kolmapäev, 11. aprill 2018

Kehalised mõtisklused

Kuna oliühe võrgupäevik jäi katki ammu enne, kui ta ise rasedakski (nüüd on tal beebi ja mul on sellest beebist isegi pilt, aga ma ei jaga seda, sest ... sest ma ei tea, miks. Võiks jagada ju!) ja üldse on minul kõik teistmoodi, kirjutan, kuidas kunstliku viljastamisega läheb, ja iga uus kolmandiksamm leiab kajastamist. 
A esmalt oliühe apike-kui-armas lapsuke:

Mallukas tegi pilti

Mina ise käisin täna ultraheliga vaatamas, kas ja kuidas folliikulid küpsevad.
Selgus, et asi on täitsa lootusrikas, üheksa folliikulit (ehk siis see kotike, kus sees munarakk kasvab; munarakkude endi seisu ei näe enne, kui punkteeritakse ja nad võetakse minu seest täitsa välja) on üsna suured ja nüüd on mul punktsiooniaeg ka juba kindlaks määratud.
Ega ma loota julge, et edasi ka edukalt läheb, ent kuidagi ikka naeratasin päev otsa, sest seni on hea ju.

Päev oli muidu täiesti kuratlikult raske, sest nii palju asju ma normaalselt ei tee (analüüsid+arsti juurde+läpakas riistvarahooldusse+teraapia+läpakas jälle üles korjata ja koju - ning õhtul käis veel sõber ka siit läbi), ent lisaks on mul selletalvine TM-viirus elik palavikku suurt pole, natu köha, kuid vähe, natu nohu, kuid vähe, natu kurguvalu, kuid vähe - ja MAAAAAAAAAAAAAAAAILMAsuurune nõrkus.

Tegelt on hästi, et üldse silmi lahti hoian. Aga vähemalt minul on selle TM-viirusega täitsa selgelt muster, et õhtuni on, jah, rõveraske, aga kuskil peale kaheksat on juba üsna normull-olemine. Elik praegu on täitsa lahe ja kui oo-nüüd-on-hea poleks kordunud juba viimasel neljal õhtul, arvaksin, et olen terveks saanud.
A noh, see on.
Nii et ei looda.
Pealegi on praegu täiesti ok olla niigi (enne-kaheksat ibuprofeeni toel) ja naudin head hetke täiel rinnal.

Kevad on ka vastu ootusi täitsa kombes olnud - üldse pole löga ja libe kogu aeg. Sellisesse kevadesse võib täitsa hästi suhtuda, see on nagu Tartu oma juba. Tartu kevad on mu lemmik, paadiralli, Emajõe ääres lõhnab, jõgi on niiii kõrge ja vesi niiiiiiiii laiali, topsiga jäätis ning rohi kisub siin-seal juba haljendamagi.
Juba sellele mõeldes tuleb õnnetunne sisse.
Kui Tartus elasin, mulle kevad meeldis. Aga igal pool mujal on see mu meelest peamiselt vaev ja talvesaabastes higistavad jalad.

Peab muidu tõdema, et kuigi ma olen elus TUNDUVALT enam süste teinud kui saanud ja juba selle kogemuse pealt tean, et süstiv õde tegelt ei oska imeliselt leida mittevalutundlikku kohta, puhtalt õnneasi, on siiski hämmastav ennast süstides tõdeda, et puhtalt õnneasi. Vahel pole üldse tundagi, et nõel sisse läheb. Vahel on ... tugevalt tunda.
Mingit muud loogikat ei paista olevat kui mulle puhtalt tegijana juba selgeks saanud "ravimit ei tasu hooga kõike sisse lükata, võta aega ja vajuta rahulikult". Aga seda teadmist ei saa kah rakendada, sest mul on pen-süstel ehk süstal, mis süstib määratud koguse ravimit hoobilt ja ühe hetkega.
Lihtsalt eelnevalt mainitud loogika rakendumist märkan sellest, et kui süstida endale samamoodi (hetkega) suuremat kogust, on kibedam.
Mind see kibedus ei sega, eks ole. Ei kaeba, ei hädise.
Aga huvitav on jälgida, kuidas asjad töötavad inimkeha peal.

On tegelt nii lamp, et keha kui tohutult keerulist masinat üritatakse juhtida nii peene aparatuuri jaoks absurdselt rohmakate vahenditega.
Aga kui eesmärk ongi mitte kallutada natuke paremale ja siis kohe tagasi, kolm kraadi rohkem vasakule ja natuke allapoole, vaid "lähme paremale, üleni!" ja "keerame vasakule", rohmakas juhtimissüsteem, mida arstid-õed rakendavad, töötab.
Ja noh - oluliselt paremat polegi võimalik saada, sest ositi, jah, inimene ise tunneb end kõige paremini - ent ta ei tarvitse ju just neid Tähtsaid Tunnuseid märgata, teeb valesid järeldusi juhuslike kokkusattumuste pealt jne.
Kõik ei jälgi ka ennast nii pingsalt kui mina.
Aga tervishoidu või lausa meditsiini ei saa õpetada ühte konkreetset patsienti uurides, keskmised arvud ja keskmise keha keskmised reaktsioonid on ainsad, mida seal saabki õppida.

Kuigi samas - igast kuninglike isikute ihuarstid vanasti vist tundsid oma patsiente põhjani ja ravisid just neid just neile sobivalt?
Njaa.
Tänapäeva ebaisikuline meditsiin on siis mõnes mõttes ka tagasiminek?

4 kommentaari:

notsu ütles ...

ma oletan, et ka tänapäeval on võimalik endale ihuarst palgata, lihtsalt tollel oleks paremad üldmeditsiinilised teadmised juba enne all, sinna otsa tuleks patsiendi põhjalik tundmine ja kokkuvõttes tuleb veel parem ihuarst kui vanaaegsetel kuningatel. lihtsalt seda saavad endale lubada sama vähesed kui vanastigi. suvalisel matsil on tänapäeva tingimustes ikkagi paremad ravivõimalused, isegi kui mitte valitsejaga võrreldavalt individuaalsed.

ega meditsiin pole ainuke - sageli võrreldakse vana aja eliidile kättesaadavat tänapäeva massikaubaga.

väga väga naine ütles ...

Ma ju tegelt mõtlesin sellele, et kuniglikuks arvatud suguvõsu pole just tohutult inimkonna üldarvust. Aga lihtsalt mõtlesin ka, et erand on samuti mingiasi =P

notsu ütles ...

nojah, ja usutavasti saavad sellised erandid ka tänapäeval erikohtlemist. aga üldkohtlemise tase on märksa tõusnud.

väga väga naine ütles ...

ah, abiks iva - erandid on ju ka tänapäeval olemas!