neljapäev, 10. mai 2018

Enam ei jõua

Olgu, nüüd on taas veidi parem olla.
Laupäevast saati on peavalud käinud vaheldumisi meeletu nõrkusega, inimestel internetis ei olnud õigus, IKKA ei olnud õigus, IKKA VEEL eksisid, sõbraga läksin tülli, leppisime, aga asja käigus paljastasin ka endale ootamatuid tõdesid ja VALUS, ja appi, maailma muuta ei saa, miks ma üldse olemas olen?!

Täiega jube, et olen halval hetkel teiste inimeste suhtes umbes 44 korda leebem kui enda. Et isik X  ei muuda maailma ära? Ega isegi Eesti metsandust?
Aga miks ta peakski? Ta on ju nii tore!
Aga mina enda meelest peaksin ikka maailma muutma, et omada õigust selle kera pinna peal veidi ruumi võtta.
Muide, seepärast vihastan end siniseruuduliseks, kui tulevad igast ebapärlikarbid mu puudustele viitama - mis te arvate, et ma pole niimoodi arvanud v? Halbadel hetkedel usun seda ja seda ja seda ka veel!
Lihtsalt on adekvaatsemad ajad samuti. Nüüd, pärastrongi, juba üpris pikad järjest, kus ei arvagi enam, et mis nüüd mina, minu elu on ju nii kerge old, minu valud ei maksa midagi - vaid hindan ennast nagu ma hindan teisi. Samadel kaaludel.

Nojah, ja täna olen natu jälle need üldkaalud kätte saanud ja see eraldi ja ainult mulle kuuluv "sa oled alati liiga kergekaaluline ja tähtsusetu ja mitte miski (ja liiga paks)" kaal on jälle kõrvale pandud. Isegi taustamõte "maailm ei märka, et püüan talle hea olla, hulk inimesi võtab mu tegevust hoopis kahjustavana, mind võiks üldse mitte olla, teeks üldise rõõmu osas õigupoolest vist sama välja" on taandunud.

See oli eile kirjutatud. Täna ...
Täna olen vastukaaluks vihane. Jap, varahommikul. Jap, mitte midagi pole sel hommikul juhtunud, mis mu pahameelt natukenegi arusaadavaks teeks. Lihtsalt nagu --- MINA ka ei tee hästi, ei ole hea, ei ole oivaline? Nagu --- KES siis teeb ja on?!
Minge persse teie kõik, kes sedasi arvavad.
Enda omasse, mhmh.

Homme lähen Inglismaale. Esimest korda elus. Amanda kontserdile. 
Mu reisivalmiduse saab kokku võtta sõnadega "loodetavasti väga jube pole". Ent natuke elevust on siiski ka. Teemal "mismaselgapanen".
Mu meelest too oleb hea teema. Kõik mured saab uputada mõtete sisse: kleit see või kleit too või äkki hoops see seelik ja maika? Kingad või ketssaapad? Millised sukad või sukkpüksid?
On kergem kohe.
Praegu on ikka väga vaja, et kergem oleks.
Oh, tegelt saan seda ka tänase arstivisiidi eel mõelda ju! Mismaselgapanen on ikka mõnus!
Haaremipüksid ja maika kõlavad hästi.

Sain oma poja käest rahulolematut tagasisidet kaks korda. Et miks ma tal nii kaua magada lasksin, hoopis mõnusam on korraks varem ärgata ja siis 15 minutit veel uinuda. Ja kuhu ma tema inglise keeleks kirjutatud retsepti panin - kusjuures ta pani asju kooliks kokku täpselt sealt retsepti kõrvalt neid võttes.
Kui ma naerataksin ja tema vastu lahke oleksin vastu, oleks ta rõõmsam jne, aga mul praegu on selgelt tunne, et ma ei jaksa enam anda. Andke mulle vahepeal ka! Isegi kui vihkan kogu maailma. Isegi kui teen kõike valesti.
Ma lihtsalt ... ei jaksa.

4 kommentaari:

irve ütles ...

pai.

Anonüümne ütles ...

Pai-pai.

väga väga naine ütles ...

TÄHHH!

Kaamos ütles ...

Kontsert. Mõtle kontserdi peale. Võta sealt jõudu nagu käsn, isegi, kui alguses tundub, et lusikad läheb rohkem kui tuleb.