kolmapäev, 30. mai 2018

Niuts. Jah, kõik on objektiivselt hea. Aga NIUTS!

Ikka veel pole päevi.
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et äkki ... äkkkkiii ..?
Iga kord, kui esikut näen, ka mõtlen, et oot, vahel siiski saadakse, mida tahetakse. Nii tore! Aga miks siis mitte titat? Äkki ikka õnnestub? Äkki on rasedariided teema ja järgmine sünnipäevapilt suure kõhuga?

Aga mingit "oo, jee, läheb nii!" tunnet küll pole. On "äkki!?"

Üldse vihkan vahelduseks taas maailmas kõike (peale oma kollaste seintega esiku, olgu), keegi ei armasta mind, nutt ja hala.
Mida, ei maga korralikult, sest NÄLG, ja samas ega ma siis vähe tee!
Kogu aeg nii väsinud, et võtab häälega niutsuma.

Ja jälle. Võin ka ära sõnastada, et ütle mulle hästi, mul on praegu vaja ja ikka suudavad inimesed genereerida umbes midagi sellist: "Sa oled huvitav inimene!"

Nagu ...

Puust ja punaseks.
Või ok, puu kui materjaliga on raskusi, aga punaseks igatahes saab.

Kui olen sedasi konkreetselt nõudnud, varjamatult kerjanud, et ütle hästi! eeldan, et inimene võtab end kokku ja ütleb nii hästi, kui annab. Eeldan, et paremini, kui tavaline oleks, nii hästi, et see on ... mitte vale, aga natuke sinnapoole
Kui siis öeldakse, et oled huvitav inimene või et mu jutt täitsa meeldis, loen sealt välja, et tegelt ei olegi midagi sõnadesse panna. Et ega ma väga huvitavgi ju pole, aga no päriselt vale see ka pole, vähemalt olen huvitav rohkem kui midagi muud.
Ja no on mõned kohad juttu, mis täitsa meeldisid, see samuti nagu päris vale pole.

Nii et saan mitte hingepidet, vaid veel jalaga näkku samuti. Arvan, et olen päris lahe?
Aga sellel või tollel ei ole no ÜLDSE midagi head öelda, mis otseselt vale poleks.
Säärases võrdluses oli isegi Rongimehe "ütle mulle midagi hästi!"
"Sul on ilusad silmad" päris hea.
Tal vähemalt MIDAGI oli öelda peale kõige banaalsema. Kuigi olgem ausad - ilusad silmad on küll miski, mille osas ma ise pole grammigi vaeva näinud. Isegi jalad pold ilusad, sealt saanuks veel trenni peale osa vastutust panna ja mõelda, et MIDAGI on mu tegevusest ka kasu.
Ei, silmad ...

Kui ma ütlen, et mul on vaja, tähendab see, et mul on vaja. Mitte "oleks tore, kui midagi ilusti ütleksid, aga pole ka probleemi, kui ei ütle."
Kui on vaja,
on VAJA.

Nüüd on punane. Aga tühjagi, nagunii ei päästa see midagi. Inimesed millegipärast - ja ma tõesti ei tea, miks - ei kohandu minu järgi, vaid eeldavad, et mina peaksin nende järgi kohanduma, muidu olen nõme.
Kas mina kohandun? Jaa, mul on see kuidagi automaatne. Pean olema väga kindlalt oma õiguses veendunud, et teiste tahtmisi ignoreerida ja enda omadele keskenduda. Püüan - ja üsna edukalt - rohkem endast hoolida ja lähtuda OMA vajadustest, aga automaatne tegutsemishoog on ikka "teen, nagu teised tahavad".

Ja siis olen hädas. Mina hoolitsen teiste eest, kuni vähegi suudan, ent kes hoolitseb minu eest, kui enam ei suuda? Küsimine ka ei aita vahel, nagu näha ...

20 kommentaari:

irve ütles ...

kas sul seekord mingeid lisa-ravimeid pole mis angsti üles ajavad?

väga väga naine ütles ...

Eip.
Aga ma tean, et see on väsimusest, sest kui pole, on hommik tavaliselt õhtust kordades hullem. Õhtul on juba vaat' et tore lausa, hommikul jälle rõve.
Aga nüüd on hommikuti päris ok, kuid õhtuks vajub täiesti ära.
Väsimus.

ritsik ütles ...

Noh, "sul on ilusad silmad" kõlab isegi paremini kui "sa teed head ahjukala", mis mulle öeldi. Ehh, mehed..
Aga ma mõtlesin pildile su seljal. Kas sõdalased vajavad, et keegi neile ilusaid sõnu ütleks? Või piisab teadmisest, et oled, ilus, hea ja tähtis ning sul om oma koht nii maailmas kui paljude inimeste südames?

Frieda ütles ...

Teadmisest alati ei piisa, sõnainimestel on vaja, et seda välja öeldakse ja mõnikord on veel eriti vaja. Aga inimesed teatavasti ei suuda eriti selliseid asju öelda ning kui neilt otsesõnu küsida, siis minnakse veel eriti lukku ja pole välistatud ka ärritumine - et mis mõttes selline emotsionaalne väljapressimine, kas ta siis niigi aru ei saa ja ei tea, et ma hoolin (vrd ka stereotüüpne "üks kord juba ütlesin, et armastan, eks ma annan teada, kui midagi muutub.)
Seega pole liiast korrata, et igatahes oled sa andekas ja vapper ja vähemalt mulle on see teadmine oluline, et kui hakkan endale liiga üksiku tulnukana tunduma, siis tuleb meelde, et ei, VVN on ju küll samast liigist.

väga väga naine ütles ...

Frieda teab =)
Ja alati on ometi abi sellest, kui kuulda!!! (Või noh - lugeda.)

Aga tätoveering ongi selleks, et päris ära meelest ei läheks, kui EI öelda. Või kirjutata.

murca ütles ...

Ma ei ütle inimestele, et nad mulle midagi hästi ütleksid. Isegi, kui mul halb on. Isegi, kui mul on ettekujutus, et äkki kellegi mingi ütlemine paremaks teeb. Isegi, kui ma ise ei oska enam endale midagi head öelda. Sest:
1. äkki neil pole ka midagi head öelda ja siis ma olen end nende ees ilmaasjata nõrgaks teinud;
2. see on pealetükkiv nõudmine, mida ma ei taha teisele inimesele teha, minu juhuslik eneseskahtlus ei puutu temasse
3. miski ei garanteeri, et inimene ütleb asja, mida ma kuulda tahan. niigi on pask. ei taha ju endale veel rohkem pska kaela tõmmata, lastes inimestel endale valesid asju valel moel või vale rõhu või järjestusega öelda
4. kui ma olen ütlemistväärt äge, siis inimene tuleb ütleb ise. kui ma pean küsima, siis see ei ole enam see
5. tellimustööna valminud komplimendid, ükskõik kui suure hoole ja armastusega tehtud, on ikka teatava ebasiiruse varjundiga. niiet isegi kui küsin ja isegi kui ütleb, ei pruugi see anda soovitud efekti

Kui keegi käsib mul öelda talle midagi head, olen ma enamasti üleni ebamugavas olukorras, sest:
1. ilmselt on tal halb paha habras raske olla ja temaga peab olema õrn ja ettevaatlik ja ma ei pruugi osata
2. võimalik, et tal on olnud niimoodi nõme olla juba ammu ja ma oleksin pidanud märkama ja see olukord on juba märk möödalastud võimalustest ja tegeleb tagajärgedega
3. hapra olekuga kaasneb ka võimalus ootamatuks äkilisuseks ja kui ma ütlen valet asja, siis ta vihastab
4. tundub nagu väljapressimine, nagu käsk. tundub, nagu sellisele palvele ei tohi 'ei' öelda ja seega see pole palve vaid sund ja väga vähestele inimestele andestan ma taolist pealetükkivust

----

Kindlasti jäi midagi veel. Ma peaks selle üle pikemalt mõtlema ja kirjutama.

väga väga naine ütles ...

Ma ei saa sellest üldse aru.
Nagu ÜLDSE.
Mul on alati midagi head öelda. Lihtsalt ma alati ei ütle, sest minagi tahan olla oma sõnades huvitav ja kuulatud ja keegi kurat ei usu ju ka, kui ma korrutan aint häid asju - läheb aint läilaks.
Midagi huvitavat võiks hoopis rääkida, eks ole.
Aga kui VAJA on, ma ütlen muidugi korda 8 ka, mul ei ole mingit probleemi sellega. Selliseid inimesi, kellele mul pole midagi head öelda, ei ole. Jah, ka inimesed, keda ma üldse ei kannata ega salli, midagi positiivset ikka sisaldavad.
Ning siis ma eeldan, et teised on samasugused. Ja üldse ei ole.
JA NII JUBE!!!!!!!!!

väga väga naine ütles ...

(Ja minu enesekahtlused puutuvad mu lähedastesse, selgelt. Täpselt nagu mina tahan, et neil hea on, tahavad ju nemad, et minul hea oleks? Ja kui ei taha, on nad ikka ERITI nõmedad. Kui see, et mul halb on, pole nende asi, milleks mulle sellised lähedased? Pfff, mingu persse!)

notsu ütles ...

Ma küsin vahel seda konkreetset kiitust, mis ma tahan kuulda. Kahjuks on selleks vaja, et ma tunneks ennast küllalt turvaliselt, et teada, et ma teda ei tüüta või et ma leiaks, et võin tüüdata küll. Praegu lambist tuleb A. ainsa sellisena meelde, kellega ma ennast nii turvaliselt tunnen, vbla tegelikult on veel.

Mis tähendab, et tal tuleb regulaarselt anda jah-vastuseid küsimustele, kus vastus on juba ette ära sõnastatud. Talle ei meeldi rääkida, mulle meeldib, ma ei taha panna teda minu eest hoolitsema moel, mis oleks tema jaoks kõige keerulisem moodus. Ühtlasi on garanteeritud, et ma saan kinnitused just neile asjadele, millele ma tahan. Selleks, et asi ei tunduks liiga robotlik, on ta valmis asja füüsiliste tähelepanuavaldustega kinnitama, see tuleb tal kergemini kui juturääkimine.

Pealegi teebki mind üsna õnnelikuks juba see, et keegi on nõus minu ettesõnastatud enesekiitusele oma jah-pitseri peale panema. Sest mul on minevikust ka vastupidiseid kogemusi.

Kui ma vahel harva tahan tõesti midagi oma sõnadega, küsin "kiida mind."

notsu ütles ...

ettesõnastamise üks hea külg on pealekauba see, et paneb mind režiimile, kus ma mõtlen enda kohta häid asju. vbla teistel on teisiti, aga minul nähtavasti seda ongi tegelikult vaja, kui ma kiitust nurun. on vaja endast ise hästi mõelda. ettesõnastamine lükkab mu aju õiges suunas teele.

notsu ütles ...

VVN, aga ma saan Murca hirmust aru, et "äkki ütlen valet asja". või "äkki ma kordan ennast". mul on samuti inimeste kohta heade asjade hunnikud, mida öelda, aga ega need hunnikud kogu aeg ei muutu - inimestel on päris palju häid omadusi, mis on püsivad. ja mitmendat korda öeldes tekib hirm, et kui ma nüüd jälle seda vana kiitust kordan, siis äkki adressaat pettub, sest ta tahtis midagi uut kuulad.

nt sinu puhul tuleks esimeste asjadena pähe julgus; ja oskus oma raamatu lugeja kohe "in medias res" viia, teha lugeja maailma loomises kaasosaliseks. ja siiras olla tahtes ütlekski neid (miskipärast tundub mulle kõige ausam öelda neid häid asju, mis inimesega esimesena seostuvad). aga vähemalt toda teist olen ma raudselt juba kuskil siinsamas blogisabas öelnud. ja siis hakkab urgitsema mõte, et äkki jätab hoopis kordamine ebasiira mulje, "ah, mingi stampvastus välja töötatud". ja siis on kahvel - kas olla siiras või jätta siiras mulje.

notsu ütles ...

oeh, ma olen vist ikka päris haige veel - mis mõttes ma kirjutan "kuulata" asemel "kuulad".

väga väga naine ütles ...

Vat ma nagu ei taha nii. Mulle MEELDIKS, kui tuleks mingi kinnitus millelegi, mida ma ette ei tea, nt et mind on hea vaadata või mu blog on vahel täiega põnev või et ma olen oma pojale nii lahe emme, et teist nii head ei tule meeldegi või et minuga on põnev rääkida või et ma teen head kohvi või et mu koogid on üleprahi või et mul on nii mõnus muusikamaitse või mis iganes.
Teen palju kätekõverdusi =P
Ma olen sitta kanti lahe ometi. Mul ei ole ka põhjust seda endale kinnitada, sest TEAN ju juba, aga millest mul puudus on, on usk, et keegi teine ka nõnda näeb.

Ja kui küsin, on tulemuseks, et ei näe nemad.
jai. <--iroonia.
Nagu ...

Pfffffffffffffffffffff!!!!

väga väga naine ütles ...

AWWW! TÄHHH!

Muide, mul ei ole kordamise vastu midagi, korrake lõputult, kui aga soovite =)

väga väga naine ütles ...

(ma tegelt arvan, et sa kirjutasid "kuulda" asemel "kuulad")

väga väga naine ütles ...

P.P.S. Lugege "Kuningaid" ka!

notsu ütles ...

sul on "kuulda" koha pealt vist õigus, kui ma nüüd järele mõtlen.

notsu ütles ...

ot. mul tuli praegu üks mõte: kas sul on häid sõnu selleks vaja, et teada, et sa ei ole üksi maailmas? v üksi jäetud? igatahes: teada, et ei ole üksi?

notsu ütles ...

Aga kogu see küsimiseteema tuletas järjekordselt kunagise Väikese Nõia pool olnud arutelu meelde. ehk siis küsimise kasulikkusest.

nii et siit pudeneb veel üks kiitus: see, et sa oma vajadustele ise tähelepanu juhid, on kiiduväärne käitumine ja teeb elu üldiselt kergemaks. kahju, kui see alati ei tööta, aga õige käitumine ikkagi.

väga väga naine ütles ...

jah, just. selle üksinduse osas.
Ja tähhhhh!