neljapäev, 31. mai 2018

See ei ole oluline!

Ma ei ole (vähemalt ei mäleta, et oleksin just tänase nurga alt sest kirjutanud) eraldi postitust teinud sellest, kuidas enne Rongi olid mus ja mu ees 1467 halli varjundit umbes, ja nüüd must ja valge.

Kui murranguline antidepressandid peale saades oli maailma vaadata.
Otsuseid teha.
Kuidas kõik muutus.
Mitte natuke teistsuguseks, vaid täiesti. Üleni. Kogu diskursus.
Võiks ju arvata, et kogemuste rohkenedes (ja oi, mul on PALJU erinevaid kogemusi) tuleb halle varjundeid juurde ja juurde, kõik on kõigile natuke hea ja natuke halb ja sadat ambivalentset asja hea-halva dihhotoomiale lisaks? Muudkui aga vaatled ja näed aina rohkem erinevusi; miski pole absoluutne?

Aga mina liikusin üle mingi kriitilise piiri. Kõik oli nii keeruline, mina ise nii loll (ainult et - kuidas ma siis samas nii palju targem olin inimestest, kellega suhtlesin? Mis värk?!), maailmas hakkama saamine võimatult raske ...
Ja siis enam ei olnud.
Jäid must ja valge.

Võtmelauseteks: "See ei ole oluline!"
"Kas see on see, mida mina tahan?"
"Keegi teine kontrollitult ei seisa minu eest, nii et ainus, kes saab seista, olen ma ise."
"Pole minu probleem."
Ja kõik.

See ei ole kuidagi minu asi, mismoodi teised a-d või k-d tajuvad. Ei ole oluline, ei arvesta sellega.
Neile vist ei meeldi? Pole minu probleem.
Minu asjad on minu asjad, kõik teised ja nende arvamused on ebaolulised, kui ma just ise ei taha neid olulisteks pidada. Aga ka see on minu tahtmises kinni.
Minu maailm on minus. AINUS, mis loeb.
Nii absoluutne.
Nii lihtne.
Mingeid varjundeid ei ole, mingit halli ala, natuke lillakat, natuke rohekat ... ei. Ma kas tahan või ma ei taha. AINUS, mis loeb.
Jah, igal valikul on hind. See on samuti minu otsus, kas tahan seda maksta või mitte.

Krt, seda kõike olen juba kirjutanud ja selgelt mul ei ole õnnestunud edasi anda, kuidas EI OLE OLULINE on mu maailma lihtsaks teinud.

Proovib näitega!

Ütleme ... ütleme, et teil on janu. Mul on janu. Ja mu ees (teie ees) on pudel veega.
Nüüd, tean ju, milline on oivaline vesi. Ja natuke vähem oivaline. Kaevuvesi Karksis ja puurkaevuvesi Nõmmel. Mulle on ka tuttavad soovesi Veriora rabas, Läänemere kergsoolakas laine suus ning plastpudelivesi poest. Erinevate firmade veidi erinevad veed. Kui vesi on nähtavalt hägune ja/või tuukritega, lisab seegi teatud nüansse.
Jaa, põhimõtteliselt on kõigil vetel erinevad maitsed, maitset muudab ka temperatuur, kui kaua ollus on seal kinnises pudelis seisnud, millest pudel tehtud on ja väga-äärmiselt-tohutult oluline on, kui suur janu teis/mus elab ja ...

Aga.
See on vesi. Ma otsustan, kas joon seda või ei joo.
Kõik.

Et teised teistes oludes või isegi samades oludes otsustaksid teistmoodi?
Pole minu probleem. Mina otsustan nii.
Joon. Ei joo.
Miski muu ei ole oluline.

Nii lihtne on nüüd! Usaldan oma sisetunnet, see viib ilmselt õigesse kohta - aga kindlalt õigemasse, kui kedagi muud usaldades minna võiksin.
Usaldan ENNAST.
Bah.

Ning ülejäänu pole oluline. Ma teen nagunii kõige parema võimaliku valiku, ilma et erinevate asjaolude üle punktuaalselt eraldi mõtleksin. Usaldan end.
Teen, nagu minu jaoks õige on.
Ja see on ainus, mis loeb.

P.S. Ikka verd ei jookse \o/

Kommentaare ei ole: