reede, 30. märts 2018

Siin ma seisan

Krt, täitsa hämmastav, kui palju hormoonid ikka mõjutavad!

Eelmise postituse all on irve kommentaar, mis tõi mus reaktsiooni "laks laubale ja muidugi!" (Tegelikult ei löönud ennast, aga tunne oli siuke.) Kunstlikuks viljastamiseks vajalik lisahormoon muudab ju kehakeemiat! Tunded aga on kehas ja seega on emotsionaalse seisundi muutumine paratamatu!

Aga nüüd on juba kolmat päeva teistmoodi imelik. Mitte ahastav põde, vaid ebareaalsuse mulje nühib igast küljest ja seestpoolt samuti.
Kas ma olen olemas?
Kas maailm on olemas?
Teised inimesed? MINA ISE IKKAGI?!
Väga tundub, et mulle ainult tundub.
Füüsilised aistigud (näiteks kui õues on külm) korraks aitavad, ent ainult korraks. Siis harjun ning ikka on ebareaalne tunne.
Sport natuke aitab, keha tunnetub piiiiiiiisut eredamalt - aga ainult natuke. Ja ka korraks.
Valu ei aita üldse (mul vahel ikka jalad valutavad, kohati päris kõvasti), sellega on lihtsalt halb ja ebareaalne korraga.
Ega ei ole otseselt ebameeldiv tunne ise see mind-ei-ole-olemas. Lihtsalt --- veider.
Pea käib ka ringi. Kogu aeg. Mitte tugevalt, aga piisavalt, et kogu aeg oleks kõik nihkes ja maailm tunda ainult nagu läbi paksu vati.

Kusjuures see ei ole kaugeltki esimene kord, kui nii on. On olnud varemgi, aga kuna too tunne ei alga ja ei lõppe paugust, on-ei ole, vaid tekib ja kaob tasapisi, ma ei tea, mis ta kestus on olnud. Nädal? Kaks? Kuu?
Nii. Krdi. Imelik. On. Ei saa isegi astutud päriselt, tundeta, et jalad valguvad alt ära, ja vahel jään seisma ja hoian end kahe jalaga maas. Tasakaalus.
Nii on, ma olen siin, siin ma seisan.
Meenutan iseendale.

Tegelt oli mul mingi huvitavam (loe: üldhuvitavam) kirjutamisteema ka, mida jagada, kuid kuna minu sees on praegu nii veider olla ja see võtab nii palju tähelepanu, unustasin ära, mis see oli.

Oot, serv jäi katkudes jälle pihku, äkki saan mõtte kätte ...

Ach!!!

Enne Rongi (ER) nägin ja analüüsisin end üsna samamoodi kui praegu. Avastasin oma toimispõhimõtteid ja kuidas-minuga-on-viise. Terve see võrgupäevik on täis mõtisklusi, milline mina olen, kuidas minuga saab, mis värk.
Aga mis on Peale Rongi (PR) muutunud, täielikult, 180 kraadi, on mu suhtumine.
Enne leidsin: "Olen selline ja selline, nii et on loomulik, et õnnelik ei saa oldud. Peab niisiis teistsugune olema. Aint ma ikka ei oska".
Nüüd: "Olen selline. Mul on absoluutselt õigus selline ja sellisena õnnelik olla. Fakkjuu, kui te mind takistate!"

Näiteks mu vajadus olla vajatud. Jah, see on, see on ikka veel samasugune. Kui mul ei ole tunnet, et olen vajalik, mul pole üldse inimesega tugevat sidet.
Et ma meeldin inimestele? Mäh? Kas meeldimine on mingi päris tunne või?!
Jaa, alati, kui loen toiduteost või kirjutab karikate emand, et meeldimine on päris asi, ärge vajage mind, tahtke niisama, ma noogutan mõttes kaasa ja leian, et mhmh. Nii peaks olema.

Aga taustal on mu enda tunded ja need on selgelt: "Jään ilma inimesest, kes mulle meeldib - nojah, mis möödas, see möödas!" ning "Kaotasin inimese, kes täitis mu vajadust olla vajalik - õudus ja agoonia ja valu korda valu korda valu veel AASTAID!"
Elik no meeldimine ei ole asi üldse! Ei tunneta seda teravalt, tõesti ei ole vajadus, lihtsalt --- midagi. Nojah, tore on, kui on. Nojah, enam ei ole, mis siis ikka. Vaatab edasi, mis elu toob.
Aga tunne, et olen vajalik, mu vajaduse olla vajalik täitmine, on hoopis teistmoodi. HOOPIS.
Ma tahangi olla eluliselt oluline.

Tõsi, mitte igaühele.
Ma ei taha olla oluline, tegemaks teise heaks asju, millega too ise hakkama peaks saama. Ei taha olla vajalik kellelegi, kes lihtsalt ise on must minu hinnangul viletsam - jaa, muidugi on talle tore, kui keegi targem ja tugevam kogu aeg kõik asjad ära teeb, aga sellisest suhtest mina ei ole huvitatud.
Ma tahan olla vajalik inimesele, kelle osas leian, et ta mu vaeva väärt ka on. Ja mulle meeldib vastastikkusus - mõnes asjas ja mõnikord olen mina tugevam ja minule võib toetuda, mõnes asjas ja mõnikord on tema (kesiganes siis on ka tema) tugevam ja veab mind läbi raskus(t)e.
Et nii tegelt ei juhtu ja ei ole ja olen loll, et sedasi tahan?

Kuradile! Ei ole selliseid suhteid, ei ole, mehed ongi teistsugused olevused, keegi ei taha mind vajada ega mulle vajalik olla jne? Sõbrad ei ole niimoodi ehitatud ka?
Ei huvita! Mina tahan nii, sihukesed suhted on ainsad Päris Suhted mu jaoks. Mu vajaduse olla vajalik täitmiseks on parimad nähtavad ning kättesaadavad viisid väikesed lapsed saada, koer(ad?) võtta - ja nõnda kavatsen ka teha.
MINA oman õigust õnnelik olla sellisena, kui olen. Ja hoolitsen enda eest, oma vajaduse eest vajalik olla, ning teised võivad mind hukka mõista, see ei ole minu asi.

Elagu ise omaenda parimat elu. Minu ellu sekkumine, "ole ikka teistsugune"-õpetamine, "sa teed valesti"-hädaldamine ei ole mulle mitte millekski vajalik. Isegi mitte adumaks, et inimesed on erinevad ja piisavalt palju on nende seas piisavalt lolle uskumaks, et nendepoolne õpetamine teeks MINU elus midagi paremaks.

Ma tean seda juba. Et inimesed ...
Mul on absoluutne õigus olla õnnelik sellena, kes olen. Ei, ma ei pea selleks "parem" olema. Ei, ma ei pea seda õigust ära teenima.
Mitte keegi ei pea. Mitte midagi.
Kõik on tahtmine. Mina tahan, et mind vajataks. Mõni teine ei taha mind vajada.

Nii lihtsalt on. Keegi ei ole valesti, kõik on, kes nad on.

10 kommentaari:

  1. Just.
    „Mul on absoluutne õigus olla õnnelik sellena, kes olen. Ei, ma ei pea selleks "parem" olema.“
    Ei pea olema parem. Ei pea olema keegi teine.

    Mind vahel ikka jätkuvalt hämmastab see osa inimeste loogika, mida nad ise paistavad empaatiaks pidavat ning mille põhisisuks on: kas sa kuidagi teistsugune ei saaks olla, sest siis sul ei oleks neid probleeme/tundeid/vajadusi/depressiooni/tööstressi/mida iganes. Eee.. nojah, ilmselt mul oleks siis teistsugused mis-iganes, aga kas need oleks kuidagi õigemad, aktsepteeritavamad, rohkem mõistmist väärt?

    VastaKustuta
  2. See sinu suhtekirjeldus meenutab kahtlaselt kaassõltuvust, näiteks: http://tnk.tartu.ee/0kaassoltuvus.html

    Ja sellega on see jama, et õnnelikuks sellise suhtemustriga ei saa. No lapsed kasvavad ju suureks ja haavatud sõjamehed saavad terveks. Ainus variant ongi vist alkohoolikud, kes tõesti pidevalt hooldajat vajavad.

    VastaKustuta
  3. aga nendega mul jälle pole tunnet, et mu tähelepanu vääriksid =P

    VastaKustuta
  4. imestan ikka maailma mitmekesisuse üle.

    kui ma saan signaali, et keegi mind vajab, on see paanikamoment ja tekitab tahtmise kohe põgeneda. vbla ka mõne kogemuse ajel, kus üks peika mu külge jubedalt klammerdus, nii et hingatagi ei lasknud. aga tegelikult vaevalt ainult kogemuste ajel, sest see paanika lülitus sisse juba varem, kui mul polnud kunagi ühtegi peikat olnud. nagu arvata võib, ei soosinud ka see omadus suhete loomist - sest iga teise poole huvi ilmutamine vajutas kohe sedasama paanikanuppu, appi, kohe hakatakse mind vajama, tuleb põgeneda.

    a vat selle vastu, kui ma kellegi õnnelikuks teen, pole mul midagi. see on enam-vähem ideaalne olukord, kus ma teen ühest küljest kellegi õnnelikuks, aga ta teisalt mind ei vaja - ei sureks ära, kui mina kõrvalt kaoks.

    mulle mõjub väga ängistavalt, kui pähe tuleb mõte, et ma ei tohi selle-või-selle inimese pärast surra. mitte et ma tahaks - lihtsalt mine tea, mis võib juhtuda, ja hea on teada, et maailm ei jääks sellest seisma.

    VastaKustuta
  5. see võib olla isegi tahtmine olla maailmast natuke kõrval, sinna mitte päris sisse minna - muidu veel muutun nii süsteemseks osakeseks, et maailm varisebki kokku, kui mina varisen, ja õige mul seda süütunnet vaja. ei ole mul vaja terve maailma raskust oma õlgadele.

    VastaKustuta
  6. Võibolla küll, sest mul on just vastupidine tunne (nüüd jälle on, süüdistan lisahormoone).
    Et ma pole päriselt maailmas osaline. Kui olen kellegagi samas ruumis ja räägin temaga, olen inimesel enam-vähem meeles, aga kui lähen teen midagi muud kuskil mujal, ta unustab poole tunniga täiesti mu olemasolu ja ise ka ei tea, MIDA krdit ta tegi sel ajal, kui tegelikult minuga rääkis. Mõtleb, et ju jõi teed ja süüvis oma mõtetesse või midagi.
    Sest tal pole meeles, et ma olemas olen ja rääkisin temaga ja värki.

    Aga mis on parem koos mõttega "maailm saab hakkama" (ER mul teatavasti polnud seda mõtet), on tunne, et mind küll pole inimestele olemas, aga ma ka ei pea midagi tegema. Maailm saab hakkama niiehknii.
    Aga enne rongi mul oli küll mulje, et keegi krt ei mäleta mind, kui nurga taha olen kadunud, aga samas asjad ei toimi, kui ma oma parimat ei anna. Et keegi küll ei tea, et mina hoian maailma püsti, aga ilma minuta kukuks see kiiva ja kogu aeg tuleb pingutada, aga keegi ei ütle kunagi aitähki, sest nad ei tea, et ma olemaski olen, ja ... ja viimaks ma lihtsalt ei jaksanud.
    Mõtsin, et maailm siiski eksisteerib ju ka ilma minuta? Võin poe kinni panna. Kuradile.
    Selgus, et mul oli õigus. Maailm veeres omasoodu omades suundades ja see oli NII KERGENDAV:

    Aga mul on ikkagi kahtlev tunne ses osas, kas olen inimestele olemas või nad aint siis mäletavad, kui näevad.

    VastaKustuta
  7. Sul oli siis enne mõlemast variandist halvem pool.

    VastaKustuta
  8. Mul sama nagu Notsul - kui tundub, et juba vajamiseks läheb, siis ma panen jooksu, sest kohe tekib tunne, et nüüd tuleb hakata kellegi eest hoolitsema. (Ma ei mõtle siin muidugi hoolitsemist päris otseses tähenduses, vaid pigem seda, et nüüd on keegi nö minu ruumis või energiaväljas, tähendab, ma hakkan automaatselt tajuma tema tundeid, mõtteid, vajadusi ja lahustun selles ajapikku ise ära. See oht on muidugi lähedaste inimeste puhul alati olemas, millest johtuvad minu üksinda ärakäimised, ainus võimalus lülitada välja see automaatne vastutuse võtmine teiste inimeste tunnete eest, sisselülitamist mittevajav nupp "inimesel on halb, tee midagi, et tal parem hakkaks".)
    Kui kõik on vastastikune, siis pole muidugi küsimust, lihtsalt mu kogemus ütleb, et enamasti ei ole. Lõpuks tähendab see, et sind nähaksegi ainult ärakuulajana, õlalepatsutajana, päris endastmõistetavaks muutub, et sina alati kuulad, süvened, sinu õla najal võib nutmas käia, aga sind ära kuulata ei tule enam kellelgi meelde. Kindel ilmselt, et midagi teen ma ise valesti, aga lõpuks muutub see kõik kaunikesti kurnavaks.

    VastaKustuta
  9. Nii ta kipub olema jah. Et mitte "sina hoolitsesid minu eest, kui mina haige olin, nüüd oled sina haige ja ma hoolitsen sinu eest", vaid "sina hoolitsed ju kogu aeg, näiteks kui ma haige olin, hoolitsesid nii mõnusalt. No siis ma eeldan, et sa teed seda teiste eest hoolitsemise värki ka ise haigena, dohh!"
    Vastastikkus ON haruldane.
    Võibolla eksisteerib vaid unelmates.

    Aga ma ka olen loobunud ootamast (ep, see on nüüd sulle), et üks või teine suhe, asi, minu hingeseisund kasvõi võiks kaasa tuua püsivat õnne (või õnnetust).
    MISKI ei ole püsiv, miski ei ole "igaveseks", forever always ends!

    Kui mõnda aega on hea, on õnn, on rõõm, on juba väga hästi.

    VastaKustuta
  10. mul ei ole tingimata isegi hoolitsemismuret, vaid lihtsalt see vastutus on nii raske kanda. kui keegi mind vajab, siis ma vastutan tema eest. või noh... see tunne, kuidas kellegi õnn ja õnnetus minust sõltub, on nii hirmus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.