teisipäev, 2. jaanuar 2018

Uuel aastal uus mina uue hooga

Olen oma unenägudes ka uue mina tõekspidamised - ja tunde, et kui maailm ei ole selline, nagu mina tahaksin, ma mitte ei kohane, vaid teen ikka omamoodi - sisse võtnud.
Eile enne ärkamist seletasin unes kellelegi oma eksi poputamise üle ahastuses mehele, et mul on ka eksid. Aga see ei ole minu asi, kui nad lollakalt toimivad, see on nende asi. Korraldagu ise oma elu, nad ei puutu kuidagi minusse!

Täna öösel nägin unes, et mu isa on džoki ja ronib rangluumurruga tööle, hobusega võistlema (tänks, Dick Francis), sest muidu lastakse lahti. Pidasin talle siis kirglise kõne teemal "See ei ole võimalik, kui inimesel on kuramuse LUU KATKI, tööandja ei tohi teda lahti lasta töö tegematajätmise pärast!" ja ärkasin kõrgendatud erutuse seisundis.
Aga see oli selline "nõme süsteem, mina seda ei kuula", mitte "parandan maailma ära, mis mõttes siin nii nõmedad asjad sünnivad?!"
Elik "jee mina!"
Alateadvus ka õpib!

Ei paranda maailma ära, raisk. Puhka! Lama! Koht!
Nii on hea.

Lapsepõli ikka on Aeg.
Eile puges mu poeg mulle kaissu ja rääkisime kõige külmematest talvedest ja kõige soojematest suvedest, mida mäletame. Ning selgelt joonistus välja, et sellised mällu vajunud ja unustamatud talved olid meil umbes samast vanusest. 6 - 8.
Suvede osas polnud kummalgi nii eredaid mälestusi - et jaa, oli palav, aga palav kuidagi ei vajunud sedasi ajju kui "miinus kolmkümmend kolm ja ma kõndisin Viljandis rongi peale, kui ema vedas samas kelguga kõrval mu väikest venda" või "pargis olid nii sügavad hanged, et mind ei olnud näha, kui lumme läksin ja natuke küürutasin".
Suvedest olid tal hoopis kõige eredamad mälestused sellest, kui vihma sadas ja siis me olime meres soojas, sest vesi oli oluliselt soojem kui õhk. See konkreetne kord on mul ka sügaval mälus, 2015 suvi.
Minu elu - võta parim sellest, mis on. Kui oodata paremaid aegu, jäädki ootama ning elu läheb mööda.

Enda suvised eredad-unustamatud mälestused on üldse äikesetormidest. Kuidas äike lõi sisse saarepuuse Karksi kodust umbes 20 meetri kaugusel. Ja siis teisel pool maja elupuusse, mida me ei näinud, aga toas läks jälle valgus roosaks ning mürin oli sama vali. Nii hämar ja põnev ja lahe oli.
Üks asi vaevab mind.
Olen ära unustanud, milline oli seinakate Karksis teises toas. Esimese toa oma on mul väga hästi meeles, aga teise oma ..? Midagi heledat. Mitte tänapäeva mõistes heledat, aga tolleajase arusaama järgi küll. Ent ... mis muster? Kas põhivärv oli roosakas või hoopis kollakas?
Loodetavasti lekib see info mul mälust välja mingil hetkel. Sest kogu aeg, KOGU aeg on tunne, et ah, see, käes ... ja viimasel hetkel enne päriselt teadvustamist kaob ikkagi ära.
Heleoranzi ja kreemvalge pikitriibuline? Ja pisikesed lillekesed ... kumma triibu peal? Ja kas triipude vahel olid mingid tumedamad piirid ka?

Panin uue aja viljatusravi arsti juurde. Põnev, põnev.

Nüüd on veel jaanuaris plaanis jätkata pornoloo kirjutamisega - lubasin, Reaktori erinumbri jaoks - ja oma teise romaani läbitoimetamisega.
See on oluline. Igast nõmedaid vigu on sees - näiteks üks mu lemmik-testlugejatest küsis, et kui kõik on postapo ja elul üsna vähe väärtust ja jama kõriauguni, miks nad ikkagi õues suitsetamas käivad?!
Ma ka ei teadnud.
Sama absurdne, kui romaani varasemas osas, kus tegelased on äärmusnapi varustuse peal, kaasa on võetud vaid kõige hädalisem - ja siis kodanik nuuskab taskurätikusse.
Nagu.
Niipea, kui mõtlema hakkasin, sain asja absurdsusest aru. Nuuskamiseks sellistes oludes on NÄPUD.  Aga kuni testlugeja ei ole märganud, ma lihtsalt ei MÕTLE nende asjade peale. Et suitsetada võib vabalt ka toas, kui surm nagunii kogu aeg suu ääres, või et nuuskama ei pea taskurätti.
Nii palju oli loogika ajus, et polnud vähemalt pehme paber tati eemaldamiseks, ent mitte rohkem.

Nii loogiline, kui olengi, vahel mõistus täiega ripatab.

Lähen nüüd ja viin oma loogilise mõistuse õue jooksma ning poest piima ja koort tooma.
Sest elu piima ja kooreta on vilets.

8 kommentaari:

irve ütles ...

ma nuuskaks varrukasse, sest ligased näpud on ilged

väga väga naine ütles ...

Aga kui pesupesu on ka kuu aja kaugusel umbes ning ka siis raske?

notsu ütles ...

mingi kobrulehega on jumala hea nuusata, aga selleks on vaja sobivat keskkonda.

väga väga naine ütles ...

Lume ajal on nõme, onjo =(

notsu ütles ...

mhmh. kui just mõni leht lume all küllalt pehme ei ole.

variant on veel mingi nii räbaldunud riietuseosa, et nagunii enam asja ei saa. kusjuures sellist närust riidelappi saab taskurätina ikka päris pikalt pruukida - nuuskad täis, kuivab ära, nuuskad edasi, vahetevahel mudid ehk pehmemaks. rasketes oludes on tal näppude ees see eelis, et ei tee sõrmi märjaks, külmas ei ole hea kuskilt otsast märjaks saada.

tõtt-öelda on taskurätt ses mõttes hea luksusese, et teeb elu PALJU mõnusamaks, aga ei kaalu suurt midagi.

väga väga naine ütles ...

Samas, kui omada teatud osavust näpuga nuuskamises, su käsi ei saa tatiseks, hoiad sedasi, et tatt purskub lihtsalt - noh, õhku.
Pärast natsa kuivatada - seda võib küll kasvõi varrukaga teha - ja kombes.

Eirys ütles ...

Kui seal maailmas olid taskurätid pidevalt kasutuses, siis võis neid kogematagi kuskile taskusse jääda, ei ole hirmus ebaloogiline. Kui just polnud öeldud, et võttis lumivalge ja värskelt triigitud taskuräti. Vähemalt mul oli täitsa kindlasti igasugustes jopetaskutes pooleldi täisnuusatud taskurätte, kui meil veel taskurätid kasutusel olid kodus.

notsu ütles ...

jaa, mul ka, mõnikord mitu aastat vanad, kui on mingi jope, mida pole ammu kasutanud.