esmaspäev, 12. märts 2018

Loovkirjutamisest

Saatsin uue romaani käsikirja peale toimetamiste läbivaatamist (ehk kõige läbilugemist) ja kohanduste tegemist ära.
Esiteks: nii krdi raske ikka!
Kunagi, kui ma veel toimetajaid pimesi usaldasin, vaatasin läbi ainult muutused. Nüüd loen KÕIK läbi ja isegi hea toimetajaga väikesi muudatusi tekstis ikka teen.
Kehvaga ... rohkem, kui tema tegi. Vast isegi kordades rohkem. Kuidas siis sedasi, et ta ei märganud seda ja seda ja seda ja seda ja seda viga? Mis värk?

Nii raske!
Nii väsitav!
Aoirpsglstgaäofdfgflf!!!!

Aga teiseks: ma siin vist ei olegi kirja pannud seda kirjanikluse korraga koomilist ja kurba poolt?
Sest minu arust on too asi nii ilmne ning kuidas sellesse siis teisiti suhtuda saabki ja mis ma ikka ilmseid asju, mis ellujäämiseks vajalikud pole, siin korrutan?
Aga nüüdseks olen ikka mitmelt poolt ja korduvalt kuulnud-lugenud seda, et ma olen ANDEKAS ja ANNE ja üks isegi ohkas oma kirjutisi minu omadega võrreldes, et selge ju, mõnel on annet, mõnel - niuts - lihtsalt pole.
Kunagi, kui õenduse erialale sisseastumisest postituse tegin, keegi siin võrgupäevikus ka kommenteeris, et miks sinna minna, miks annet raisata.

Eieiei.

Kirjutavad need, kes midagi muud ei oska.
Sest kirjutamine on nagu iga teine käsitöö - et selles heaks saada, on vaja kuskil 100 000 tundi tööd.
Siis valgub juba istinktiivselt õige asi sinust välja, ei ole vaja igast pisiasjadele eraldi mõelda, need tulevad iseesenest. Saab pühenduda keerulisemate asjadega sügavuti tegelemisele, sest lihtsad asjad tulevad automaatselt.
Käsitöid on palju.
Joonistama saab 100 000 tunniga suht igaühe. Sepatöö, kujude tegemine, ilmselt ka tikkimine vms. Kokandus. Masinate parandamine. Tantsimine (olgu, see on vahel rohkem jalatöö). Õmblemine. Noavõitlus.
Põhimõtteliselt samad asjad kõik. Tööd, mis nõuavad praktikat, et inimene neis heaks saaks.
100 000 tundi kulutab ala peale ainult see, kellele sellega seonduvad tegevused meeldivad.
Nii et heaks saamine on otseselt sellega seotud, et sulle meeldib.

Aga kirjutamise eripära on, et erinevalt teistest käsitöödest selle eest ei maksta.
Sa võid juba üpris hästi teha ja saad ikkagi 200 eurot poole aasta töö eest.

Sest kõik ju oskavad kirjutada.
Kirjaoskus on üsna levinud. Koolikirjandeid on teinud enamik.
Mis see siis nii väga esiletõstmist väärt on, et too võõras kirjutas jutu või luuletuse? Miks see peaks mingit erilist raha talle sisse tooma, kui iga päev on nett ja ajalehed tekste täis ning luuletusi, sest koolis pidi, on igaüks treinud?!

Kirjutavad need, kelle jaoks ükski teenistust toov asi pole kas kättesaadav (no ei oska, ei suuda, ei tule välja!) või vähemalt piisavalt meelitav mitte (no mulle ei meeldi millegi muuga tegeleda, mis teha!)

Ma ju ka üritasin tegelt sissetoovale (õdede palgad on pisikesed? Oi, kirjandusega tegeleja sissetulekute kõrval on need ÜÜRATUD) alale minna.
Nüüd, kui mul on õenduses diplom, on turvatunne OLULISELT suurem. Kui läheb sitasti kirjandusega jälle, otsin mõne õekoha.
Et õetöö on raske, eriti mulle, sellisena, kui olen?
Pff, vähemalt ei pea hingetõmmete pealt ka kokku hoidma.
Mingi kindlustus.

Ja just loovkirjutamine on raha koha pealt eriti sitt. Tõlkijad-toimetajad-ajakirjanikud omavad ikka mingit päris töökohta või vähemalt on neil tööd üsna pidevalt.
Igast pilte-kujusid-kampsuneid-terveks-tehtud-masinaid jms on võimalik müüa. Tantsimise või noavõitlusega esineda.
Aga jutuga saab mida teha? Ise kirjutatud juttu ise müüa?
Ainult kui sa millegipärast väga tahad ja peale maksad, võid avaldada. 200 eurot SAADA (mitte ise peale maksta) on tegelt HÄSTI juba.
Kui sa pole just Andrus Kivirähk või Doris Kareva, kirjandusest ära ei ela.
Miska kõik, kes midagi muud kõlbavad tegema, isegi kui neil oleks eeldusi, isegi kui neile kirjutamine meeldib, pöörduvad kirjutamisest eemale ja teevad seda, millega midagi teenib ka.
Kirjutama jäävad need, kes midagi muud ei oska - või kel on juba nii palju raha, et nad enam äraelamisele ei mõtlegi.
Või Kivirähk ja Kareva. Geniaalsus paistab ikka välja.

Nii lihtsalt on.

NB! Ei ole 100 000 tundi, on 10 000 ju =)
Lauri märkas ja märkis kommentaarides.

18 kommentaari:

notsu ütles ...

jep.

üks hea lahendus on sinekuur elik mingi töökoht, mis ei ole küll hullult kasumlik, aga hoiab suht vähese vaevaga hinge sees, ja mille kõrvalt annab ka kirjutada - või vähemalt kirjutamisele mõelda. öövalvurid vms. või mis see Õnnepalu seal mõisas tegigi?

notsu ütles ...

a muidu on kultuuravärgiga üldisemalt tihti selline lugu, et isegi kui parajasti on olukord, kus keegi tahab midagi konkreetset tellida, siis maksmisest rääkides võib asi minna selle peale, et "aga teile ju MEELDIB seda teha?"

õnneks mulle tundub, et selle suhtumisega on asi natuke paremaks läinud.

omanimi olemas ütles ...

200 eurot poole aasta töö eest! No jah, pole just lootusrikas perspektiiv kirjaniku eluktsel.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma pole veendunud, et muude käsitöödega paremini elaks. Kood maailmale kasutuid käpikuid, keegi ei taha, ei saa üldse raha, maksad veel lõngale peale kah. Kirjutamisega on see, et kirja-oskusel on väga lai rakenduspind. Kui ilukirjutamise eest ei maksta, toodad reklaamile tekste või reklaamide vahele ajakirja-kolumni või dokumenteerid mingi riigiasutuse tööprotsesse või mida veel. S.t. kirja- ja toimetamis-oskust on maailmas endiselt vaja. Käsitööd - aina vähem ja vähem.

väga väga naine ütles ...

Kirjutamine on ka käsitöö =)
Omast arust sellest ma postituse tegingi.
Aga käpikuid tegelt on vaja. Jätkuvalt. Keegi näitsik otsustas, et mida ta vanaema koob neid sokke, endal pool nälga silme ees, ja hakkas neid fb-s müüma.
Vanaema ei jõua nii palju kududa, kui tellitakse =)
Asju on vaja ja neile on turgu, tuleb ainult koht üles leida, kus turustada.
Aga juttudele ... No teoreetiliselt on, ma isegi veeretasin omal ajal peas mõtet, et müüks netiversiooni blogi kaudu. Aga selleks olnuks ikkagi toimetajat vaja ja head netilahendust ja... ja sinna see mõte jäi.

Aga reklaamile tekste toota? Mis sa oled proovinud sellelealale tööle saada v? Mina olen. (Kuhu ma ei ole, eks ole.)
Tahavad kõrgharidust ja ajakirjanduskogemusat ja ... kedagi ei huvita, et sa _kirjutada_ oskad.
Paljud ju oskavad. Raske see kaks lauset valmis visata siis!

Kaur Virunurm ütles ...

Mhmh. Ma sain tegelikult aru, aga ei osanud nii väljenduda, et see arusaamine välja paistaks. Minu viga.

Mina pole proovinud, aga mõned inimesed ometi on ju: ma näen reklaamtekste igal pool.

notsu ütles ...

njah, või kuuleme. näiteks seda lollakat Maak Änfonit. kellelegi maksti selle eest!

Kaur Virunurm ütles ...

Mina jälle ei saanud sellest maak änfoni naljast aru. :(

väga väga naine ütles ...

Reklaamtekst.
Nii halb, et ajab isegi relaami ennast mittekuulnuna (Lauri ja notsu oigamise pealt tean) ägama.

Lauri Naber ütles ...

10 000 tundi on see arv, mida on välja pakutud, et "kõvaks saada". 100 000 tundi - kiire kalkulatsioon ütleb, et see on natuke üle 4000 ööpäeva, ehk siis pm 11+ aastat, kui sa tegeled asjaga 24/7. Oletame, et sa tegeled sellega 8/7 (või väga pühendunud indiviid 12/7), siis korrutame selle aastate arvu kolmega (kahega), mis omakorda teeb tulmemuseks 33+ (22+) aastat. Selle ajaga hakatakse juba karjääri lõpetama ja "parim enne" on möödas.

väga väga naine ütles ...

Krt, ma jälle arvasin enne, et sada tuhat on nagu palju ... ach, aga idee ongi ju, et palju on vaja!
Ilmselt oli sada tuhat, kuigi mul on imelik tunne selle arvuga seoses.
Tühja ma arvutama või kontrollima vaevusin =P
TÄh korrigeerimast!

notsu ütles ...

Kaur, ma kardan väga, et Maak Änfoni ei olnudki nali, vaid reklaamitegija päriselt arvas, et olid kunagi antiikajal kuulsad armastajad Kleopatra ja Mark Anthony. Sest kogu maailma ajalugu on ju olnud ometi ingliskeelne ja inglispäraste nimedega.

notsu ütles ...

st ma saan aru, et on raske uskuda, et keegi võiks nii loll olla, aga hanloni habemenuga rakendades ilmselt ikkagi tuleb.

Lauri Naber ütles ...

No see arv, 10 000 tundi on ka nkn suht lambist võetud, keegi lihtsalt vihjas, et "treenida-treenida jne..." Ma poleks vist maininudki muidu, aga hakkasin naljaviluks arvestama 100 000 tunni pikkust (eeldades, et sa ilmselt mõtlesid 10 000 tunni reeglit)

Aga jah, ma üldse ei imestaks kui reklaamitootja nägi Taylorit ja Burtonit filmis ja siis arvas, et see on mingi Shakespeare'i looming jne. :)

notsu ütles ...

kusjuures Shakespearil küll ON nende tegelastega näidend, aga sellegi nimi on ee.k "Antonius ja Kleopatra". pmst tegi selle reklaami keegi, kes ei tea mitte midagi antiigist ega ole ka Shakespeare'iga eesti keeles kokku puutunud. (tõenäoliselt ka mitte inglise keeles, sest Shakespeare ei ole originaalis just väga kergesti läbi hammustatav.)

väga väga naine ütles ...

Minu ajju jättis sügavama jälje G.B.Shaw näidend =)

notsu ütles ...

a seal ei olnud ju Antoniust. seal oli Caesar.

väga väga naine ütles ...

Aga juttu temast oli. Ümarate käsivartega =)