laupäev, 24. märts 2018

Sest valetamine kaotab kogu pointi nii

Peavaluga haigused on mulle meeletult keerulised. Sest ma ei saa aru, kas peavalu on migreen või sellest teisest haigusest (no kui mul ja pojal on mõlemal 37 ümber palavik ja pea valutab, on vist sest muust haigusest?) ja isegi kui on sellest teisest haigusest, äkki migreenitablett ikkagi võtaks maha? Võtta tabletti või mitte võtta?
***
Võtsin.
Ühtlasi käisin pojaga poes (pisipisikesed sammud, aga vahel jahe õhk aitab selle valu vastu). Temal on nüüd hea (jai!!), mul nagu ikka migreenitabletiga.
Valu suht kadunud, aga maksimaalne nõrkus sees. Aga meil mõlemil läks kõht tühjaks, mis viitab selgesti paranenud kehalisele olukorrale.
Kui juba isu on, ei ole asjad päris persses!
***
Olen suht vanaks saanud ja alles nüüd mõtlen, kuidas sellele lisaks, et millegipärast on halvaks hinnatud "igaüks teeb, nagu tahab"-vaatekoht, on tegelikult jabur ka ühiskondlik kalduvus inimesi valetamises kahtlustada ja ehitada hulka keerulisisi süsteemisi valetamise vältimiseks, kui samas on üks ja väga lihtne tee, kuidas inimesed ausaks saab.

Tuleb elimineerida hirm, et tõe rääkimisel juhtub midagi halba, eeldus, et valetades saab midagi head, ja whoa! Vaadake, kui ausaks maailm muutub!
Stuudium ja paroolid ja et ometi laps ei tohiks oma stuudiumis ise vanema parooliga asju teha! Söömise osas valetamine ja seksi koha pealt valetamine, oma tunnete varjamine ja kavatsuste osas vääritimõistmisele viivad vihjed, valed ja valed ja valed ...

Minu lapsed ei valeta mulle.
Mitte sellepärast, et jube erilised lapsed, vaid nad ei võidaks sellega midagi. Ma niigi teen, mis saan, et neil hea oleks, ja väldin nii palju, kui suudan, et neil halb on.
Ei ole vaja valetada, et ei jõudnud õigeks ajaks koju, sest aitas haiget kassipoega, kui mingit "õiget aega" kojujõudmiseks pole ja kui inimene ilma helistamata või telefoni vastu võtmata eeldavast viis tundi hilisemaks jääb tulekuga, on mu reaktsioon: "Mida sa tegid? Aa, A. juures külas olid. Ok."
Ei ole vaja valetada rohkema raha saamiseks mingeid koolikulutusi kokku, kui ütled, mida sul vaja on, ja kui ma saan, ostan. Jah, ka rämpstoitu. Mõnikord ju võib. Enamasti nad ei tahagi.
Ei ole vaja valetada, et olen haige, mul on palavik, ei saa kooli minna, kui tõesti kooli mitte minna tahtes seletab inimene mulle oma mure ära ja püüame koos seda lahendada.
Võib ka päeva kodus olla, kui tõesti jama on.

Ei ole vaja olla selline nagu "peab", teha seda, mida "peab", ja kui mitte olla sihuke, nagu "peab", saab karistada. Või vähemalt vingutakse ja riieldakse ja tehakse su olemine üleni halvaks.
"Oled, kes oled," ütlen ja mõtlen mina. "Sa oled oivaline! Lahendame mured rahulikult ära, aga ükski neist pole olemas seepärast, et sina oled liiga halb!"

Teate, kui lihtne sedasi on elada?
Eeldus ei ole, et sa oled halvasti, ole parem, alati ole parem, ole veel parem! Ei, ikka halb.
Eeldus on, et sa oled küllalt hea. Kui TAHAD, ole veel parem, aga ainult, kui tahad. Sa oled oivaline sellisena, nagu oled!
Ei ole vaja petta. Ei ole vaja teeselda kedagi, kes sa pole.

Ja mina olen halb lapsevanem ..?
Ma ei tea, olgu need kritiseerijad siis ise paremad.
Aga sellest ma ei tagane, et minu laps on hea olla. Et nende laps olla on veel parem? Jumala tore ju siis! Palju õnnelikke ja toredaid inimesi!

18 kommentaari:

notsu ütles ...

noh, alati ei tule valetamine sellest, et muidu keegi riidleks ja ütleks, et ma olen halb.

Kui ma lapsena vanematele sellest ei rääkinud, mis mul pahasti on, siis see halb, mida ma tahtsin vältida, ei olnud mitte riidlemine, vaid see, et nad kurvastavad, kui mul midagi pahasti on. mis on pmst ju normaalne reaktsioon ja näitab hoolimist, aga oli ometi viimane asi maailmas, mida ma tahtsin.

markiis ütles ...

Miks lastele on kehtestatud kellaajad, miks vanemad tahavad teada, kus ja kellega ollakse ja millal tullakse, ja et laps vastaks telefonile? Lihtsalt because they can? Ei usu, pigem selleks, et minimeerida võimalus, et lapsega midagi juhtub. Ja kui juhtubki, siis vähemalt saadakse sellest võimalikult kiiresti teada.

väga väga naine ütles ...

notsu: sa vist ei eeldanud, et vanemad SAAVAD midagi teha. Et kui sul on halb, panevad su kasvõi teise kooli? Räägivad õpetajatega, teevad midagi? Sa eeldasid, et nad lihtsalt on kurvad, aga kasu pole midagi?

Markiis: mul on eeldus, et kui midagi juhtub, mulle helistatakse nagunii =) Kui ei helistata, on ilmselt hästi =) Ja kuidas ma saan teades, mida laps teeb, "juhtumist" vältida, arumaeitaipa.

markiis ütles ...

Ilmselt helistatakse tõesti, aga on juhtumeid, kus aeg on oluline. Näiteks igasugused kadumised, kas siis võõra onu kaasabil või ilma. Siis on väga oluline jälg üles võtta, kuni see veel nö soe on, mitte kaks päeva hiljem avastada, et hm... pole nagu ammu last näinud. Ilmselgelt ma ei mõtle praegu sind sellega.
Teadmine iseeneses ilmselt tõesti ei aita, aga see aitab tuvastada, kui midagi hälbib tavapärasest (seesama "laps ei ilmunud kokkulepitud ajaks"), ja minu meelest vähendab natuke ka võimalust, et laps vanema teadmata mingi lollusega tegeleks. Mina muidugi usun ka laste mõistlikkusse, st kui piisavalt suurele lapsele ikka öelda, et ole hea, ära mine ehitusele vmt ohtlikku kohta mängima, siis ta äkki kuulab. Elu on näidanud, et lapsed ei oska alati asjaolude ohtlikkust adekvaatselt hinnata - nad ei tule mingite asjade pealegi, aga täiskasvanu tuleb. Sellepärast tahan vähemalt mina teada.

notsu ütles ...

VVN, kasuni ma oma mõtlemises või tundmises üldse ei jõudnud. jõudsin selle tohutu vastumeelsuslaineni, mis tuli üksnes rääkimisele mõtlemisest, ja sealt edasi ei saanud.

notsu ütles ...

kusjuures, ega tollal vist polnudki väga midagi, mida oleks teha saanud. teise kooli panna oleks olnud keeruline, sest ma ei olnud neid võõrkeeli (inglise või saksa) üldse õppinud, mida teistes koolides õpiti. (pealegi puudus mul igasugune usk, et kuskil teises koolis oleks midagi teisiti.)

notsu ütles ...

ja õpetajatele rääkimisse polnud mul kohe eriti usku, milleks, kui õpetajad nägid ju nagunii, mis toimus.

väga väga naine ütles ...

Õige jah, mul oli ju ka see ahel ajus, et ei saa kuhugi teise kooli minekut isegi plaanida, sest kuskil mujal pole sest prantsuse keelest sittagi kasu, oleks vaja kas saksat või inglist osata.
See oli - tänaste koolide ja riigivahetuste ja rahvusvaheliste koolide jm peale mõeldes - täiesti ebapädev tunne. Aga väga selge siiski. Läksid sinna kooli, sinna jäädki, kuhugi mujale ei pääse.

notsu ütles ...

tead, ma arvan, et tänapäeval ongi see palju lihtsam. tollal, kui minu kõige hullem aeg oli, ei olnud riigivahetusest mõtet mõeldagi - piirid olid kinni, välispassi ei olnud peaaegu kellelgi - , koduõpet ei olnud olemas ja koolivahetus oleks olnud keeruline: ma ei tea, kas terve Eesti peal oligi tollal teist prantsuse keelega kooli. praegu on kõigis neis asjus vabadust rohkem, alates sellest, et pr. keelt on mitmes koolis ja lõpetades sellega, et koduõpe on olemas, välismaa vahet käimisest rääkimata.

notsu ütles ...

kõige hullem aeg = 1986-1987, kui ka augu servi lugeda, siis 1985-1988. süsteem oli veel jäik ja puine, perestroika oli äsja alanud, aga see ei andnud kohe tunda.

1988.-1989. õppeaastat mäletan juba suht helgena, igas mõttes, ja edasi läks järjest paremaks. võib-olla on suurel poliitikal väikeste inimeste mikrokliimale suurem mõju, kui vahetu taju põhjal pakuks.

väga väga naine ütles ...

Ilmselt jah. See ahistatuse tunne (mida NÜÜD adun, tollal oli see "normaalne, nii elataksegi") mul ka kuidagi leevenes laulva revolutsiooni ajal.

notsu ütles ...

enivei, teema juurde ringiga tagasi tulles: nagu näha, ei pea valetamise põhjus olema, et tingimata läheb midagi objektiivselt halvemaks (riieldakse, karistatakse vms). vähemalt halbade asjade varjamiseks piisab sellest, kui pole erilist lootust, et läheb paremaks, ja milleks siis vastikuid asju rääkimisega üldse meelde tuletada.

väga väga naine ütles ...

Ma olen rohkem seal parteis, et jagatud mure on pool muret - intuitiivselt.

Paula ütles ...

Oot! Lapsed ei tohigi vanema parooli all e-koolis oma asju ajada? Miks ma sellest alles praegu teada saan? Lastel koolid juba läbi

väga väga naine ütles ...

Pagan, ei vedanud =)

Oot, või vedas just?
Või ikkagi teadmine valgus, mitteteadmine pimedus?!
Aga arvestades, et nali, võibolla peaks ikka "ei vedanud" kirjutama?
Krt, ma ei oska reageerida =P

notsu ütles ...

ma tunnen mure jagamise suhtes teisiti. jagatud mure on pool muret ainult siis, kui see tollele teisele, kellele ma räägin, ise muret ei hakka tegema. siis on mul juba topeltkoorem - enda mure pluss tema oma.

seepärast on kõige parem rääkida neile, kellega seda ohtu ei ole. võõrastele; või siis inimestele, kelle psühhotüüp on piisavalt erinev, et minu põdemised neile ei nakka.

või nojah, kui on realistlik mingit praktilist abi või nõu loota.

Lendav ütles ...

Jagatud murega või veel ka see juhtuda, et kuulaja ei pea seda mureks, vaid hakkab parastama, et mis sul viga, vaata kus ikka teistel on palju halvemini. Et ära ole siis nii nõrk. Ise oled süüdi. Inimesi, kellele üldse muret kurta saab, tuleb väga hoolega valida.

väga väga naine ütles ...

Jaa, seda küll, et aint toredad tasub oma ringi võtta, mhmh.