laupäev, 2. juuni 2018

Kogemata komistasin remontima

Et mulle värvid meeldivad, asusin kollaste seinte saamise järel innukalt ka esiku seinakappide uksi üle värvima.

Põhimõtteliselt läheb hästi, aga ma võtsin heledat värvi umbes kaks liitrit ülearu. Loodetavasti saab seda kasutada kruntvärvina Poeglapse toas, sest ma ei kujuta ette, mida krdit sellega muidu teha. Aknapõsed üle värvida - muidugi. Uks? Muidugi. Taburetid ja üks pisike tool. Aga ülejääk tuleb ikkagi võimas.
Ja see ei ole ju isegi seinavärv, onju. Mööblivärv.
Rahakülluse negatiivne tahk - ma ei arvesta täpselt kõike välja enam ning natuke rohkem on ju igatahes parem kui natuke vähem?
Ja siis on mul maailmapalju värvi äkki.

Täiesti teismoodi mõtlemine tekib, kui kogu aeg ei arvesta kasusid ja kahjusid mõttes, soodsaima variandi otsingul.
Näen inimesi, kes ei OSKAGI sedasi arvestada, arvestada kõigi jaoks kõige paremat varianti kogu aeg. Kelle jaoks esimene "aga" teemal "peaks arvutihiire R-ile andma, tal pole" ei ole mitte "kuidas seda kõigile mugavalt korraldada", vaid "äkki ta ei taha".
Täiesti teistmoodi mõtlemine.
Täiesti teine maailm.
Minul on praegu värvi liiga palju, aga mõnel teisel on ... nojah, ma ei saa näidet tuua, äkki jälle solvutakse. Aga mul on tõesti raske mõista inimeste mõttemaailma, kelle jaoks ressursid ei ole "kulutan nii, et maailm enim kasu saaks (ja mina olen ka osa maailmast, täh!)", vaid "mul ei ole sellega midagi teha, las seisab siis niisama".

Ma ei saama sest aru.
Elukogemus ei lase mõista. Ei, jaa, olgu, mõistusega saan.
Aga tunnetega: lollakad!

Mina, inimkonna heategija. Aga no PÄRISELT üritan oma parima anda!
=P

Vaikselt hakkab vereanalüüsi (millega mu rasestumist mõõdetakse) aeg kätte jõudma ja üldse pole mensest.
Mõtlen niisiis vaikselt lapsenimede üle (eesti keeles, tähendusega, peab tähenduselt ka sobima ja ei tohi ühelegi eelmisele lapsele mõeldud, aga siiski kõrvale jäetud olla) ja mul hetkel on tunne, et kas Jää või Olev on teemad.
Naljakas, üldse rasedat tunnet pole. Ainus erinevus tavapärasest on, et kaelanahk on kuidagi eriti siledaks ning pehmeks läinud. Veider on seda õhtuti pestes puutudagi - nii ... teistmoodi.
Aga kael, eks ole.
KAEL.
Pole eriti suguliselt tähtis tsoon.

Tõmban oma nikotiinita e-sigaretti (laenuks saadud, nii tore asi! Pärast selle kasutusele võtmist ei tundunud suitsetamise mahajätmine üldse pingutav - mulle selgelt meeldib rituaal, mitte nikotiin) ja lähen panen varsti seinakapiustele uue kihi värvi peale.
Nagu ikka, on VÄRVIMINE see tore osa. Õnnetuseks tuleb pinnad enne ette valmistada, maalriteip paigutada (ja mul on kapiustel ka värvimuster, mille säilitan) ning ettevalmistamise see osa, mis sisaldab pahteldamist ja lihvimist, on nii krdi tolmune!
Ja kui lõpuks teip ära võtta ja tulemust silmitseda, on ikka mõnes kohas veidi lekkinud. Aga kama.
Ikka ilus!!!

Tital, KUI ta nüüd tulema peaks, on küll sügavalt pohhui, mis värvi on esiku seinad ja seinakapiuksed, aga mul on kuidagi pesapunumise tunne sees ikka. Et ... oi, ma valmistun ette nagu päris inimene kohe!
Jap, kui järele mõelda, tegin remonti ka enne kumbagi juba olemasolevat last. Eriti on meeles põrandale veel teise kihi sinise värvi pintseldamine vaheldumisi sünnitusvaludega poja kandmise lõpul.
Tütarlapse-eelne remont lõppes vähe varem.
Mul oli jumala lahe sinine tuba, kui poeg pisike oli. Tütre toa värvisin kollaseks ja roheliseks, aga seda rohelise tooni enam ei kasutaks: kuidagi uimane. Ikka eredam, ikka rohkem päris!
Pilte muidugi pole. Ma sain fotosid aint siis, kui keegi teine tegi ja mulle pärast jagas - ja Depressiivse Väikelinna ehk Türi korterist on väga vähe selliseid. Seinad peal pole üldse mitte midagi. 0 pilti.

Aga noh - loodetavasti õnnestub seda heledat värvi ikka kuidagi kasutada. Kuskil. Ma küll ei oskaks elada teades, et läheb raisku.

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Kurat. Määrib.

Oehhhhhhhhhhhhh, tita vist lükkub taas edasi määramatusse tulevikku.

Pihel ütles ...

Oi :(. Pai ja jaksu edasi pusimiseks. Meenub, kuidas üks katkenud rasedusega naine kord ütles: "Tegelikult ma ju ootan endiselt oma last, lihtsalt pean kauem ootama." Ja ära ootas, nüüd on tal viiekuune tütar.

väga väga naine ütles ...

Jai!
Ei, ma ei ole ka meelt heitmas =) Lihtsalt natuke juba mõtlesin ja ... aga mis, pean lihtsalt kauem ootama, just!

väga väga naine ütles ...

Mul oli ka selgelt PMS - HÄSTI rõve oli olla. Selles postituses on ka paaris kohas näha, kuidas olen täiesti tarbetult mürgine - ja phmt peaksin nüüd kurb olema, et titat pole kõhus, aga tegelt on PMS-i üleminekuna ja vaimse valu äramineku tõttu nii kerge ja hea =)
Nagu ------ NII kerge =)