kolmapäev, 4. aprill 2018

Ok, enam ei anna teeselda, et talv on

Inimestele meeldib kevad?!
PÄRISELT?!?!?!

Päike sätendab igalt poolt ja nii väga tahaks silmad lihtsalt kinni panna, kuid ei saa, sest kuradi lombid, vesi ja libedus igal pool. Päike pimestab, valge (sula)lumi mitmekordistab seda piina ja kogu aeg on lihased pingul, et ometi mitte ümber lennata. Jalad niisked, kuhugi ei saa istuda, sest MÄRG - ja see on kuidagi hea või?!
MEELDIB kevad?!?!?!


Inimesed on erinevad.
Punkt.

Eile käisin kaks korda pealinnas.
Täna käisin korra, aga kahes kohas.
Ilm oli aina samasugune.
Ei, väsin muidu ka ära, kahtlemata. Ent sellise ilmaga eriti ja jubedalt ja iga 50 meetri järel tahaks endale õlale patsutada, et vingelt läbitud teekond, hästi tehtud, naine - aga selle asemel tuleb lihtsalt edasi liikuda.
Ja edasi.
Ja edasi.

Igatahes hakkab mulle selgemaks saama, miks eelmise aasta varakevadel üldse ei õnnestunud sissevõetavate antidepressantide kogust vähendada, ilma et ahastus ja õudus mus võimust poleks võtnud.
Praegu ma ei vähenda, aga ahastus ja õudus pisut väiksemas doosis on kohal kohe, kui väljas käin ja kogen, mis seal toimub. Mul niigi käib pea ringi (oletatavasti just praegu ka seepärast, et "esimene hormoonsüst kunstlikuks viljastumiseks" ja kõik on nihkes mu kehas), nägemisega-tasakaaluga on raskusi - ja ilm teeb hädad kolm korda hullemaks.

Kui aus olla, olen jumalast segaduses, kui kaua need folliikulid nüüd küpsevad, mis värk, mis toimub. Sest mul on teised süstid käes, homme hakkan kasutama, 10. aprillil uus arstiaeg, aga mida mulle öeldi: "Siis vaatame, kontrollime, ja selgub, kas on vaja ravimiannust suurendada või samamoodi jätkata."
Ma olin seks arsti juures käimise ajaks nii surnud, et eesmärk oli saada retsept ja uksest välja ja selge, kümnendal tagasi, seni süstin, rohkem ma ei taha teada ka - aga nüüd ikka mõtlen, et oot, seks tulevaseks ajaks ju VÕIKS olla juba valmis folliikuleid ka, kui kõik hästi läheb? Ju?
Ei ole nii, et munarakke saab hakata juurde küpsetama suvalisel hetkel, kui ühed poolvalmis või nässu läinud, paned kohe uued (igaks juhuks kasvõi) hakkama.
Tsükkel on TSÜKKEL, seda ei anna väga katkestada, ja praegu + nädal peaks nagu olema munarakkude valmimise aeg?

Elik tegelt on põnevus.
Aga kuna meedikud olid nii ükskõiksed (sest nad ei taha mulle asjata lootust anda?), mul ei ole ka eriti tunnet.
Ainult arvutan mõttes ja kuna mul titte IKKA VEEL kõhus pole, on tema võimalik varaseim sünnipäev nihkunud juba veebruari. Veel natuke ja mul on kevadelaps tulemas.
Huvitav, lepitaks see mind natuke selle aastaajaga või oleks: "Muidu rõve ja nüüd veel sünnitus ka, kuidas nii halb üldse saab olla?!"
Mitte et ma sünnitamist pelgaksin. Mina, kartmatu, jne. Aga no ega see mugav olema saa(ks).

Samuti mõtlen iga sigareti juures, et hm, äkki peaks keha ette puhtamaks jätma? Aga seal tuleb alati "Jah, ja siis ma jään alles aasta pärast lapseootele ja sellest on TOHUTULT abi, kui ma praegu seda suitsu ei tee, onjo."
Sest mu sisikond ei röögi, et suitsu on vaja, aga ta tahaks sigaretti siiski. Minul kuid ei ole tunnet, et peaksin hea põhjuseta keelama Organismile midagi, mis talle meeldib. Organism on mina, ma ei näe põhjust, miks oma elu raskeks teha, tänan väga.
Et suitsetamisega lühendan omaenda arvatavat eluiga? Kuulge, on üsna ilmselge, et SEE küll minu jaoks heade põhjuste kilda ei kvalifitseeru.

Aga üldiselt on nii, et vahel lihtsalt peab Pink Floydi kuulama.



Vahel mõtlen, kuidas mul ei õnnestu ega õnnestu anda edasi, mida "iga inimene võiks teha, mis ta tahab" mulle tähendab. Kuidas ma ei suuda kõiki näiteid tuua ja miks üldse üritada ja kes sest õnnelikumaks saab.
Ent just praegu oli üks: Poeglaps oli võtnud lillkapsa (ta lemmikköögivili kurgi kõrval) ümbert kile ära ja jätnud selle ühele köögikapile.
Kile siis, lillkapsa tegi ta tükkideks ja viis endale arvuti taga näsimiseks kaasa.
Ja ma seisin köögis ja tunnetasin, mida rohkem tahan: kas temaga õiendada, et ta prügi enda järelt ära ei viska, jätta see kile, kus ta on, või ise prügi prügikasti panna.

Panin kile ise prügikasti. Sest tahtsin.
Vualaa.

5 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Mulle nt meeldivad aastaaegadest: kevad, suvi, sügis, talv.
Nii et kas mulle meeldis talv? -- OO JAA.
Nii et kas mulle meeldib ka kevad? -- OO JAA!!!

väga väga naine ütles ...

mulle meeldivad suvi, sügis ja talv.
Juhul, kui arvestada, et kevad algab sellega, et lehed tärkavad nähtavaks ja vahtrad asuvad õitesse jne, meeldib mulle kevad ka.
Aga MITTE see osa, kus on aina löga igal pool.

notsu ütles ...

mul on sõbranna, kel vähemalt sel perioodil, kui ta aktiivselt loodusfotot tegi, olid lemmikaastaajad: see, mis praegu, enne lehteminekut ja pärast lund; sügisel enne lund, kui lehed on juba läinud. Peenemad värvivarjundid või midagi nii.

väga väga naine ütles ...

see eeltalv mulle täitsa meeldib. See on soojade sokkide, ümber tõmmatud pleedi ja kuuma ingveritee aeg, mil on lahe toas ilma eest peidus olla või väljas käies tunda end kui jultunud jumalanna, kes ei peida end mingi ilma eest.
Aga kevadel on kõik need halvad asjad, mis siis, pluss ere päikesepaist, aga mitte ühtegi plussi - villased sokid, pleed ja kuum tee on "mingi hellik oled v?", elav tuli, millel talve eel ka puht "valgus ja soojus, jee"-funktsioon on, näib ereda päikese kõrval eriti mannetu, ja tagatipuks on õues olemine mitte kangelasliku maiguga, vaid "oo, sulle ka meeldivad kevadilmad!"
Ei meeldi!!!!

notsu ütles ...

Mul on selliste eredate kevadilmadega umbes sama häda, mis karge ilusa sügisilmaga - tuul viib mõtted peast minema, päike on halastamatu ja kuhugi pole peitu pugeda.

Öösel väljas käies pole väga vigagi, rahulik pime ja ka tuul reeglina vaibub.