laupäev, 10. veebruar 2018

Põiklatt

Tulin välja uue kujundiga teemal "miks minu jaoks on suhtumised inimesse absoluutsed".
Endale tundub, et viimaks sai õige kujund.
Ühtlasi - nii krdi lihtne ju! Miks ma varem sedasi ei võrrelnud?!

Minu suhtumised inimestesse on kirjeldatavad hästi selge analoogia abil.
On latt, mille mahaajamist, mille alt läbijooksmist (või roomamist) ma ei andesta, sest kui latti pole ületatud, siis pole. Oledki selline inimene? Nojah, ole, aga mitte minu elus.
Ei kahetsust, ei kurbust, ei midagi. Inimese absoluutne mahalahutamine oma maailmast. Ainus viis, kuidas mahalahutatud isik mind veel negatiivselt üllatada saab, on keeldumine kaduda.
Aga noh, Anomaalika järel ma ei ole enam üllatunud ka selle peale.
Inimesed on lollakad, mis teha.

Mis on aga teisi minu juures segadusse viinud ja lasknud neil järgemööda mu latti maha ajada, on nende tunne, et mul polegi latti. Et kui olen inimese enda omaks võtnud, siis võibki ta kõike teha, kannatan välja.
Sest mu latt on väga madalal. Mu armupartner võib teistega seksida. Teistega hell olla ja mõtteid jagada. Nendega rohkem aega veeta kui minuga. Kuni ta minuga ka ikka mõnikord, on kõik hästi: ega ta pole mu omand - või vastupidi.
Sõber võib minuga mitte nõus olla, mind taga rääkida, minu vaimsetes võimetes kahelda, mulle halvasti öelda ja veel öelda ja veel öelda. Ta on mu sõber, muidugi võib ta minuga vaba olla ja oma arvamust avaldada!

Ja siis nad ei saagi aru, et kui mulle klamüüdia anda, on mul "su põgusad lõbud on sulle tähtsamad kui minu elu?! Praegu, aidsiajastul, magad teistega ilma kondoomita?! Ela hästi, aga mitte minu elus."
Latt on maas. Kogu moos.
Või et mult ei saa armunud sõber paluda "ühte seksi, pärast võid mind ära tappa. Või kasvõi akti ajal!" ja anda kena pornograafilist kirjeldust, kuidas see just käima peaks.
Mul on seepeale "Ma ei vääri nii sitta kohtlemist kellegi poolt. Enam sinuga ei suhtle, jäkk!"
Rääkimata sellest, et kui olin end tapnud, sest mul oli tunne, et keegi maailmas ei hooli minust, ma ei ole kellelegi tähtis, tulid inimesed: "Sa oled nii loll ja isekas! Üldse teistest ei hooli!" ja solvusid, kui teravalt vastasin.
Minu vaatekoht: "Aa, olgu, enne, kui end tapsin, sa ei suutnud mulle väljendada, et ma sulle midagi tähendan. Ja nüüd olen MINA isekas, kuna ma ei arvestanud, et sa haiget saad?! Mine ka persse!"
Või kui ütlen midagi oma häirituse kohta teatud asjade peale ikka ja jälle, väga korduvalt - ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi nii palju ei kviteerita, et jutu sisse poetada "Aga mul on väga vaja endal nii teha!!!"
Mul tuleb selge tunne, et selle inimese jaoks ei ole mind tegelikult olemas. Ta ei näe mind, ainult mingit isikut oma peas, kel päris minuga erilist sidet pole.

Mu latt on nii madalal, et selle alt läbiminemiseks peab ikka pingutama, kui vähegi empaatiline ja hooliv inimene olla.
Mina ei saama aru, kuidas mitu korda välja öeldut ignoreerida, teistest lugudest rääkimata. Minu ettekujutus inimene olemisest ei hõlma mõningaid asju.
Näiteks neid.

Erijuhtum on veel armusuhted, millesse nii palju ennast investeerisin, et lihtsalt ei suutnud uskuda, et teine pool teeb midagi täiesti ajuvabalt julma.
Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mõtlesin igasugu seletusi välja, kuidas ta kogemata, tema mõttes see võis ju paista nii, tal oli ka ju valus ...
aga tegelikult olid asjad ju lihtsad.
Ta ajas mu väga madalal olnud lati maha.
Ma ei uskunud, et nii saab, nii sai, mismoodi?!
Aga sai.

Mu üldine lootusepuudus maailma suhtes on kitsendatav lootuse puudusse inimeste suhtes ju. "Nojah, mida ma siis ootasin?"
Ja ei oodanudki midagi erilist. Et keegi võiks mu vastu kena olla? Et tehtaks midagi minu heaks ja jaoks? Et keegi lausa mõtleks mu peale rohkem kui "see naine sinises kleidis"?
Muidugi juhtub nii kohati. Inimesed on täiesti ootamatult ilusad ja head, saadavad mulle sünnipäevakingitusi, arvestavad arvestusi päeva enne teisi õpilasi, ilma arvestuse ametliku tegemisega kaasneva pingeta, kannavad raha üle, nomineerivad auhinnale ...
Siis ma olen vaimustunud ja hingetu ja õnnest tumm.

Aga üldiselt ootan inimestelt väga vähe.
Ja ikka, IKKA õnnestub neil mind hämmastada sellega, KUI kehvasti võib mind kohelda, KUI hoolimatu olla, KUI juhm ja enesega rahulolev sinna juurde.

Ja mu latt on maas ning mina meeleheites. Niigi ju ei oota eriti midagi ja IKKA õnnestub inimestel mind halvastitegemisega hämmastada!

Ma ei oska enam vähem loota.
Kui vähe saaks inimestelt tahta, et neis mitte pettuda?! Et ära ÜLDSE midagi looda, ka baasilist inimlikkust mitte? Rõõmusta, kui kolm korda jalaga saad, nägu on verine ning hingamine katkendlik, sest luud jäid vist terveks? Niigi hästi ju!
Ja siis mul peaks olema tahtmine selles maailmas elada ikkagi, kus ma midagi head ei looda kelleltki?

Ikkagi loodan.
Vähe, aga visalt.
Nüüd mõtlen, et kui mu lati alt läbi minnakse, pole viga minus, et mul üldse on mingi latt.
Viga on neis, kes tegutsesid allpool seda taset, mida baasinimlikuks arvan.
Probleem pole minus ega minul. Probleem on neis.

Elagu kuskil omaette, aga oma maailma, oma ellu ma sihukesi ei taha. Nad läksid minu lati alt läbi - pole minu silmis enam inimesed.
Kui see on nende jaoks probleem, on see igatahes NENDE probleem.
Mitte minu oma.

43 kommentaari:

Nipitiri ütles ...

Postitus pani jah mõtlema.. ühest küljest on nii, et kui inimesed saavad aru, et latt on madalal, siis tihtipeale hakataksegi endale rohkem lubama. Vaata näiteks nende inimeste, kes ise endast väga lugu peavad (sõltumata sellest, kas objektiivselt võttes põhjust on või mitte), suhtes on ka teistel sagedamini rohkem respekti.
Kas Sul võib ehk nii olla, et mõne nähtuse/omaduse suhtes on latt liiga kõrgel ja mõne suhtes madalal? Nt. panid mõttes hoobilt paika inimese, kes eeldas, et Sa koera- või kassitoidu purgi korralikult tühjaks kraabiks, samas oled nõus, et Sinu sõber Sind taga räägib?
Lisaks taandub kõik muidugi sellele, et kuna Sa oled massist nii erinev (mitte keskmine), siis jääb õhku küsimus, kuidas keegi meist "madalat/kõrget latti" defineerib.
No ikka sõbralikult arutlen ja elan kaasa, eks😊

väga väga naine ütles ...

Jah, ma eeldan, et inimene adub, et ma ei näe allapoole hästi, kui olen seda umbes nagu 14 korda öelnud. Või 24. Või 34.
Kui ta tuleb pärast inisema teemal "miks siin purgi põhjas on veel teelusikastäis toitu" on mul "oot, kas sa saad märgatavalt rikkamaks sellest, kui seda sinna jäänud poleks? kas on millekski hästi tähtis, et mulle öelda, kuidas ma IKKA HALVASTI tegin? Kas ma oleks pidanud kassi söötmata jätma, siis oleks maailm parem? Ei? Tähendab sul ei ole tunnet, et teha minu elu halvemaks on hullem kui teelusikatäis kassitoitu purgis, kusjuures kui sa oleks natukenegi mõelnud, oleksid vast taibanud, et MA LIHTSALT EI NÄINUD? Aga mine ka persse! Kui su prioriteetide hulgas olen mina nii taga kuradi lusikatäiest kassitoidust, MIKS ma peaks hoolima sinu arvamusest ja tahtmistest?"

Aga no see oli mu ema mees. ta päris väljaarvamisele mu elust ei kuulu, sest ta on ikkagi mu ema mees ja mu õe isa jne.

Aga tagarääkimine? Krt, vähemalt lähen nii palju korda inimesele, et must rääkida. Jai!

notsu ütles ...

"kui sa oleks natukenegi mõelnud ..." - see vist ongi üks koht, kus su latt on veidi kõrgemal kui paljudel teistel - mulle tundub, et enamik aktsepteerib seda, et _ei mõelda_, suht hästi (õel inimene minus sosistab "sest nad ise ka ei mõtle"). õigemini - alati ei lepita sellega, et teised ei mõtle, küll kohe, aga kui viha läheb üle, lüüakse käega ja unustatakse ära.

ja kui ma nüüd veel natuke meenutan, siis tundub, et see ongi üks levinud leppimismall - vihastatakse, räägitakse "kuidas ta küll niiviisi võis teha," ja siis mõnda aega hiljem on jälle kõik täitsa lill. ma olen sellist tsüklit mitu korda kõrvalt jälginud.

väga väga naine ütles ...

No ja mul see ei käi nii, mhmh.
Mulle on väga piinarikas tõdeda, et inimesed _ei mõtle_.
See ei kuulu andestamisele - kõik muu, jaa. Et mõeldi, aga eksiti. Et mõeldi, ent ei osatud reageerida. Et mõeldi, kuid jäädi mõttega poolele teele, kuni oli juba hilja.

Aga et ei mõeldud - brrrrrrrrr.
Seal läheb mu latt =)

notsu ütles ...

siis on rajal lihtsalt mitu eri latti, sul on lihtsalt nende kõrgused teistmoodi jaotatud.

notsu ütles ...

jäin mõtlema, et küllap on see seotud sellega, mis sa varem mitu korda maininud oled: et sul ei ole tundeväljendusi, mis lihtsalt tuleks, sa pead ekstra väljendama, et välja paistaks.

küllap on sul teiste sellist "lihtsalt tuli" käitumist just seepärast raskem mõista. ma ei tea, kas sa mäletad, ühes sellises vestluses mainisin ma, et ma pean hambad risti suruma ja kõiki lihaseid pingutama, et näiteks armumine välja ei paistaks. arvatavasti on neid minu tüüpi inimesi rohkem - selleks, et mingid impulsid ennast kogemata EI väljendaks, peab kõiki lihaseid pingutama, kõigile avadele korgi ette lööma - aga alati ei jaksa. ja siis kukuvadki välja need teod ja väljendatakse asju, mida pärast ehk kahetsetakse. (vahel läheb muidugi hästi ka - siis, kui varjamiskaalutlus ise oli tglt rumalal alusel ja polekski vaja olnud varjata.)

kui hinnata selliseid tegusid selle loogika järgi, et "iga väljendamise enda jaoks peab pingutama, et ekstra väljendada," siis tunduvad need muidugi ekstra alatud - näe, pingutas, et nii inetut asja teha. samal ajal, kui tglt on enamasti "oih, pissi tuli".

notsu ütles ...

huvitav, kas seda annaks illustreerida su motoorsete probleemide näitel - et sul aeg-ajalt käsi läheb hoopis mujale kui suunatud? no ja mõnel teisel jälle läheb jutt, kuhu ise tahab.

väga väga naine ütles ...

No mul ka läheb vahel jutt täiesti võssa =) Nüüd ma juba parandan end, aga enne kannatasin tahtmatu jutu mõjude all.
See ei ole see =)

"kogemata juhtus" ei ole mu vihaallikas.

Aga "ma tegin, ilma et oleks mõelnud, mis tagajärjed sel on". Nagu "lähen seksin kellegi muu kui oma püsipartneriga ilma preservatiivita". Nagu "ütlen, mis sülg suhu toob mitu kuud järjest ja siis olen nördinud, et mind usuti". Nagu "aga ma ju rääkisin tõtt, seda ma tahangi, miks ta nüüd minuga ei räägi enam?" mõtlemata, mida mina tunnen, kui minuga sedasi räägitakse.

Kui mina teen midagi kogemata - ja ma teen sedasi - ma vabandan.
Aga nemad ei võta seda kui kogemata-tehtut.
Nad tegid meelega, lihtsalt mõtlemata, mida see kaasa toob.

IU!!!!

markiis ütles ...

Aga kas sul oleks olnud raske natuke mõelda, et sa allapoole hästi ei näe, ja seda purki natuke kergitada?
Inimene, kes ootab, et teised tema eripäradega arvestaks, võiks teiste eripärade suhtes ka mingit tolerantsi üles näidata.

väga väga naine ütles ...

Ma kergitasingi. Dohh. Aga siis ei paistnud valgus sisse.
Ma ei näinud.

väga väga naine ütles ...

Kuigi see ei ole tegelt oluline. Oluline on, et ma nagunii teen oma parima. Ja kui mind tullakse noomima teemal "su parim pole mulle küllalt hea", siis sry, not sry - elage ilma minuta, mul ei ole teile (ega kellelegi muule) anda paremat, kui ma olen.

Nipitiri ütles ...

Ma küll polnud selle purgisituatsiooni juures ja räägin sellest sümboolses võtmes. Ehk ei olnud asi üldse Sinus? Ehk ei tahetud üldse Sinu puudustele viidata? Ehk oli inimese fookuses lihtlabane lusikatäis kassitoitu, mitte Sinu isik? Ma mõtlen, et kunstiinimesed on tihtipeale väga tundlikud...

väga väga naine ütles ...

Tema jaoks ei olnud probleem igatahes mitte niipalju kassitoidus, et ta oleks ise selle lusikatäie kassi kaussi pannud ja asja unustanud.
Ei, oli vaja tulla minule rääkima, kuidas ma ikka olen halvasti teinud.

See ongi mitte mõtlemine - sa lähed inimese juurde mingi jutuga kuidas ta pidanuks teisiti tegema, mõtlemata, kes ta on, miks ta tegi nagu tegi, mida ta tunneb su jutu peale - lihtlabane "ma ei mõtle, sest ma ei mõtle, sest ma ei mõtle kunagi selliste asjade peale".
Ma ei ole huvitatud selliselt maailmale lähenevatest inimestest. Selle asemel, et ise teha, nad räägivad, kuidas teised peaksid teistmoodi tegema, et neil parem elada oleks.
Noh, kui kõik, mis nad oskavad, on vinguda, miks mina ei ole piisavalt hea, mingu ka persse.

Kunstiinimesed? Ma ei ole selline seepärast, et ma kirjutan. Ma olen selline seepärast, et ma olen mina.
Muuhulgas nõmedust mittesalliv isik.

Nipitiri ütles ...

No mina olen muidugi loll😊. Olen seni mõelnud, et kui inimesel on intensiivne/tundlik siseelu, tal on, mida maailmaga jagada, mida talle öelda, siis ta hakkabki maalima, voolima, kirjutama, lühidalt, looma. Aga see on teie teema.
Ma kindlasti teen Sulle ülekohut, sest ei tunne Sind. Aga blogi põhjal ma pelgaks Sinuga suhtlemist. Üks vale mõte, üks vale lause, Sinuga mittenõustumine, ja juba oled mahakantud. Kuidagi pingeline oleks see kõik. Ja Sinu vastust ma juba aiman😎, seega ära võta vaevaks.

väga väga naine ütles ...

Ma siis ei ütle midagi.
Aga mõtlen küll.
Et kuidas krt inimene mind näeb, et ta sihukesi absurdsusi arvab? Mida ta näeb, mis ta enda silmades on?

Aga ega ma ka ei ole huvitatud tõestamisest, et ma pole kaamel. Arva, mida tahad. Sinu elu, sinu arvamused.

väga väga naine ütles ...

Miks ma pahane olen: sest "kunstiinimesed on nii tundlikud" on väljaarvamine.

Heatahtlik, sest ma kirjutan ja siis saan andeks, aga phmt ikkagi "meie, normaalsed inimesed, oleme hoopis teistsugused kui sina!"
Kuna see kunstiinimese-värk on hinnagus sees, ollakse leebe. Saan andeks oma imelikkuse.
Aga enne kui krdi romaanivõistlus mind hindas ja kultuurkapitali-žürii mind nomineeris, olin täpselt sama inimene. Sama võrgupäevikuga. Samade laste ja elukogemusega. Isegi üsna sama palju kirjutanud, seda polnud lihtsalt avaldamisväärseks arvatud.

Aga vat siis mul ei olnud rehabiliteerivat "aga tunnustatud sõnakunstnik!" ette näidata ja sõimata võis ikka täie rauaga, sest MA OLEN JU VALESTI! ÕIGED inimesed on hoopis teistsugused!
Ja ma ei taha, kurat, olla sallitud "lihtsate valikute" pärast. Jaa, see on hea raamat.
Aga ma olen väärtuslik inimene ka siis, kui ma neid rohelisi kaasi käes ei hoia ja ei naerata kaamerasse nagu värskelt värvitud kiikhobu.

notsu ütles ...

Sellest, et "Selle asemel, et ise teha, nad räägivad, kuidas teised peaksid teistmoodi tegema, et neil parem elada oleks." - ma kahtlustan vähemalt osal vingumisjuhtudel, et selle point ei ole isegi rääkimine, kuidas teised peaks teistmoodi tegema, et neil parem elada oleks - vaid puhas vingumisvajaduse rahuldamine. Iseküsimus, mis vormi see parajasti võtab. Parema eneseteadlikkusega inimene oskab niiviisi vinguda, et teised sellega pihta ei saa ja vingub ausalt, stiilis "kuradi sitt tuju on, ei tea, mida teha, vinguda tahaks."

notsu ütles ...

... a selle kohta, miks sellisel puhul teiste pihta vingutakse, ei oska muud pakkuda, kui et a) inimesed on kunagi kujunemisjärgus ise näinud, et niimoodi tehakse ja siis arvavadki, et nii lihtsalt käib; b) neid ähvardab ringihõljuv süü, mis tuleb kellegi teise peale puhuda, muidu tabab ennast. see ringihõljuv süü on üks kole asi.

Liisu ütles ...

Väärtuslik inimene kellele? Täitsa loogiline ju, et oledki oma lähedastele väärtuslik ka enne oma loomingu tunnustamist. Ühiskonnale aga pärast seda, sest sa saavutasid midagi.

väga väga naine ütles ...

... ja see on TÄPSELT suhtumine, mis äratab mus sellise raevu, et tahaks ...
Ma ei tea, mida tahaks, aga see on nii krdi juhm, et ei oskagi.
Ma. Olen. Täpselt. Sama. Inimene.
Mitte "mina ei saavutanud", vaid keegi teine hindas mu tegusid (mis olid ka hinnet panemata tehtud) positiivselt.
MINA saavutasin?!?!?!

markiis ütles ...

Ühesõnaga kui teised teevad midagi teistmoodi kui sina oleks teinud, on nad nõmedad, ei mõtle, teevad sulle kogemata-meelega halba. Kui sina teed midagi teistmoodi kui nemad oleks teinud, siis sa lihtsalt oled selline. Sellest ei tohi isegi hingata, sest kas nad ei tea, kuidas see sulle mõjub ja vt esimene lause. Kui midagi ei meeldi, käigu ja kühveldagu ise sinu järelt oma kassitoitu või tehku üle mida iganes, mis neid häirib, ja jäägugi tegema, ega neil ju raske ei ole, peaasi, et sulle midagi ei ütle ja valesti ei vaata. Tõsiselt?

väga väga naine ütles ...

Mina ei roni teiste nina alla ütlema, kuidas nemad peavad elama, kuidas tegema, kuidas olema.
Ja pahaks panen, kui keegi tuleb seda mulle tegema.
Jah, ma arvan, et mina ise tean kõige rohkem, kuidas mul on hea elada ja ma mitte kuidagi ei SUNNI kedagi elama nii, nagu mulle meeldib. Isegi oma lastele ütlen "mulle meeldiks kui see tuba täna puhtaks saaks."
Kui teised ei taha, et ma teen oma asju minu moodi, neil on täieline vabadus elada enda moodi kuskil mujal (ja sul on täieline vabadus mittew lugeda, ma EI SAA ARU, mis toimub inimese peas, kes ühe ronib tagasi lugema võrgupäevikut, mille sisuga ta nõus ei ole pea kunagi.)
Aga ärgu, kurat, ronigu mind õpetama, kuidas mina elama peaksin.
SEE ei ole kellegi teise asi.

väga väga naine ütles ...

(ma arvan, et sa oled rämedalt juhm, muide, ja samas elad nagu Kunnus usus, et kui oskad lauseid moodustada ja tead võõrsõnu, oledki hästi tark ja loogiline. Näha küll kuskilt ei ole - see lihtsa loogika ümber käimine, et keerulisemat leida ja esitada, ei viita kuidagi, et su aju lihtsalt loogilist teed sind viib.)

Liisu ütles ...

Kooselu on ikkagi kompromiss! Igasugune kooselu.

markiis ütles ...

Kas ma õpetan sind või? Ma küsin, kas on nii või mitte. Sest noh, äkki ma sain valesti aru või midagi. Ja ega nõus ei peagi olema, et lugeda. Erinevad arvamused avardavad maailma, samuti diskussioon.

markiis ütles ...

Kui see oli mulle mõeldud, siis on sul vabadus paari kommentaari põhjal arvata mida iganes, mina sulle midagi tõestama ei hakka. Selline "argumentatsioon" muidugi näitab kahjuks, et sind ei huvita tõde, vaid võit. Lihtsalt poolretooriline küsimus veel: miks sa arvad, et sinu loogika õigem on? "Sest on" ei ole vastus.

väga väga naine ütles ...

Kooselu: ma ei elagi tolle ema mehega koos. Lihtsalt seal ema juures on mul kodune tunne ja siis ma võtan tolmuimejaga põrandaid, söödan kassi, teen süüa, pesen nõusid jne.

markiis: Ei, see ei olnud õpetamine, aga mu arust sa kogu aeg küsid asju, mis on saanud tekkida üldse su pähe arvamustena eelduse põhjal "ta nagunii on loll ja elab valesti".
Ja mina hoian eemale inimeste blogidest, kes on mu arust lollid ja elavad valesti. Elagu nagu neile meeldib, jumalauta, mina lihtsalt ei taha seda jälgida. Miska ma uduselt mõistan, kui keegi juhuinimene, keda ma iial varem pole näinud ja iial hiljem ka ei näe, ütleb halvasti.
Tuli, nägi, häiris, reageeris.
Aga faking aasta või veel enam käib sama inimene halvasti ütlemas?!
MIKS ta loeb siis, kui talle ei meeldi?!

markiis ütles ...

Ma küsin, kui millestki on võimalik mitmeti aru saada või kui midagi jääb üldse arusaamatuks - inimesed mõtlevad ja toimivad väga erinevalt. Selleks tulebki küsida, et ekslikke arvamusi kummutada. Ja isegi kui mind miski häiris või ma nõus ei ole, siis maailmapildi avardamine ei peagi mõnus olema. Aastas ma vaid kahtlen, aga eks ma ole ju juhm ka.

väga väga naine ütles ...

(ja mind ei huvita tõde, dohh, aga ka võit mitte. Mina ei ole mingi universaalse tõe apostel, teadja ja kuulutaja, sest ma ei usugi universaalse tõe olemasollu.
Ma ka ei arva, et kõik peaksid arvama nagu mina. <
Aga leian, et kui ma tahan oma vaateid jagada siin, minu netikodus, kus vabalt kirjutada on minu võimalus, avaldan, sest äkki keegi saab täiendust oma vaatenurgale maailmale, on päris küündimatu tulla ja seletada, kuidas ma arvan _valesti_, _tegelt_ on hoopis nii!
Ma ei usu, et "tegelt" üldse olemas on.
Mu jaoks see ei ole tõe otsimise koht. Mu jaoks on see minu koht, kus ma räägin, kuidas mulle tundub.)

Liisu ütles ...

Igal juhul on see su kirjeldatud olukord lihtsalt jäämäe tipp.

väga väga naine ütles ...

Milline neist? Kirjeldasin vähemalt postituses päris mitut.
See kommentaarides olnud kassitoidu-värk? Ma kirjeldasin seda nii ammu ja ei ole sel teemal igavesti solvunud ja latt maas, see lihtsalt häiris mind kõvasti tol korral.
Millise jäämäe? Mida?!
Millest sa räägid?!

väga väga naine ütles ...

markiis: ok, tundub, et sa oled esimene inimene ajaloos, kelle osas mul on kahtlused, kas ta nüüd räägib sisulist juttu või tahab niisama halvasti öelda, kas peaks nüüd hoolega lugema ja seletama või vihastama - kelle puhul tegelt oleks seletamine pädev valik.
Vabandandan "sa oled ikka Kunnusega võrreldavalt juhm" pärast.

Mulle kõige raskemad on kommentaatorid, kelle puhul ma ei saa aru, mismoodi adekvaatselt reageerida. Lihtsalt lollid ja pahasti-ütlemise-innus on mul suht pohhui, kõik ju näevad, et nad mingid adekvaatsed pole. Aga kui inimene on heatahtlik, aga rämejuhm, või arukas, aga minu suhtes sapine, mul on segadus maximus. Mida teha, mida ometi teha ... tundub, et seekord valisin valesti.

Nipitiri ütles ...

1. Ma ei ole mitte kunagi öelnud, et oled loll ja/või elad valesti. See on Sinu peegeldus, Sinu silmade läbi. Mina tõesti ei tea, kust see Sul tuleb. Ok, lapsepõlvest, sellele järgnevast elust... aga milleks see pidev rünnak ja enesekaitse olukordades, kus rünnakut pole?? On ehk küsimused, oletused, huvi selle vastu, kuidas Sina mõtled ja asjadest aru saad!
2. Ma ei ole lugenud Sinu teoseid. Seetõttu ei saa ma öelda, kas need mind kõnetavad ja seetõttu ei näe ma Sind enne vs. pärast avaldamine teistmoodi. Seletan siis veelkord, kui inimene ei ole piisavalt empaatiline teatud väljendusvormide suhtes, ei saa ta neis teatud vormides end ka väljendada. Või noh, saab, aga ehk vaid enda jaoks. Nt. savitükk mind isiklikult ei inspireeri, mis ei tähenda aga, et ma keraamikat hinnata ei oskaks. Tõsi küll, mitte savikunstniku pilguga.
3. Tõendus minu väitele, et pelgaksin suhelda. Palun väga, vale sõna "kunstiinimene" ja juba läks lahti: hinnang ja juhm ja auhind ja Sinu identiteet jne.

Nipitiri ütles ...

PS. "Kunstiinimesed on tundlikud" võib ka nn. sissearvamine olla (Sind parafraseerides). Ma lihtsalt ei saa nõustuda Sinu hinnanguga mulle (sest Sina ei tee ka mitte midagi muud, kui topid mind kuhugi sahtlisse). No tõsiselt heatahtlikult kirjutan praegu. Sa ju ei tea, ehk ma hoopis kadestan inimesi, kes on keskmisest tundlikumad? Ehk tahaks ma ka näha värve ja tahke elust, mida ma hetkel ei näe ja mida tajuvad need, kes kuuluvad selle grupi inimeste sisse? Sa ju ei tea seda! Aga räägid mingist andeksandmisest nn. imelikkuse pärast. Ma pole hetkekski selles võtmes mõelnud. Nii palju siis hinnangutest ja sellest, et söandasin kaasa mõelda ja huvi tunda...

kulgeja ütles ...

Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et need kehvasti kohtlemised/hoolimatused/juhmused tulenevad lihtlabasest empaatiavõimetusest. Mõttekäik "kuidas ta ometi võis mulle nii teha" on täielik ajaraisk, sest tegelikult "ta ei teinudki mulle nii", ta ei teinud üldse kuidagi, ta ei mõelnudki üldse, tal lihtsalt oli parasjagu tegu endaga hakkama saamisega.
Jaaa, muidugi, ikka väga vastik on saada vastu vahtimist just selsamal viisil, mida mina oma käitumises teistega püüan kõigest hingest vältida... Ka/just nimelt selle sama inimesega, kes mulle parasjagu äsas.

Seetõttu olen mina teinud nii, et kui ikka väga haiget sain, siis lähen rahumeeles (no vähemalt teen näo) selle inimese juurde ja valgustan teda, mismoodi see mulle mõjus.
Reaktsioon on neil kordadel olnud üsna ühene: oiii, ma ei mõelnud üldse nii! Vat siis tahaks küll karjuda, et mis kurat teid siis takistab mõtlemast!!!

Miks me vahel võtame taga rääkida või vinguda stiilis "vaata, kuidas ta ikka teeb", on väga lihtne viis tunda iseennast "õigena". Kas pole?
Mina näiteks elan väga üle, kui minu jaoks sõbraks peetu mind taga räägib.

Tagasihoidlikud mõttearendused etteantud teemal...

väga väga naine ütles ...

No ma laias laastus tunnen-mõtlen samamoodi.
Et kuidas krt on vabandus, et ta ei MÕELNUD, kui ta oleks üleni teisiti toiminud, oleks ainult mõelnud? Mõtle, kurat, siis!!!

markiis ütles ...

Mulle tundub, et üks mu kommentaar, kus ma kirjutasin vestlusest ja arvamistest jne, on vist internetti kaduma läinud. Ehk sulgesin liiga rutakalt brauseri.
Igatahes... ka see, kui intelligentne inimene sinuga alati ei nõustu, ei tähenda, et kumbki peaks paha või vale olema. Seda pidasin ennist ka selle tõe all silmas. Meie elutõed ei peagi kattuma ja kui keegi ütleb, et tema nägemus on hoopis nii- või naasugune, ei tähenda, et ta sind millekski halvaks peaks.
Kas või (täiesti suvaline näide, mis mulle meenub) - su poeg turtsus su peale, kui sa tema tuppa (oli vist?) arvutiga mängima läksid, sina ei olnud temaga nõus. Aga oluline on, et kumbki teist ei ole ju seetõttu halvem, rumalam või, nagu sa ise ütled, valesti, ja kummagi eesmärk ei olnud teise olemist häirida. Lihtsalt teid inimestena häirivad erinevad asjad, teie arvamused jmt on erinevad.
Igaks juhuks lisan, et see ei ole elamaõpetamine, lihtsalt avan alternatiivset vaatenurka, nõustumine on täiesti vabatahtlik.

Liisu ütles ...

Samas see "saavutus" ju natuke ikka meeldib ja egotripid siin viimasel ajal päris uljalt. Võid ju raiuda, et oled sama inimene ja füüsiliselt oledki, aga ei saa salata, et enesehinnangut on see kõvasti tõstnud ja nii mõnigi asi on su elus pärast seda muutunud. Tuleta meelde postitused teemal "Ahh nii saab ka". See kõik ei ole üldse halb :)

Rents ütles ...

See Notsu "ei mõtle" on minu meelest tihti see, et eeldatakse automaatselt, et teine tunneb sama, mis mina. No näiteks, et kui minul ei ole väljas külm, siis ilmselt pole teistel ka. Ja minu meelest teeme me mingi piirini seda kõik, alles siis, kui inimest hästi tunneme, oskame öelda, et "sina tahaksid ilmselt ikkagi mütsi täna", mis sellest, et ise laseme paljapäi ringi. Selle teine serv on see, et inimesed, kes salaja partneri kõrvalt teisi panevad, eeldavad üldiselt, et partner teeb raudselt sama või vähemalt teeks, kui võimalus oleks / ei kardaks vahele jääda - samas kui partneril ehk on teistega seksimisest suva, aga ta eeldab, et seda ilmselt mainitaks talle või kindlasti kasutataks kondoomi, sest tema ju teeks seda.

Samas, suvalises lühisuhtes kondoomi mittekasutamine on muidugi juba lolluse tunnus ja selline kaaslane tuleks potentsiaalsete partnerite hulgast välja arvata juba selle pärast, et lolle ei peaks seksiga premeerima. Selleks ei pea isegi solvuma ega neid nõmedateks pidama, lihtsalt mõtlev inimene ei riski oma eluga ja sellise tüübiga edasi seksimine oleks paratamatult risk. See ei ole see mäng, kus uusi võimalusi anda.

notsu ütles ...

Rents, ma teen kusjuures kah vahet sellel, kus ma lihtsalt enesekaitseks plokin mõne inimesega mõne eluaspekti ära, ja sellel, kus ma plokin terve inimese ära.

notsu ütles ...

aga sellega, et "mis kurat teid siis takistab mõtlemast" - ma olen elu jooksul taipama hakanud, et mõtlemine ei ole esiteks võime, mida oleks kõigil ühepalju (võttis aega, et pärale jõuaks, et kui mul on üle 100 IQ, siis järelikult on suurem osa inimesi päriselt ka minust kehvemate analüütiliste võimetega ja vähe sellest, see, et mul ja mõnel teisel on üle 100, tähendab, et teispool mediaani peab olema sama palju neid, kes on sama palju alla 100) ja teiseks ei ole see alati käepärast isegi neil, kes oskavad.

üks "oih, pissi tuli" keiss ongi see, kus kõik ressursid on juba kuhugi ära läinud ja sel hetkel ei olegi enam vabu ajusid järel, millega mõelda. endalgi juhtunud.

kui sa kirjutad, et "inimesed! lollakad!", siis meenutad sa sellega endale vist (st mul on selline mulje jäänud), et teised inimesed ei ole ülitargad, ei ole targemad, nad ei ole need, kes teavad tõde, vaid samasugused ekslejad nagu sa ise. Aga alati on olemas ka variant, et nad ongi päriselt veel kobamad ekslejad; et see, mis nad teevad, ongi parim, mis nad suudavad. See ei tähenda muidugi, et peaks suhtlema nendega, kelle parim ei ole sinu jaoks küllalt hea. Aga vbla on seda meenutades kergem seda mitte-küllalt-head ära seedida ja seljataha jätta.

väga väga naine ütles ...

nii on, nii on.

Rents ütles ...

Seekord olen ma küll Notsu sõnadega 100% nõus.