esmaspäev, 5. veebruar 2018

Hägused mõtted

Tänu eelmises postis kiidetud mineraalveele julgesin käia Lõunalinnas - Tartus - ilma et mul seal väga mingeid asju ajada oleks olnud.
Lihtsalt Tütarlapse vanaema ja tädi väisatud ja külastatud ühte sõpra, kes lõpetas õenduskooli üleeile.

Käisin nii kauges linnas lihtsalt KÜLAS: maivõi, elu on ikka imeline ja vabadusi täis!
Sain inimeste kohta asju teada. (Ada on VEEL ILUSAMAKS läinud, Tütarlapse sümfooniaorkestril on nägus noor mees dirigendiks, kes mäletab isegi nimetatud Tütarlapse välimust, nime ja soovis talle mõned nädalad pärast sünnipäeva õnnegi, ja Werneri napoleonikook on isegi parem kui NÕHK.)

Kuigi ma väsisin ikka rängalt ära. Pearinglus 2 päeva jutti ja parema käe koordinatsioon nii olematu, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Phmt tagasi "annan endale küüntega näkku, kui üritan parema käega kappi avada"-tasemel.
Jah, nii kehv mu parema käe liikumise automaatkontroll ongi. Kui ei valva, mida teeb, teeb ei-tea-mida. Ja kui väsinuna valvangi, mida teeb, teeb ikka ei-tea-mida.

Nii on.

Pealegi läks mul uni kell fakken neli ära - nagu hommikul kell neli - ja kui ma siis omast arust hiirvaikselt hakkasin poja toas (sest seal on meil mänguarvuti) civilit mängima, ärkas too poeg üles ja oli hommikul minu peale maruvihane, sest ta oleks magada saanud nende 50 minuti jooksul, kui ta nüüd keerles, pöörles ja uuesti uinuda ei suutnud.

Aga sammuskine sõber K õppis temaga õhtul ära Eesti järvede asetuse kontuurkaardil ja ma olen täiesti kummuli, kui lahe see on - jõgede eest on tal kaks sees, aga vähemalt järvi teab.
Mitte et mina teaksin, kus asub näiteks Vagula järv.
Te teate v?
Ma ei teadnud, et selline järv olemaski on.
Igatahes on tal loodetavasti selle võrra koolis toredam. See oli mulle kodusõppimise põhiline motivaator - et koolis vähe toredam oleks. Et ma midagi TEADA oleksin saanud?! Haa. Haa. Haa.
Teadmisi ma kogusin omaette ja kooliga mitteseotult.

Mõnes mõttes tundub absurdselt ülespuhutud mõte, et mina, eriline. (Hoolimata "tunnista, mis sa oled, ja kasuta seda ära!"-st.)
Sest no - ma olen enda jaoks tavaline. Kogu aeg elan endaga koos, üsna harjunud juba.
On raske aduda, et (paljud) teised toimivad ja tunnevad hoopis teistmoodi, teiste mudelite järgi. Ma olen ju tavaline, nii et kõik on nagu mina, aint saavad natuke paremini hakkama? (Miks ma olin nii häiritud Ebapärlikarbi phmt samast mõtteavaldusest: olin kaua aega samamoodi arvanud ja siis aegamisi ja suurte paukudega kordamööda taibanud, et ei. 
Ma tajungi teistmoodi asju.
Tema "pfff, sa oled nagu kõik, aint hädisem!" oli/on eksiarvamus, mille juba enda jaoks kummutanud olin - ja nüüd tuli jälle keegi sama jutuga, tere-tore, mis ma peaks jälle kaaluma hakkama, et see võibolla on tõsi? JÄLLE?! Kui ma pika mõttetöö tulemusena olen endale klaariks teinud, et ei?!
No ei.)

Aga näiteks, et teiste puhul ei OLEGI haridus mahavisatud aeg ja energia, et nad TÕESTI õpivad koolides asju ära, on mulle ikka suur üllatus ja silmaavaja olnud.
Või et ongi olemas inimesed, kes naudivad teiste inimestega koos olemist.
Ka siis, kui tegu pole nendekummardamisüritusega, kus nad on tähelepanu keskpunktis tolle tähelepanu pärast võitlemata.
Ka siis, kui tegu pole väikese seltskonnaga.
Mina olen rahvahulgaga suhtlemiseks valmis, kui saan sellega teistele rõõmu teha või mingeid teiste vajadusi täita (mis on minu kiiks ja teeb minu õnnelikumaks), aga et MINULE meeldiks inimkarjaga koos olla?! Mulle endale, lihtsalt niisama, meeldikski?! Mäh?!

Aga selliseid inimesi päriselt ka on!!!!
Nii veider.

7 kommentaari:

notsu ütles ...

on-on.

ma olen nt see, kellel on vahel suures seltskonnas KERGEM kui väikses, sest siis hajub vastutus selle seltskonna heaolu pärast rohkemate peale ära. väikses seltskonnas - kui seal peaks õhus vähegi pinget või ebamugavust olema - tuleb mul kole kergesti tunne, et mina vastutan, et neil kõigil lõbus ja huvitav oleks. suures seltskonnas on "ah, küll nad kuidagi hakkama saavad ja küll igaüks ikka leiab kellegi, kellega tal tore on," suur seltskond töötab nagu ise.

väikese seltskonnaga toimetulekuks peab see olema selline seltskond, kellel juba ongi isekeskis tore. ja ühtlasi selline, kelle puhul mul ei ole tunnet, et ma peaks neile head muljet jätma. jällegi - suures seltskonnas võin ma üldse muljed jätmata jätta, sest keegi ei pane tähelegi, et siin üks on jumala igav ja mõttetu tegelane. suures seltskonnas võin lihtsalt õhtu otsa triivida, kui tahan, siis teises toas raamatut lugeda, kui tahan, siis kasvõi kuskil tukkuda.

ja koolis õppisin ma ka. õppimine oli minu jaoks üldse kooli parim külg, muu oleks võinud olemata olla.

notsu ütles ...

teine erinevus - sa kommenteerisid just Murca pool armumisest - ja ma olen jälle see, kes on vahepeal lausa armumissõltlane olnud, sest armumise enda hormoonilitakas on mõnus kogeda. see, kas armumine on õnnelik või õnnetu, on teise- või n.-järguline. õigemini, oma praeguses eluetapis ma lausa eelistan armuda ebaresultatiivselt, siis võib seda muretumalt teha, ei ole tagajärgi - saan lihtsalt ja süüdimatult oma tundeid nautida ja maailmal on rohkem värve. see on nagu... nagu... vannis käiks - ainult et halb võrdlus, sest mulle ei meeldi eriti vannis käia. massaaž? no pmst see, et saab mingit suurt heaolu andvat nähtust või ainet. armumisobjekt korra ära nähtud, saab nädal otsa selle hormoonipilve peal sõita.

väga väga naine ütles ...

Nojah. Mul ongi suures seltskonnas täpselt see probleem, et mind nagu ei ole olemas, rõhutatult mitte.
Kedagi ei huvita, kas ma olen seal või ei ole, elus või surnud, naeratan või olen tõsine. Ainus lihtne võimalus silma paista oleks ronida toolile ja võtta end alasti, aga see oleks ka odav tähelepanu.

notsu ütles ...

ju me siis tajumegi seda aspekti ühtmoodi, aga omistame sellele eri väärtuse.

mis on huvitav, sest vahel tundub, et ma tahan tähelepanu. aga ma tahan vist kontrollida, millal ma seda saan; ma ei taha tähelepanu, kui ma ei ole seda küsinud. tahan võimalust varju jääda. saa nüüd aru, kas vahe on selles, et mul on lapsepõlvest rohkem kogemusi väga negatiivse tähelepanuga, või lihtsalt on iseloomud erinevad. nähtamatusest olen ma igatahes unistanud küll.

Rents ütles ...

Rahulik poiss sul, ma röögatan vihast juba siis, kui keegi julgeb mu magamistuppa öösel sisse astuda, et ntks raamatut otsida vms, sest nahhui, meil on majas miljon raamaturiiulit, loe seekord midagi muud, pole sul vaja just praegu just seda raamatut. Kui see inimene päriselt sinna tuppa passima jääks, ma viskaks teda millegagi ja oleks kolm päeva vihane ka veel. Üldse on minu jaoks arusaamatu inimeste argument "mõtlesin, et olen vaikselt", sest minu koer näiteks küsib välja nii, et vaatab mulle otsa. Vaikselt. Seistes. Kordagi pole veel juhtunud, et ma selle peale üles poleks ärganud, ikka ärkad üles ju, kui keegi sind jõllitab. :D Nii et ma mõtlen alati, et neil inimestel, kes sellist argumenti kasutavad, peab endal tuumauni olema.

Rents ütles ...

Aa, see tuli ka meelde, et kogu mu vene keel on koolist õpitud - ja viimases hädas saan ikka jutud räägitud. Inglise keel on jah suuresti mujalt tulnud. Prantsuse keele sain ülikoolis selgeks ja hispaania keele mingile tasemele, nii et ilmselgelt ikka jäävad külge küll igasugu asjad, kui koolides käia. Mul on tõsine probleem sellega, et niisama iial ei leia aega ja laisklen jne, nii et mõtlen täitsa tõsiselt, et peaks kolmanda magistri tegema, sest õppida on nii palju ju. :D

Kaur Virunurm ütles ...

No vot, vvn & Rents, tehke võistlus.
Kas saab vvn enne kolmanda tite või Rents kolmanda magistri?
(Mõistlik, ehkki igav, oleks muidugi vastupidi.)