kolmapäev, 14. märts 2018

Mõistlikkus versus see teine asi

Lõpuks - mitte et ma selle üle väga pead oleksin murdnud, isegi ei märganud, et teatud vastuolu - lahendasin ära, mis värk on sellega, et ma olen päris tark, aga teen samas üsna mitmete inimeste jaoks täiesti vastuvõetamatuid valikuid. Ja nad ei saa aru, kuidas ma võin olla üpris tark enda meelest ja ometi sedasi valida - ja mina omakorda ei saa aru, kuidas nad ei näe ilmselget: et ei ole olemas mingeid Õigeid Valikuid, iga valik võib viia hukatusse või tõsta pilvedesse, oleneb vaid inimese kontrolli all mitteolevatest nüanssidest.

Aga muidugi.
Isegi olen selle üle ju kunagi mõtteid veeretanud!
Ma pole mõistlik. "Kõigi arvates nii käib, sedasi järelikult käibki" ilmneb minu peas kui "üldiselt arvatakse nii, aga äkki saab teistmoodi ka?"
Teha seda, mis raha sisse toob? Aga ma tahan ju midagi muud! (Muide, õendus kui minu "mõistlik valik" meeldis mulle samuti hirmsasti ja tegelt olen nukker selle üle, et füüsilisi tegevusi enam eriti tegema ei kõlba - aga see vist paljude jaoks on jabur, mis mõttes, palgad on ju pisikesed!)
Lapse saamiseks on vaja esmalt head suhet mehega? Häh, ega ma meest taha, tahan last.
Millegagi tegelemiseks on vaja vastavat haridust? Sest asjaga tegelemine on ikka vaja ette mõttetult raskeks teha, sest sa (ma) reaalselt vajalikke asju ju koolis nagunii ei õpi, pfff!
Üldse, elu käib ju sedasi, et sünd, lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool (kaks astet, baka pole midagi), hea töö, maja, kaks last stabiilsest kooselust, pension, surm?
Eee ..? Krt, see pole isegi naljakas, on ÕUDNE! Kus siis ELU on? Päris elu, kus veri ja valikud ja kirg?
Mõistlikud valikud ... pfff.

Minu jaoks ei ole mõistlikke õigeid lihtsaid valikuid olemas.
Kusjuures ma olen päris paljusid ikkagi noore ja lollina proovinud teha, Rongimehe-jama tuli ju ka sellest, et ma ikka püüdsin luua seksuaalset paarissuhet.
Aga minu kogemus on selge: kui miski on mõistlik, üldsuse poolt tunnustatud ja nii-käib, on üsna kindel, et see toob mulle ainult õudust ja ikaldust kaasa.
Ma proovisin mõistlikke asju teha.
See. Ei. Toiminud. Eales.

EALES.

Ma ei tea, mida teised teistmoodi teevad. Nt Rents vahepeal rääkis mitmel pool, kuidas ta ei saa aru, mis värk on tudengitega, kes tööl ei käi - ja minu kogemus oli, et keegi ei taha mind tööle. Isegi kui ma polnud enam tudeng, olin nõus igasuguste töötingimuste, graafiku ning kuitahes niru palgaga. Ka marketisse kassapidajaks mind ei võetud, rääkimata kohvikus koogimüüjast.
Või see paarisolu. Ma ei tea, kole naine ma just ei ole, nõme ega õel ka mitte, ja ma ikka olen päris mitmesse mehesse armunud - PÄRAST perioodi, mil olin praktiliselt igaühega nõus, sest mees ju.
Ja ei. Lihtsalt ei.
Ei, ega siis alati mind jäetud, ma ise jätsin rohkem. Aga sellele eelnes (peaaegu, Rongimehega kulus nädal ja veidi veel, sest kui ta Eestisse tagasi tuli, läks kõik väga kiiresti kuradile) alati kuudepikkune "aga äkki saab nii? Aga sedasi?" ning lõppotsuse tõi alati "LIHTSALT ei toimi, teen, mis teen".
Ma enam ei viitsi pingutada ka. Kui ei, siis ei!

Muidu käisin Kirjanike Majas einestamas ja plaksutamas neile, kes Kultuurkapitali auhindade nominendid olid (endale ei plaksutanud) ja neile, kes auhinna said, ka.
Auhinnaks olid kuldsed munad. Ei mingit raha, vähemalt keegi ei maininud, et raha saaks. Ses kontekstis on tõesti nomineerimine phmt peaaegu sama hea, kui laureaadiks osutuda.
Ei, ei ole pettunud. Kuigi vabaauhinna võinuks ikka saada Keiti Vilms.
Mulle uues meedias elavad tekstid tunduvad kuidagi oluliselt põnevamad kui mingi järjekordne raamat.

9 kommentaari:

irve ütles ...

vbl sa ei säästa oma valikutes tulevast iseennast raskustest. see ajab teistel juhtme kokku mõnikord.

Aurora ütles ...

Need olid ikka Kulka auhinnad ja nendega kaasnes raha, suurusjärgus paar tuhat.

väga väga naine ütles ...

Siis on veits kahju, aga mitte väga =)

Marca ütles ...

Mu meelest tuleb see nö mõistlikkus lihtsalt statistikast - üldiselt on nii, et kui valid eriala x, saad edukaks, planeerid omale mehe enne last - jääb suhe püsima jne. Aga see kõik põhineb eeldusel, et elu on loogiline, üks asi viib kindlalt teiseni jne. Tegelikult ju nii ei ole, võib minna nii ja naa. Kuna ma eriala ei osanud valida, valisin mõistliku, mida soovitati - pettusin selles, mingit edu ei saavutanud, ebamõistlik, aga mulle sobivam valik oleks ilmselt etem olnud (aga ega ei tea ju ka). Samas pereeluga oli just nii, et hüppasin tundmatus kohas vette ja kuidagi õnnestus asi toimima saada, kuigi mõistlik oleks olnud eeldada, et just niimoodi saadakse üksikemaks. Mõistlikkus ei anna mingit garantiid, aga inimesed ikka loodavad sellele.

Liis ütles ...

Hakkasin praegu mõtlema, et mul vist on mingi loogika, et:
Valin mõistlikult, aga läheb sitasti - lihtsalt ebaõnn, juhtub..
Valin ebamõistlikult, aga läheb sitasti - ise olin loll, oleks pidanud paremini teadma...
Ja vot see viimane on kohati kohutavalt raske taluda...

Pihel ütles ...

Tõenäoliselt on väljast vaadates igavas, siledas ja standardses normipärases elus siiski seestpoolt vaadates enamasti ikka omajagu verd, kirge ja raskeid valikuid, põnevusest ja rõõmust rääkimata.

Liisu ütles ...

Marcale: Statistika ja tõenäosus. Kui valid eriala X, siis on sul suurem tõenäosus saada edukaks jne. On rida "häid" ja "halbu" valikuid, mis suurema tõenäosusega viivad mingi tulemuseni.

Marca ütles ...

Liisu: jah, just seda ma tahtsingi omast arust öelda :) Suurema tõenäosusega, aga mitte garanteeritult.

notsu ütles ...

See, kas tõenäoliselt edukaks tegev eriala ka päriselt edukaks teeb, ei sõltu päris ainult välisest vedamisest, vaid ka sellest, kas inimesele see eriala sobib. päris risti vastu oma oskusi ja eeldusi tegutsedes ei tule ka edu.

statistika, mida peetakse edu tõenäosuse väljatoojaks, võib kajastada ka seda, et "x tüüpi inimesed kalduvad edukad olema" ja "x tüüpi inimesed kalduvad valima y eriala". oleneb ju sellest, mis küsimus statistikale esitada.