thing I’ve had in my life since 1999."

Ja ma olen nii krdi meelitatud, et!
Midagi paremat ei saakski öelda.
Mõtlen ja ei tule pähe, MIS mulle rohkem meeldida saaks. Isegi määratlus "since 1999" on ülim, sest viitab, et tegu pole mõttetu emotsionaalse hüüatusega ("maailma pehmeim voodi, ilusaim naine ja teravaim mõõk ühekorraga!"), vaid tegu on konkreetse määratlusega.
Autist täpselt piirini, kus ma küll mõistan metafoore, aga äärmuslikke liialdusi mitte. Et toon maailma 0,086% armastust juurde, aga mitte "toon maailma nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti jääb!"
(Mis on minu arust üleni ajuvaba, kui mõtlema hakata - keda ja miks tabab siis lõuakramp, nii et suu lahti JÄÄBKI?! Kui väga vaja, võib aint kirjutada "nii palju armastust, et teil kõigil suu lahti VAJUB".)

Täpsus ja äärmused. Mitte ebamäärane hall mudru, ei siin ega seal, ei ei ega jaa, ei nii ega naa.
Päris naljakas: olen nii mustvalge suhtumisega, kui üldse saab, asi või inimene kas meeldib mulle või ei meeldi, kõhklemine ja kahtlemine ajavad mind isegi meeldivate inimeste puhul peast hulluks ja halliks ning raudselt on mu lipukiri (üks neist) "tee oma valik, maksa hind ja ära, kurat, VIRISE!"
Ja nii mitu arvustajat on kirjutanud, kuidas mu romaan on tegelaste poolest halltoone täis. Kõik on hall.
Ja ma mõtlen: misasja?!?!

Aga noh. Ilmselt paistab välja, et ma ei usu heasse ja kurja. Headusse ja kurjusse.
Paistab välja, et minu tegelased teevad kõik oma parima neis tingimustes, kus nad on.
Kurjus on üldse täiesti haige mõiste. Inimesed ei ole KURJAD. Nad on parimal juhul ajuti lollid, pimedad, isekad - aga mitte kurjad.
Headus klassikalises mõttes on lihtsalt teiste valu tundmine ja üritus seda võimalusel vältida. Ja kurjus - selle mittetundmine. Pole vaja vältida, kui ei tunne ise, eks ole.
Minu lahend maailma väga vastikutest inimestest vabastamiseks oleks nad kiirelt, valutult ja kõige parem, kui nad ei teakski, mis toimub, hukata. Sest ma ei taha nende valu tunda.
Empaatiavõime (või selle puudumine) on ainus hea ja ainus kuri, mis olemas on.

Mhmh, mina tean, kuidas on =)

Mu tädi tegi pildid ja lõikas kokku ka.
Mida, mis ülevalgustatud? Mulle igatahes meeldib!
Kirjutada "minu arvates" oleks kuidagi väga silmakirjalik, kui tõesti siiralt usun, et nii ongi. Nagu - kelle arvamust ma siin esindan, Kersti Kaljulaiu oma v?!
Muidugi on nii "minu arvates"!

Paneks endast veel mõne pildi ka. No et ma esitlesin raamatut ja jee ja ...? Ja südaööni, mil postituse ilmutan, on veel tervelt kuus pikka minutit.

4 kommentaari:

notsu ütles ...

äkki see halltoonide jutt tuleb varjatud eeldustest ulme kui žanri kohta? et järsku arvustajad eeldavad, et see on enamjaolt selline eskapistlik seiklusžanr, kus reeglina ühed on head ja teised pahad, lihtne.

eks sellist on ilmselt olemas kah, aga kes seda lugeda viitsib (ütlen ma ülbelt, teades ise tegelikult, et sellel peab lugejaid olema, muidu ei tehtaks).

ja unustavad, et ulmet saab kirjutada täpselt sama nüansikalt nagu mis tahes muu žanri kirjandust, küsimus pole žanris.

väga väga naine ütles ...

mhmh, mhmh!

63rl1 ütles ...

Lõpetasin just su raamatu lugemise. Mulle väga meeldis! :)

väga väga naine ütles ...

Jee!!!