neljapäev, 24. mai 2018

Tuunimine

Võibolla on mu kalduvus juustega asju teha ka kuidagi mingi üldine otsustamisvajadus, valikuvajadus?
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.

Nüüd olen veel rohkem tema moodi.


Pole kindel, et see on edasiminek. Näe, üleeile oli veel see:



A noh - juuksed, need on pisiasi. Oleksin näiteks käe maha lõiganud, oleks probleem.

Seekord lakkasin üldse suitsetamast (eelmisel korral tõmbasin umbes poolteist sigaretti päevas), sest no embrüo on minus ja kui seekord ka pidama ei jää, tulebki kõigega algusest alata.
Peale endometrioosi opereemise, olgu, see on tehtud vähemalt.
Isegi treenimisega mitte ei vaata ette, vaid ei teegi trenni. Krdile, kaks nädalat ei ruineeri mind ja kui laps JÄÄB pidama, on ju jee, aga isegi kui ei jää, on kaks nädalat trennipausi pisiasi. PISIASI!
Noh, ja KÕNDIDA ju tegelt võib.
Palju.

Kuna sedakorda pole üldse rasedat tunnet, aga eelmine kord, kui selgus, et ikka ei old rase, oli, on paradoksaalselt ikka kerge lootus, et no tasub vähemalt üritada hoida.
Nii et üritan.

Täna tuleb tore inimene ja teeb esikus remonti.
Seinad, seinad on need, mille kallale ta lasen. Põrand on Tütarlapse isa pere panusest alates kaunis ja lagi on mingite krobeliste plaatidega tehtud, millega seoses ei pragune, ja ei häiri mind. 
Olin hämmingus, kui tore inimene arvas, et saab ühe päevaga toime küll. Selle tõesti õnnestudes ässitan ta ka mõne toa kallale - enne arvasin, et ma nii kaua remondijama ei talu, ent kui esik võtab aint päeva, polegi ju NII kaua, onju? 
Ning tegelt on kõrini sellest, et seinad ei ole mingit värvi. No mis värvid on hallikasvalge, kreemikasvalge ja kahvaturoosa?!?! Tapeet koorub kah igas ruumis ning selgelt tegelt oleks aeg midagi teha.
Ma lihtsalt ... pole väga ettevõtlik enam sel suunal. Kogu see kodutuunimine on mulle sestsaati, kui Depressiivses Väikelinnas (ehk Türil) elasin ja nõnda veel tegin, kopka eestki õnnelikumaks ei saanud ning keegi mind seepärast rohkem ei armastanud, võõraks jäänud.
Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Ei toiminud niisiis.

Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!

Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!

Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!

Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!

11 kommentaari:

  1. See üks päev ikka ei old reaalne =) Ma arvasin kohe, et kui ta korralikult tahab teha, mh. võtta maha siia umbes 50-60 aasta jooksul pandud 9 kihti tapeeti või nii (ja üks neist on niiskuskindel), võib kauem minna =P

    VastaKustuta
  2. Inimesed harjuvad mitte tõsiselt võtma märke, millega päriselt negatiivset sündmust ei järgne. Näiteks klassikaline juhtum, igaüks tunneb ilmselt vähemalt paari sellist - räägib inimene aasta (või ka kaks või kolm), et ta pole suhtes rahul, kui teine osapool ei muutu (ei lõpeta näiteks täis peaga noaga ähvardamist), läheb minema. Kui inimene ühel päeval päriselt minema läheb, sest mõõt sai täis, ei jaksa keegi teise osapoole nittu ja hala ja lubadusi ära kuulata, sest "ma ei teadnud, et ta tõsiselt räägib, NÜÜD olen ma valmis muutuma". Esimesel on muidugi savi, sest tema mõõt on vahepeal täis saanud, teda ei huvita muutused.

    Teine sage näide. Räägib inimene, et ta on depressiivne. Esimesed 1 kuni 5 korda annad võimalikult palju nõu (sarjast "äkki sa ei peaks jooma", "ehk sa peaksid peksva mehe maha jätma, igaüks oleks depressiivne, kui pidevalt peksa saaks", "kas tahad, ma aitan panna sulle arstiaja?"). Kui on näha, et inimene mitte midagi ei muuda, vaid lihtsalt kurdab, muutub see fooniks ja no kaua sa ikka nõu annad, kui see teist inimest ei huvita, hakkadki ütlema, et "ahhaa, see on küll väga kurb, et Jüri jätkuvalt värd on ja sina depressiivne oled, kui oled valmis välja kolima, saad minu juurde jääda, ulata palun kartuleid". Sest nagu sa ehk märkasid, on esimesel ja teisel näitel sama loogika - inimene tahab, et ümbritsevad olud muutuksid, aga keeldub ennast muutmast. Ka siis, kui talle on 10 korda öeldud, et nii ei käi.

    Ja kõige drastilisem näide, mida ma tean - inimene sõitis "anna teed" märgi tagant veoautole ette ja põhjendas seda sellega, et "siin muidu kunagi pole autosid". Märk oli, aga tegu polnud ju kunagi olnud, järelikult oli okei märki ignoreerida.

    VastaKustuta
  3. Rentsil on õigus, aga see seos kehtib ka teistpidi.
    Ütleme, et inimene tunneb, et teda ei armastata, sest seda ei väljendata talle arusaadaval moel, tahab nt, et seda talle suusõnal öeldakse, et ta on oluline. Väljendab seda lähedastele, et öelge, see on mulle väga oluline.
    Võib-olla paar korda öeldakse, siis tuleb igapäevaelu peale ja unustatakse ning inimene hakkab mõtlema, et ma ju ütlesin, aga nad ikka ei tee, järelikult ma ikka ei ole neile üldse oluline.
    See on muidugi must-valge tõlgendus ja ilmsesti mitte loogiline, aga ega inimesed ei olegi loogilised.

    VastaKustuta
  4. frieda: seal on see tore nurk veel, et on variant, et armastuse väljendaja väljendab ennast näiteks kingituste tegemisega aga armastuse vastuvõtja tahaks et talle seda väljendataks suusõnaliselt. tulemuseks on suurejooneline möödarääkimine, kus üks pool ei võta sõnumit vastu ja teine pool on segaduses miks esimene nii külm on.

    VastaKustuta
  5. jaa, need väljendusviisid...

    Kui ma oleks inimene, kes tahaks pidulikke kingitusi ja sünni- või aastapäevade meelespidamisi, siis läheks ma A.-ga vist hulluks. Õnneks olen ma inimene, kes ei suuda selliseid asju isegi meeles pidada, mulle sobib see väljendusviis, et ta aitab mul igasuguseid asju teha ja teeb ise ära selliseid asju, mida mina ei oskakski või ei tulekski nende peale. no ja see, et ta ei virise minu kallal.

    Kunagi varem oli mul peika, kes noris alatasa tüli, aga teisest küljest tegi ootamatuid ilusaid kingitusi ja žeste. Romantilisema meelelaadiga inimesele ilmselt täiuslik kaasa.

    VastaKustuta
  6. Et need ei ole sõnad, millest peaks tähendust leidma paljudel juhtudel?
    Aga mul on sõnu vaja =)
    Sest mu jaoks need on ainsad üheselt arusaadavad tähendusekandjad. Muu on tõlgendamiseküsimus ja ma olen liiga HEA tõlgendaja. Miska tasapisi olengi tõdenud, et minu arust ilmsed asjad tegelt paljude teiste jaoks pole seda, nad üldse ei tee meelega liigutusi, mil minu arust selge tähendus taga peaks olema, ma kujutlen liiga palju inimeste tegevuse taha ja pfff.
    Tõsi, ainult sõnadest mulle ei piisa - seal on selgelt juba elukogemuse taak taga, olen liiga palju kuulnud ilusaid sõnu, mil samas mingit kaalu pole, kui inimene reaalselt oma valikuid teeb, et enam ei usu.
    Nii umbes 12 aastat või nii =)

    VastaKustuta
  7. Jaa, need erinevad väljendusviisid, nö armastuse keeled... Mu arust oleks möödarääkimisi oluliselt vähem, kui inimesed endale neid teadvustaks. Mu tutvusringkonnas toimus ka alles hiljuti suurejooneline möödarääkimine, kus ammu koos olnud paar läks lahku ning oluline tahk asja juures (mitte ainus muidugi, lihtsalt sobib siia näiteks) oli see, et mehe arust oli naine väga intensiivne, nõudis kogu aeg armastuse kinnitust, mees imestas, et kas siis ilusast kodust, mille ma ehitasin ja rahalistest võimalustest, mis naisel ja lastel on, ometi ei piisa, mida ma veel tegema pean.
    Õpikunäide möödarääkimisest erinevate armastuse keelte baasil (ei, loomulikult ei ole asi nii lihtne ega ainult sellele taandatav). Kui inimesel on vaja armastuse kinnituseks sõnu, siis on tal justnimelt neid vaja.
    Minu jaoks on väljendusviis number üks kvaliteetaeg, täpsemalt kvaliteetvestlus, ja ka sõnad. Nii et ma märkan ja hindan küll, kui keegi teeb kingitusi või remondib vannituba, aga see ei pane mind end armastatuna tundma.

    VastaKustuta
  8. Sõnad on olulised, teod samamoodi. Oli mul kallim, kes pidevalt kinnitas, kui palju ta armastab. Aga tegusid sellele ei järgenud. Päris pikalt sain hakkama ainult sõnade najal, kuid mingil hetkel jäi sõnadest ikka väheks. Kui ma ikka olen ta elu armastus, siis ta ju teeb valiku minu kasuks ja ka aitab mind, kui mul on abi vaja jne? Nüüd on mul kallim, kes suuri sõnu ei tee, aga aitab mind rohkem, kui keegi seda varem on teinud. Ja ma ootan, et vahel harvagi tuleks kinnituseks ka mõni sõna... Tõeline Eesti Mees, kes valab heast tahtest mu majale vundamenti, aga tunnetest rääkimine on peaaegu võimatu.

    Sõnaline väljendus ei ole alati kõigi jaoks kindel ja selge arusaadav tõde. Kui palju on neid, kes armastavad oma jutuga liialdada (ja tihtipeale seda endalegi ei teadvusta). Või vastupidi, ilmselgeid asju ei räägi ega ka endalegi tunnista. Sama lugu on kuulajatega - kõik inimesed ei kuule ühtemoodi ega saa samast jutust sarnaselt aru. Lisaks on suurel hulgal inimestest enda eluga nii palju tegemist, et teiste murede peale võivad küll noogutada, aga päriselt kuulata, mõista ja aidata ei suuda, sest oma elu (või lausa ellujäämise) kõrvalt ei jaksa.

    VastaKustuta
  9. Mina kui tekstiinimene olen meeletult hädas ebatäpsete väljendustega ja kuidas siis inimene ei saa aru, et täpselt öelda tähendab täpselt mõelda ja teismoodi ei ole üldse mõtlemine, on niisama hämimine, eks ole =P
    Kõigile peaks ju ilmne olema, et miski ei kesta igavesti ega juhtu iga kord (kuigi "igavesti lõpeb iga kord" on hästi öeldud, ühes laulus on "forever always ends" - jah, ma saan aru, et "alati" aga see ei kõlanud eesti keeles), et "iialgi" ei ole hea öelda jne.
    Ei ole v? Päriselt?
    Kuulamine on ka ... saada aru, et mina kuulan, aga mind ei kuulatagi, sest teised ei ole minad, on päris jube olnud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.