kolmapäev, 7. märts 2018

Elu, eluke

Mul on tütar külas. Kolmat päeva.
Esimese öö järel läks ta varahommikul 3 maja edasi pereõe vastuvõtule.
Nüüd oli teine öö, käis analüüse andmas ära.
On mõnus, selline emalõvi "kõik mu kutsikad on kohal" rahulolu. Ja ta aitas natsa süüa teha. Ja kõik kahtlaseks minemise ääre peal söögid sai ära teha, ta sõi ära ja oli kahe tunni pärast jälle näljane - ergo, ta sööb veel, VEEL süüa saab otsa, nii lahe, uue toidu toomise rõõm kohe eos olemas!

Samas - poja juuksehari on kuhugi kadunud, ilmselt pandi väga valesse kohta.
Kuidas üldse nii palju musti nõusid saab tekkida? Iga võileiva jaoks on uut taldrikut vaja v?
Oma igavese nälja küüsis tegi ta igavese hunniku kahe poolega seemneleibu või ja hallitusjuustuga - kammaan, ega mul kahju ole oma last toita! - aga kõiki neid ta ära ei söönud.
Kaks tükki lähevad nüüd lauanurgal kõvemaks tasapisi.
Oeh, mis te tahate öelda, et MINA peaksin nad kilekotti panema v?!
Mhmh, mu elu ongi liiga lihtne.
Ok, ok, panen ...

No ta on külaline! Olgugi mu tütar.
Ei pane teda graafiku alusel kodutööle! Eriti ta uneajal.

Ise olen (meeletu üllatus) väsinud.
Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud.

Homme lähen jälle kunstliku viljastamise arsti juurde, aga seekord olen tuimaks tehtud ja ei looda midagi.
Sest lootus lõppeb pettumusega ning pettumus on valus. Hei, isegi kui ma ei looda, kohati ikka saan lõuga!
See eelmise korra "saa psühhiaatri luba enne!" meenutas mulle jälle, et lootes saan vastu hambaid. Isegi kui ma ei lootnud, et teeksin kohe häid küpseid folliikuleid, et nende minuse viljastatult istutamine õnnestub, rääkimata sellest, et lapsega on kõik kombes ning tore - ikkagi.
Ükskõik kui vähe loodad, ikkagi on see vastu lõugu saamise koht.

Aga jah.
Üldse mitte lootes ma ei saa aru, miks voodist välja tulla muuks kui kempsus käimiseks. Isegi see tegelikult ei päde - sest kempsu minnes on lootus füüsilise enesetunde paranemisele, kusjuures voodi säilitab loodetavasti kuivuse ning suhtelise puhtuse.
Rääkimata juba joomisest-söömisest. Lootuseta, et see on kuidagi hea millekski, näiteks läheb janu pisemaks, ei tasuks ju!

Ehk siis loota on vaja. Elamiseks. Ilma lootuseta pole midagi.
Aga kui loodan mingeid vähem elementaarseid asju, on see enda juba ette haavatavaks tegemine.
Mida ma KOGU AEG teen nagunii, ei oska teisiti, aga just mitte lootmises olen päris osavaks muutunud.
Tähtsaid ja suuri asju lihtsalt ei usu ilma väga olulise omapoolse ponnistuseta kätte tulevat ja seda omapoolset ponnistust on kah minu eelduste kohaselt tarvis korda kolm katset. Ühe katsega õnnestumine on juba puhas vedamine, ent minul ju ometi ei vea.
Töö. Töö ja pingutus on ainsad, mis sihile viivad.
Aga kui ei taipa kahelda, kui oletan, et mulle öeldi, järelikult nii ka kavatsetakse teha, kui usaldan, näiteks sõnu - saan ikka vastu lõugu, hambaid, mingit valusat kohta.

No ja siis ma ei loodagi, et homme juhtuks midagi enamat kui nt jaanuaris.
Huvitav, kaua ma seal arsti juures käin, enne kui mul üle viskab ja otsustan, et nii ei saa last, proovime teistmoodi?
Ma arvan, juulikuu on endale pädevaks piiriks seadmine. Kui juuliks ei ole midagi saanud, läheb käiku järgmine plaan.

Mis mul on mingi järgmine plaan v?
No juulikuuks on!

Aga seni täidan oma kunstliku viljastamise lepinguid, et nad homseks valmis oleksid.
Ja saadan tolle tütre pead pesema - mis mõttes, ise 16, aga ilma ütlemata pead ei pese? Isegi mu poeg peseb tihemini =P

2 kommentaari:

Yakara ütles ...

..Ma kirjutan sõnu,kui jätad oma meili..
Nägin saadet ja sooviks tutvuda,sõpruse-suhtluse eesmärgil.

väga väga naine ütles ...

murumuna(ät)gmail punkt com