esmaspäev, 5. märts 2018

Teen, mis tahan =)

Pühapäev oli ... väga veider.
Ma tegin umbes nii palju asju tol pühasel päeval kui muidu kahel. Päeval siis. Või kahel ja poolel.
Tegin ja tegin ja tegin. Tegin. Ja siis veel.
Uued asjad, mis peale tulid, võtsin ka sujuvalt teha. Ainus asi, millega varem planeeritutest viimaks mäele ei jõudnud, oli 35 lk toimetatud uue romaani käsikirja ülevaatamist.
Tuli 16.

Ja isegi pea ei hakanud valutama.
Kuigi tuikuma võttis küll.

Ma mõtlen, et - seda ei tasu mooduks võtta.
Siiski.
Kuigi elasin päeva üle.

Naljakad viimased päevad on üldse olnud. Igasugused tõed, mida avastustena siia võrgupäevikusse kirjutasin aasta või kahe eest, endamõjutamised ja et miski ei loe peale mu enda heaolu, mis vahepeal omandasid veidi udused piirjooned, tulid taas esile ja õnnestus enda juures taas ära kasutada.
Et ONGI olulisem minu jaoks, kas mina ise tahan rohkem loomaaeda või omaette arvutis istuda, kuigi "õige ema ikka peaks lapsed loomaaeda viima".
Sõber pakkus, et võtab ise lapsed tiigripäevale kaasa, olin tema pakkumisega vaimustusega nõus ja maailm oligi jäälill.
Mitte "see supipära tuleb ära süüa, enne kui pahaks läheb, keema ma ta juba ajasin ja järelikult on söömiseks ka piisavalt soe", vaid kas ma tahan seda suppi praegu? on võtmeküsimus.
Mitte "ta saatis mulle tekstsõnumeid tükki kolm, loen neid kohe, kuigi tegelt tahaksin juba 5 minutit kohvi järgi minna, mis köögis, ja kempsu ka", vaid "kas maailm läheb hukka, kui ma loen sõnumeid kümne minuti pärast? Vist ei. Nii et võin rahuga teha, mis teha tahan".
Mitte "pean poodi jooksma, saan tänase trenni tehtud ning enne oma teisi asju jõuab", vaid "olen  väga unine. Kas ma saan mingi medali selle praegu jooksmise eest v? Lähen hoopis magama, trenni jõuab õhtul teha ning hetkel võib magada enne pärastlõunaseid tegemisi".
Ja JÕUABKI.
Saan aru, et maailm on täis inimesi, kes ei saa asju edasi lükata, sest kui juba lükkama hakata, leiab vabanduse alati. Olin ise ka selline.
Aga enam ei ole. Kui jätan asja sobivamale ajale, teen sel sobivamal ajal ära, isegi mõtlemata, et nüüd võiks jälle edasi lükata. Sest  selleks ajaks juba TAHAN teha, muidu nad jääksid ajju kraapima ning ma ei naudiks ka mitte midagi muud.
Kogu aeg näriksid.
Kui teen ära, ei kriibi miski ja maailm on selge ning puhas kui hästi pestud ning sama hästi kuivatatud klaas.

Teen, mis tahan. Asjad, mis muidu täitmata kohustustena häirima jääksid, enne valmis, kui nad ebameeldivaks mõtteks muutuvad.

Ma ei saa jätkuvalt aru, miks oma tahtmise tegemine paha peaks olema. Kuidas? Kellele? Miks?
Võibolla on selle mõtte taga marca kirjeldatud kannatuse kasulikkuse filosoofia?
Ma ei tea.
Või siis elab inimestes usk, et nad tahavad enda sees peamiselt kahjulikke asju ja ei tohiks neid saada.

Ma ei  tea - minu sees pole tahtmist Pahade Asjade saamiseks. "Ma tahan seda" on üsna kindel märk, et ONGI hea mõte.
Phmt on teema oma aju usaldamine.
Autentsus, nagu ütleks karikate emand.
Me tegelikult teame, mis meile hea on. Aga kuidagi on mooduks saanud selle endale keelamine, mingite väliste reeglite järgimine.

Ja ma misjoneerin, aga maailma ümber ei tee =)

Tõsi, ega ma mingi geniaalne misjonär just pole, kes alati instinktiivselt valiks igaühele sobiva lähenemise. Tähendab, ei tahagi olla, eks ole, ma jutlustan nõnda, et mulle endale mõjuks - aga minu moodi inimesi on ... no mõned ikka on!
Aga alles mõne päeva eest sõnastasin sõbraga rääkides ära, et minu "kõik inimesed on lollakad, ent mõned on lollimad kui teised" tähendab tegelikult "kõik inimesed käituvad vahel lollakalt ja osad käituvad sedasi kogu aeg".
Mina oma moodi karmilt sõnastades eeldan, et see paneb inimesed mõtlema. "Äkki on seal mingi point", arutavad nad mu sõnastamata kujutlustes. "Oot, jah, tõesti!" ning sõnum ei voola neist läbi, nagu etteantud ja puruksmämmutatud ideed, sest nad ISE ju mõtlesid iva välja ja isemõeldu jääb ajju.
No minu ajju minu mõeldu vähemalt!
Aga saavutan hoopis selle, et paljud inimesed lähevad lukku, solvuvad ja mitte lihtsalt, et ei mõtle teema peale rohkem, kui mu leebet sõnastust nähes mõelnud oleksid, vaid mõtlevad, kui LOLL see ideegi on ja kui loll mina olen.

Aga noh - kas ma tahan teistmoodi teha? Kui tahaksin, teeksin ju!

Igatahes tahtsin praegu selle postituse kirjutada. Natuke selgitada, mismoodi mu eneseväljendused sünnivad.

Kommentaare ei ole: