reede, 6. aprill 2018

KÕIK on erilised!

Oota, mida?!

Kas polegi normaalne, et inimene, keda teatakse (mitte ei tunta, lihtsalt ta on su lähipoes müüja ja kohtute vahel), tuntakse selja tagant kõnnaku ja hoiaku järgi ära, kuigi tal on teised riided ja müts peas? Et ... et ... et kui mul oli täielik õudus oma ajutegevuse osas PR, kui ma ei tundnud kostümeeritud inimesi ära ja siis osad lohutasid, et neil on ka samamoodi, neil ongi kogu aeg sedasi?!

Ma arvasin, et mul on normaalne inimeste äratundmisvõime - no et kõiki lasteaiakaaslasi ära ei tunne enam, aga mõned ikka. Neljandas klassis meil olnud kehalise õpetaja on MUIDUGI äratuntav, seda enam, et ta kohtus tollal minuga korra juhuslikult pealetöisel ajal rongis ja rääkis 10 minutit juttu!
Võin tuttavlikke liigutusi jõllitama jääda ja siis saada aru, et aa, ma käisin samas kõrgkoolis temaga, kuigi ta oli teise eriala peal, tere me igatahes ei ütle omavahel.
Aga muidugi ma tunnen ta ära.
Mis te tahate öelda, et kõigil polegi nii?!

Nojah, veel arusaadavam, miks mul on "mind ei ole olemas"-tunne kohati.
Niimoodi, nagu inimesed mulle ajju jäävad, ma neile lihtsalt ei jää.
Sest noh - inimesed pole sellised.

Ok, millest see jutt ja arusaamine üldse eostus: kunagi oli siuke võrgupäevik nagu Asjadest. Ja siis Asjadest II. Enam ei ole kumbagi, pandi kinni.
Kuid kunagine pidaja saatis mulle ühe pildi kaaskirjaga "Mõtlesin algul, et sina oled stuudios käinud".


Ma ka algul vaatasin, et mina. Siis nägin, et ei, nina on teistsugune.
Saatsin pildi sõbrale. Too tõdes, silmad on sarnased jah.
"Ja naeratus," vastasin, omast arust ilmselget tõdedes.
"Ma ei tea, pole sind nii ülipüüdlikult naeratamas näinud," tuli vastus.

Mispeale mina lõin lõua vastu lauda siniseks, oigasin taeva poole sõnadeta hämmingut ja postitasin talle 25 pilti endast sarnasena. Oleksin veel 25 võinud postitada, aga fb laadis nii aeglaselt üles, et ta jõudis enne sekkuda:
"Tegelikult on asi muidugi minus - ma ei jälgi inimeste nägusid peensusteni reeglina. Et noh, tuvastan mustri, et kes on ja umbes mis tujus, aga ma ei süvene."
Ja siis oli mul: "No aga mina ka ju ei jälgi! Ma lihtsalt - ma lihtsalt NÄEN!"

+ kõik see jutt, mis alguses. Et liigutused juba muudatavad inimese äratuntavaks, pimedal tänaval ju tead, kes vastu tuleb, kui tuttav on.
Kammaan, kõik ju tunnevad teisi ära nende kõnnaku ja liigutuste järgi juba, nägu silmisse saamatagi?
Naeratuslikust sarnasusest kõnelemata.

Nagu - mina NÄEN inimesi. Ilma, et kuidagi eriti püüaksin näha või ei lülitaks neid nii hästi välja, kui suudan üldse.
Lihtsalt - ei suuda väga.

Seejärel tuli pähe, et kui oma laste minevikukäitumise järgi otsustan, komme kogu aeg tantsida lapsena (kui oli muusika, ma tantsisin) ei ole vist sihuke asi, mida kõik teevad? Äkki see, et ma siiamaani tantsin omaette üksi kodus rõõmuga, pole ka asi, mida kõik teevad? Seepärast inimesed siis "käivadki tantsimas"?
Nii kummaline ...

Mitte "kui mina teen, teevad ilmselt kõik", vaid inimesed on erinevad ja teevadki erinevaid asju.

Oi.

Oleks ma seda varem taibanud ..!
Ma tegelt ei tea, mis siis oleks saanud - välja arvatud, et mul poleks olnud suhtumist "asju, mida mina teen, teevad kõik (või vähemalt võiksid teha, kui tahaksid), aga mina ei suuda teha nii mõndagi nende tegevuste seast, mis too teine või too kolmas teeb, oh, vilets mina!"

... kas on veel midagi kirjutada? Ma heroiliselt panen vastu kiusatusele lisada siia 41 pilti laialt naeratavast endast, sõnade pritsimine aitaks ... Oh, aga ma võiksin välja valida ühe kõige sarnasema foto! Ha!

Mitte et niimoodi lihtne oleks. Vaatasin läbi miljon pilti (liialdusega) ja ükski polnud Päris Selle moodi - kas oli poolprofiil teiselt poolt või natuke suurem või natuke väiksem või oli profiil küll õige, ent ma ei naeratanud ja ... võtke lihtsalt üks suvaline siis!


Üldiselt oli see üldse päris suvaline post.
Vaadake mind, ma tunnen inimesi ära!
Mulle endale väga tavaline omadus. Hei, elan endaga kogu aeg koos, ma ei üllata end just sageli. Lihtsalt, et oot, kõik ei olegi nagu mina?
See üllatab. Ikka ja jälle.
Aga Murca kirjutas niiii ilusa posti just, lugege hoopis seda äkki?

16 kommentaari:

Marca ütles ...

Tuttav. Ma arvasin varem ka, et osa inimesi lihtsalt teeb näo, et ei tunne sind ära. Siis läksin ühega rääkima, kellega olime käinud koos trennis, koolis ja ta lihtsalt vabandas, et ei saa aru, kes ma olen. Hiljem on veel mitu korda ette tulnud, kus ma saan aru, et teine pool ei tea absoluutselt, et me oleme varem kohtunud. Ma vist natuke isegi solvusin, et mismõttes, ma ei ole ju nii mittemidagiütlev, aga ilmselt pole asi minus vaid neis.
Ema mul tunneb kogu oma perearstinimistut nägupidi, ahjaa, temaga on Tallinnas olnud ka seda, et ta lihtsalt ütleb: "Näe, see on Tartu inimene, tuleb tuttav ette!" Samas temaga koos töötav perearst oma patsiente niimoodi ei tunne. Tütrel on koolis viis paralleeli ja ta teab kõiki, kes seal käivad nimepidi, lisaks nägupidi muid koolikaaslasi.
Aga jah, ajapikku olen hakanud veidi varjama enda seda oskust, sest inimesed vaatavad imelikult "miks sa seda tead?". Ei, ma ei ole stalker, mul on lihtsalt mälu selliste asjade peale. Mingi test oli ka internetis nägude meeldejätmise peale, ma sain 100%. Kuigi, mulle tundub ka, et suur osa äratundmisel pole mitte nägudes, vaid just kõnnakus, olekus jms. Ma ju enam kaugele hästi ei näe, aga selle järgi tunnen ikka ära.
Aga noh, ma olengi tähelepanelik. "Üks autismi tunnus" teeb mul ema vahel nalja. Eks alati ole see üllatav, kui tuleb välja, et teised inimesed ei olegi nii. Ekstreemsem oli see, et ma kuskil kooli alguseni arvasin, et kõik inimesed ühe silmaga näevad ja teisega mitte :)

väga väga naine ütles ...

See viimane ikka on =)

notsu ütles ...

Nägude äratundmine pidi ajus käima teise kohaga kui muudmoodi äratundmine, nii et kui te nägusid ära tunnete (ma tunnen samuti, päris hästi, ainult vahel on raske koju ajada, mis kontekstist ma seda inimest tean, kelle ma ära tunnen), siis see ei ole tänu kõnnakule jne, vaid täitsa eraldi võime. ja kõnnakutundmise võime on eraldi.

ja sellel, kui nägusid EI tunne ära, vaid inimene sõltub äratundmisel kõigest nägu ümbritsevast (mis tähendab, et kui kõnnakut ja kehakeelt parajasti abiks pole, siis ajavad prillid, soengud jne jubedalt segadusse), on omaette nimi, see on selline diagnoos. prosopagnoosia.

kusjuures prosopagnostikul sõltub see, kas ta midagi-kedagi ära tunneb või mitte, sellest, kas äratuntav pind on tema jaoks näo tähenduses. oli mingi uuring, et kassisõbrast prosopagnostik ei tundnud ära ka kasside nägusid. kasside suhtes ükskõikne prosopagnostik tundis, sest tema jaoks salvestati kassinäod asjade rubriiki ja asjamäluga oli tal kõik korras.

notsu ütles ...

ühesõnaga - nägude äratundmine ei näita, et neid ei tähtsustataks, prosopagnoosiaga võib lausa vastupidi olla - mida tähtsam nägu, seda halvemini ära tunneb, sest ajus just see funktsioon infot ei talleta.

väga väga naine ütles ...

Mida kõike sa ka tead..!

Morgie ütles ...

Jah, ma ka imestan, et kust need supervõimetega inimesed tulevad, kes tänaval inimesi ära tunnevad. Ja aastaid hiljem. Ja vales kohas. Ja kui ma olen juba ammu paksuks läinud. Ja jumala suvalisi kunstikooli järgmise aasta ja teise eriala õpilasi, kellega pole kunagi eriti midagi koos tehtud ja siis on mul piinlik, kui mind ära tuntakse.

Need, kellega rohkem kokku puutun, muidugi tunnen ära. A kui mul noorem laps oli viiene ja me läksime koos kaubamajja, ma jõllitasin ühte riiulit, tema teist, pöörame ümber, tema vaatab mulle otsa ja küsib ehmunult: "Vabandust, kuule, kas sina oled minu ema?"
Nagu.

notsu ütles ...

lugesin sellest kunagi juhuslikult, sest mul oli natuke aega suhe ühe psühholoogiat tudeeriva mehega - ei mäletagi, kas ta pidi sel teemal lihtsalt artikli läbi lugema või selle põhjal mingi prosopagnoosia diagnoosimismeetodi välja pakkuma. mina vaevlesin tollal tegevusetuses ja lugesin kõike, mida ette jäi, ja olin valmis vabalt kasvõi psühholoogilisi katseid välja mõtlema, peaasi, et mingit mõttetegevust oleks.

irve ütles ...

mina vaatan kulmude, silmade, nina kohtumiskohta. teisisõnu minu jaoks on sarnased inimesed kes muidu ei oleks. näiteks kata selle tüübi suu kinni pöidlaga ja vaheta nahavärv ära ja võiks olla sulle ka äratuntav nägu https://media2.fdncms.com/metrotimes/imager/u/original/5550879/seu-jorge_1_.png

väga väga naine ütles ...

nope.
Ma nii suurte silmadega mehi eriti ei teagi. Pagan? Aga ka tema silmad ei ole nii suured.
Ei tea =)

Ambrosius ütles ...

Kas Sa muidu tead, kes see teisik on? Mina tean.

väga väga naine ütles ...

Mina ei tea. Kes?

Ambrosius ütles ...

Kasey või Kvitka Cisyk - ta oli Ukraina juurtega koloratuursopran. Teiste piltide peal vist ei tundugi nii teisik.

väga väga naine ütles ...

AWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!!!!

väga väga naine ütles ...

Vaatasin nime järgi pilte kohe netist hunniku ja nii teisik tõesti mitte - aga kaks pilti nägid välja täpselt nagu mu ema noorpõlvefotod.
Midagi sarnade ja silmadega on meie liiniga väga sama.

Paula ütles ...

Ma olen inimeste äratundmises kohutavalt vilets. Nimede meelde jätmises veel hullem. Ma olen juba 1,5 aastat selles firmas töötanud, kus ma praegu olen, ja nüüd ma tean umbes pooli inimesi. Uute klientidega on veel hullem, sest kolleege ma võin vabalt mitte ära tunda, aga kliendi ära tundmine käib tööülesannete hulka

Tho ütles ...

Ma tunnen inimesi ära kyll harilikult: kohati aastaid hiljem ja kontekstivabalt, nii et järgmine tund aega mõtlen, miks yks või teine tuttav näis. Ja tean nende kylge nimesid panna - ja mõttega umbes sellele kaugusele jõudes imbub kohale Kogu Muu Info - kohtutud siis ja seal, arvas seda või teist jne. Tavaliselt on seda Muud Infot nii palju, et ma jään korraks "kinni", nagu raginal töötav arvuti - ja teisel hakkab kõhe, sest see infohulk ei kipu vist tekkima muudmoodi kui sihilikult. Teistel. Seejuures ma ei vaata inimestele otsa eriti - ma ei tea, silmside ei ole minu jaoks kunagi midagi tähendanud ja on ebamugav. Ma vahin niisama ringi - peast mööda, selja taha, aknast välja. Mõne yksiku inimese kohta tean silmavärvi, sest see on tulnud jutuks või muidu kuidagi teemaks olnud.

Sellist veidrat yhepoolset äratundmist ilmselt hõlbustab minu puhul ka see, et enda arust ma olin kunagi _täiesti_ silmatorkamatu. Nii umbes põhikooli lõpuosas ja terve gymnaasiumi aja. Tulemus see, et tollest ajast mäletan jubedamalt palju väga yhepoolselt. Nyyd olen ennast selliseks ehitanud, et sagedamini sõidetavate liinide bussijuhid tunnevad ka vist ära juba, valvelauatädid koolis hoopis vaevata ja viimati kodukõrtsis noogutas mulle tere ka paar inimest, kellega ma enda teada kohtunud polnudki.