kolmapäev, 11. juuli 2018

Hingata sisse ...

Paistab, et elamine läheb jälle kergemaks.
Vahepeal paaril päeval oli väga selge, miks mulle prednisoloon nii hirmsasti meeldis ja arvasin, et jaa, jaa, jaaaaa!
Pea käis ringi, midagi ei jaksanud (aga ikka tegin, sest ma olen mina) ja keegi ei armastanud mind, sest kui annan endast kõik, ma ikka ootangi, et märgataks.
Kui ei märgata, keegi ei hooli.
Aga täna on kuidagi pearinglus ära, avastasin, et mulle on nats raha saadetud, sain kõik öeldaoleva ka hinge pealt öeldud ja nüüd on rahu. Rahulik? No ... igastahes kergem.

Valuvaigistav masin tiksub. Kui valu vaiksem on, unustan ära, et tasuks kasutada. Ent valu kasvab. Sedasi tasakesi ja märkamatult, kuni taas ärkan selle peale üles, et halb on. Ei saa magada.
Noh, aga vaadakem asja positiivset poolt: vähemalt vitt enam ei valuta.
Mhmh, ma ei pea suguelundite ükskõik milliseid nimetusi roppudeks. Need on ju toredad osad meist, ei paremad, ei halvemad kui näiteks kael. Jah, saab öelda minut moodi. Nt ka ema kohta on mitmeid sõnu: ema, emme, emps, mamps, mammake, memm ... Eri tähendusvarjundid, aga phmt ei ole oluline mitte niivõrd sõna, kui mismoodi ja mida mõeldes seda öeldakse.

Järjest enam tunnen, kuidas nihkun eemale "normaalsest" ühiskonnast. Ma ise tajun seda sääraselt, nagu astuksin sammu tagasi, teise sammu tagasi - ja näen seetõttu laiemat pilti kui enamik.
Tõsi on ka, et ma olen alati kaugemal seisnud kui suurem jagu inimesi, näiteks sobib mulle keerulistel teemadel rääkimine.
Maailm on täis inimesi, kes ei taha seda teha, sest valusatel teemadel kõnelemine tõstab asjaolud korraks nähtvamale, teeb korraks elavamaks, kui nad käsitlemata ja taustal on. Aga mulle on nii selge laiem pilt: et kui raskeid asju muudkui jutuks võtta, ei tee nad varsti enam haiget, vaid on lihtsalt - lood.
Ja kas lugu siis teeb haiget v? Jah, ok, mõni lugu natuke, aga enamasti on lood siiski LOOD.
Millega seoses tahan ma kaalukaid asju rääkida, veel rääkida, teiste kaalukaid teemasid kuulata - sest see on minu arust mõistlik ja vaimsele tervisele hea lähenemine.

Samasuguseid mõistmisi on veel lademes.
Nina vastu seina seistes ei paista tõesti muud kui sein. Aga astud veidi eemale ja hei! See ei ole sein, vaid hästi suure puu tüvi! Puuvõra kaob su silme eest kõrgusse - kuid astu veel veidi tagasi ja näed juba sedagi.
Miks on ropud sõnad ropud?
Miks on paariselu hea?
Miks ei või teha, mida tahan?
Miks ei või inimesed mind aknast paljana näha?
Miks koolid on sellised, nagu nad on?
Miks suremine on kurb?
Miks laps ei või mängurelvaga teist inimest sihtida?

Astud paar sammu kaugemale ja ÜLDSE ei saa aru. Need nö. tähtsad argumendid MIKS JUST NII on ju täiesti kõrvalised?

Kui saad aru, et mingit põhjendatud tausta pole, ainult "nii on tavaks" või "aga äkki juhtub midagi halba?" muutub elu nii palju kergemaks.
Aga normaalsusest nihkud välja.
Mõne jaoks "paraku". Mina rõõmustan kergemaksmineku üle tohutult. Ning normaalsusest loobumine on samuti pigem - kergendus.
Kui saan küsida "aga miks?", end seejuures väärakaks pidamata (et eriti mõistmatu), on kõik hoopis talutavam.
Mitte minus pole viga, et ma ilmselget ei näe, vaid inimesed enamasti vaatavadki nii lähedalt, et ei adu laiemat pilti. Nende ilmselge on mulle "eriti nõrk on ainult seda näha! Vaata laiemalt!"
Oh, on ka teistsuguseid. Kuid vähemus.

Noh, endakiituse peatükk taas täidetud =)
Miks ma ei või sest kirjutada, kui enda meelest teen hästi?
Et äkki juhtub midagi halba?
Noh, jah. Nii võib minna. Aga ma ei karda. Mitte et ei saaks haiget, kui rünnatakse, mitte et ei saaks väga - aga karta ei oska.

Riisipuder.
Moos sai eelmise portsu peal otsa, aga küll ma söödud saan!

20 kommentaari:

evelin ütles ...

Tere kunamollane! Tean Sind Poognast (jah, Hüljatud tüdruk oli see, mis siiamaani minu jaoks parimate luuletuste hulka kuulub). Järgmiseks võtan Sinu romaanid ette. Blogi on ka äge!

Marca ütles ...

Päris kõhe on lugeda enda mõtteid kellegi teise kirjapanduna :)
Aga muidu, sul oli vist diagnoositud Asperger, kui ma ei eksi? Ma tegin hiljuti netis mingit selleteemalist testi ja sain ka "positiivse" vastuse, äkki mingi seos? Samas ma pole iial arvanud, et mu seesugused mõtted kuidagi nii normist kõrvalekalduvad on, et neid diagnoosiks nimetada saaks. Pigem tõesti kergendus, süüdistada võiksin hoopis elukogemust vms, aga et tuleks välja - ma lihtsalt ei ole normaalne?! Normaalsust ma ikka nii kehvaks ka ei pidanud ju. Ei olegi siis normaalne niimoodi mõelda või? Üllatav.

Kylli ütles ...

Jah. Jah. Jah. "Normist" kõrvalekaldujaid on ilmselt üksjagu, sellest lihtsalt ei taheta (või julgeta?) rääkida.

väga väga naine ütles ...

Jee, õesus!

Kaur Virunurm ütles ...

Ee no ma ka trügiks teie sekka, vähemalt natuke, kui lubatakse.

väga väga naine ütles ...

Vennas!

notsu ütles ...

kusjuures ma ilmselt ei ole Asperger, vähemalt mistahes testides tulen ma alati väga neurotüüpne - aga ikkagi tunnen VVN või Marca postitusi lugedes sageli tuttavlikku tunnet ja normaalsus tundub olevat keeruline ja enam-vähem kättesaamatu (kuigi mul on elu jooksul tekkinudki kahtlus, et nii on peaaegu kõigiga).

Unknown ütles ...

Tavainimene proovib vastata erilise inimese küsimustele.

Miks on ropud sõnad ropud?

Et oleks vajadusel võimalik ropendada. Tabud on selleks, et oleks võimalik neid rikkuda, kui on vaja erilist laadi energiat vabastada. Kui keegi ütleb tavavestluse käigus, et vitt valutab, siis signaliseerib ta, et ta on inimene, kes ei hooli tabudest või pole nendega kursis. Täiskasvanu puhul jätab see pahatihti kergelt infantiilse mulje. Omaette nüanss on muidugi see, et "vitule" (tupp ja häbe koos) ei olegi võib-olla päris täpset mittetabulist vastet.

Miks on paariselu hea?

Oksütotsiin. Ja raskeid asju on kergem tõsta kahest otsast.

Miks ei või teha, mida tahan?

Üheksal juhul kümnest võidki teha. Kümnendal juhul pead mõtlema tagajärgedele. Ja sellele, et kui sina soovid endale õigust teha, mida tahad, tagajärgedest hoolimata, siis pead sama sama õiguse andma ka kõigile teistele. Kas sellises ühiskonnas oleks turvaline elada?

Miks ei või inimesed mind aknast paljana näha?

Miks ei või, kui see sulle meeldib? Lihtsalt hinda riske. Kui kõmu sellest, et teatavast aknast võib näha paljast naist, levib liiga laialt, võib see jõuda inimesteni, kes ei oska olukorda adekvaatselt hinnata ja võivad olla ohuks sinu turvalisusele.

Miks koolid on sellised, nagu nad on?

Sest nad on pika aja jooksul selliseks kujunenud ja suure inertsiga ja tegelikult on päris paljud inimesed nendega rahul.

Miks suremine on kurb?

Sest inimesed üldiselt tahavad elada.

Miks laps ei või mängurelvaga teist inimest sihtida?

Relvaetikett. Mängult ega nalja pärast ei tohi teist inimest relvast sihtida teiseks sellepärast, et on oht kogemata pihta lasta, aga esiteks sellepärast, et sihitaval on moraalne õigus enesekaitseks esimesena lasta. Kõigil on rahulikum elada ühiskonnas, kus kehtib mittesihtimisreegel. Kasulik on seda lapsest saadik sisse harjutada. Muuhulgas selleks, et ära hoida mõttetutele matustele järgnevaid halli ala vaidlusi, kas pikka kasvu kümneaastane ikka nägi sellelt distantsilt ja selles valguses piisavalt laps välja ja kas mõistlik inimene pidi aru saama, et tema amb on plastmassist ja nooled kummiotsaga.

väga väga naine ütles ...

Minu vastused vastustele =)

1) Selles on teatud point, aga miks on vaja tabusid? Nagu ... ma ei tea, mul küll pole =P

2)Raskete asjade tõstmine on point. Oksütotsiin eritub ka igast muude heade suhtete juures, sõprus ja lapsed nt.

3) Phmt ma olen nõus. Aga kui mind muudkui noomidakse (ole täiskasvanulik, mis mõttes teed, mis tahad? wtf?) kui ma oma tahtmist teen, tundub, et see on üleüldiselt kuidagi pahaks hinnatud lihtsalt ideenagi. Et peaks kogu aeg tegema idagi muud, end piinama, kui tahan süüa, mitte sööma, kui tahan koristada, hoopis kirjatööd tegema, kui tahan kirjatööd teha, hoopis trenni ja kui tahan trenni teha, tasuks koristada ja miks, miks, MIKS?!

4) Hindan riske, aga mul ei ole isegi "see meeldib mulle", mul on lihtsalt jumalast pohhui. Näeb, näeb, ei näe, ei näe, mida see minu elus muudab - v.a. võimalus, et nägema sattub mõni hull. Aga no hulle võib nagunii kohata ja kas tõenäosus kohata vägivalfset hullu on nüüd 0,76% või 0.53? Kas see peaks mu käitumise osas olema tõesti nii oluline vahe, et olla midagi muud kui "jumalast pohhui"?

5) teiste sõnadega "tava on selline", eks ole.

6) Aga miks?!

7) ainus vastus, mil paistab MINGI nõrk point olema . Kuigi noh - kui suur on tõenäosus, tekib jälle küsimus. Et 0,6 % peaks mmu käitumist mõjutama? Ha. Ha. Haa.

Unknown ütles ...

Tabud, normid ja reeglid hoiavad ühiskonda toimimas, suurendavad selle liikmete turvalisust ja vähendavad määramatust/ärevust. Reegleid järgival inimesel on ühiskonnas üldiselt lihtsam ja valutum toime tulla. Iga ühiskond sisaldab (tegelikult vajab) ka mässajaid, revolutsionääre ja normide kahtluse alla panijaid, aga pahatihti saavad nad selle tegevuse käigus haiget ja/või hukka. Seepärast on lapsevanematel üldiselt kalduvus kasvatada oma järeltulijaid reegleid mõistlikkuse piires järgima -- et nad tuleks oma eluga iseseisvalt toime ega satuks pahandustesse.
Reeglite rikkumise juures ei tule endalt küsida mitte "mis juhtub siis, kui mina nii teen", vaid "mis juhtuks siis, kui kõik nii teeksid".
Aga elada meeldib inimestele sellepärast, et me põlvneme väga paljudest põlvkondadest esivanematest, kes soovisid elada ning vältida kannatusi, ohte ja surma -- see soov suurendas nende tõenäosust jääda ellu ja anda järglasi. Elamisest mitte nii väga hoolivad isendid kaldusid mitte saama meie esivanemateks.

väga väga naine ütles ...

Ei, ma väldin ka kannatusi. Aga juba lapsest saati on mu lahendus nt hirmuunenägudes lõpetada põgenemine ja öelda tagaajajale, et ok, tapa mind ära, aga kiiresti.
Enamasti kusjuures nad seepeale ei tapnud, vahel molutasid niisama, kuni ma jälle lahkusin, sest no "tapa mind! Tapa mind juba!" tundus ka nõme, vahel leebusin täiesti ära.

Karta surma ja karta kannatusi ei ole mitte sama asi, vaid mu arust vastandlikud asjad - kui oled surnud, vähemalt ei kannata, nii pääseb kannatusest suht kindlalt. (Kuigi religioossetel tüüpidel on seal eriarvamus ja ka minul lapsena oli ikka kõhelus sees, et jube nöök oleks pärat enesetappu nt avastada, et tüng, neile on eriti rõve pärastsurma-periood ette nähtud. Aga ma olen selle üle kõvast-kõvasti mõelnud ja otsustanud, et inimajau ja mõiste "igavesti" välistavad üksteise.)

Aga ma eriti ei näe, et kuskilt võiks mingi probleem kerkida, kui kõik kardinata riideid vahetaks või lubaks oma maimikutel inimesi nt oksast sihtida. Jälle - praktika. Minu pojal ei lubatud, ma ka ei lubanud, see pole ju ÕIGE.
Aga kui ta sai suuremaks, kui okste asemel tulid nerf-püssid ja nendega on ta pidanud lahingut nii minu kui oma sõpradega 100 korda vähemalt, sa PEADKI teist sihtima - ja no nerf-püssid näevad kindlasti ehtsamad välja kui oks, eks ole =P Vat tühja püssiga ("ära sihi inimest, kui sa teda lasta ei kavatse" tundub kusjuures parem õpetus) "ära karda emme, ma ei lase sind, mulle lihtsalt meeldib sihtida kedagi liikuvat" sihtimise vbla võiks ära keelata =)

väga väga naine ütles ...

Leebusid*

notsu ütles ...

rääkides reeglitest, mis on kunagi mingis kontekstis kasulikud olnud, aga enam ammu mõtet ei oma: kas tänapäeval sulgeb keegi pärast netipangas käimist kõik brauseri aknad, nagu netipank järjekindlalt nõuab?

Epp ütles ...

Miks elus asjad tahavad elada? See on nii hea küsimus, läksin lausa ja googeldasin, aga laiemalt kui vaid indiviidi seisukohast. Sest see sein, eks ole, mida sa mainisid. Tasub eemale astuda ja suuremat pilti vaadata. No ja sattusin sellele lingile:
https://www.quora.com/From-an-evolutionary-perspective-why-does-all-life-want-to-survive-Wouldnt-it-be-easier-not-to-live-and-avoid-all-struggle
Populaarteaduslik muidugi, aga seal on mu meelest mõningaid väga häid vastuseid. Nagu Unknowngi siin ütleb: tahe elada, sest: evolutsioon.

Mängurelvaga sihtimisest ka. Tõsi, aegade algusest peale on seda mängu mängitud. Aga olud paraku muutuvad. Taas nõus Unknowniga – relvaetikett ja turvalisus. Ja NB! - kontekst. Siin, kus mina elan, seisavad (kooli)lapsed iga päev fakti ees, et keegi võib nende pihta sihtida, pärisrelvaga. Täiskasvanutest rääkimata. Kuuli võib saada kinos või parkimisplatsil või kus iganes (ptüi, ptüi, ptüi). Miks see nii on ja mida teha, et asi paraneks, on omaette hiiglaslik teema, ei võta praegu ette. Aga mängurelvst sihtimine on täna sootuks teise alatooniga kui kasvõi vaid paarkümmend aastat tagasi. Kaasinimestest hoolimine – see on mu meelest põhjus, miks võiks lapsele selgitada, et mistahes elus asja sihtimine poole tore tegevus, olgu või mängult.

Epp ütles ...

…ja veel üks argument tuli meelde, mängurelvast sihtimise vastu. Seostub otseselt punktiga ‘miks ei või teha mida tahan?’. Relvast sihtimine on teise inimese vaba tahte äravõtmine, jõupositsiooni kasutades. Isegi kui tegu on mänguga. Sihtija tahab sihtida, samal ajal kui sihitav enamasti tahab mitte sihitud olla. Miks peab ühe tahe peale jääma ja teise oma alla? Siin tulevadki mu meelest mängu ühiskondlikud normid, loomaks kõigile enam-vähem talutavat elukeskkonda.

kulgeja ütles ...

VVN, mul on küsimus. Kui Sa küsid, et miks suremine on kurb, siis kas mõtled iseendast lähtuvalt, st et kui "mina suren"? Mulle seostub see pigem ikka teiste inimeste surmaga. Ja see võib olla ikka PAGANAMA KURB... Kaotasin ema väga noorena ja leidsin toona, et see oli väga ebaõiglane... Ja KURB! Ja mitte mingil juhul ei soovi ma, et minu lapsed peaksid seda ebaõiglust ja kurbust kogema. Tunnen ka paari (noort) inimest, kes on matnud oma lapse. Kas Sa kujutad seda ette? Jaa ma tean - elu ongi selline... Ja mina olen ülitundlik:( Ilmselt on mul veel pikk tee minna, tegemaks rahu surma kui sellisega.
Aga Sinu selliselt püstitatud küsimus puudutas mind väga...
Seetõttu selline isiklikku laadi seisukohavõtt.

Epp ütles ...

*mängurelvast sihtimine
*pole tore

Oh need typod. Pühapäeva hommik, esimene kohv oli alles poole peal =)

väga väga naine ütles ...

Vastus teemal kurb: mul on see üldine.
Juba siis kui laps olin.
Kui mulle kallid inimesed surid, mul oli "ahah, surnud." KURB hakkas ja nutma ajas teiste inimeste valu vaatamine: kuidas mu surnud klassiõe ema tema matustel nuttis, kuidas mu vanaema oma ema matustel nuttis ...
Mitte see, et kallid inimesed surnud olid. Nojah, enne olid elus, nüüd on surnud. Aga elusate teiste valu vaatamine oli valus.
Surnud ju ei nuta, nemad mu meelerahu ei seganud.

Sellest, et keegi ei taha sihitud olla, saan ma veel vähem aru kui surma kurbusest. Pohh pole v? Segab, kui keegi, isegi mängurelvast pehme noolega, LASEB. Krt, ebamugav, ei lase keskenduda ... Aga et sihitakse???
Sihi, jumala pärast kas või 24 tundi järjest. SEE mind absoluutselt ei morjenda.
Laskmine segab.
Aga et elus asja ei peaks sihtima? Ei tea miks? Liha sööme?
Tapmine on mu jaoks normaalsus. Kõik need "ma ei taha, et keegi minu pärast surema peaks"-jutud mulle arusaamatud.
Küll ei taha ma, et keegi minu pärast sita elu elab. Niisiis õnnelike kanade munad, eelistan (kuigi kramplikult ei jälgi) mittekombinaadis elanud loomade liha, piima joon, aga tegelt tunnen selle pärast end rohkem süüdi, kui talulamba liha süües nt.
Mul on ka seisukoht, et kui ma millegipärast leian, et ma olen valmis end ohverdama, ise surema või nt 7 aastat vanglas elama, sest kellegi surm on mulle nii oluline, muudaks mu meelest maailma nii palju paremaks, et see on minu kannatusi väärt, rahulikult tapaksin ka inimese. Teen otsuse, maksan hinna.

Tapmine mu arust ei ole välistatud ja ma ei näe, miks ma peaksin oma lapsi kasvatama, nagu see oleks jubedam, kui kannatamine. Ma olen täpselt see inimene, kes tapab tuigerdava hiire kannalöögiga pähe, et ta ei peaks piinlema mürki söönuna, kes on valmis pigem kassipojad uputama, kui laskma neil nt kuskil hüljatud sigalas ilma emata surnuks nälgida, kes arvab, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Epp ütles ...

Mmm. Mitte et ma kenal pühabasel päeval tahaks vaidlust üles kiskuda. Pealegi, hiire ja kassipoegade osas mõtlen ja käitun sinu moodi (OK hiiri püüan lõksuga, aga põhimõtteliselt nõustun). Liha söön ka. Oleks söögiks hädasti tarvis, läheksin ja sihiksin silmagi pilgutamata mõnda hirve siin all kanjonis (iseasi kas pihta saaksin=). Aga nüüd tuleb see “aga”. Söögiks sihtimine on üks asi, või enesekaitseks. Lõbu pärast tapmine (või tapmise mängimine) on hoopis teine. Mängupüstoliga naljaviluks sihtimisel pole elusolendi kannatuste lõpetamisega mu meelest miskit pistmist, need ei ole üks ja sama teema.

Ja nagu ma eespool seletasin, olude tõttu on mu tolerants selle sihtimise-värgi osas väga väike. Ei, ei mul ole sugugi pohh, kui keegi mind sihib. No OK, mingi kolmeaastane pehmete nooltega veel kuidagi läheb, aga ikkagi üritaks ma teda mõjutada selles suunas, et valigu mõni muu märklaud. Just nimelt selle laiema pildi pärast, mida seinast eemaldudes näen. Küsimus ei ole ju minu isiklikus mugavuses või ebamugavuses, vaid selles, et aastas surevad kümned/sajad tuhanded inimesed (sh. lapsed) kuulisurma, ja pole mõistlik peale kasvatada uut põlvkonda, kellel on suva, mille või kelle suunas sihtida. Relvaetikett on asja nimi. Mida varem sellega pihta hakata, seda parem. Relvasuud ei pöörata_kunagi_teise inimese poole, välja arvatud juhul, kui on kindel kavatsus tulistada (vigastada või tappa).

Sorry, nüüd sai küll väheke didaktiline =) Aga see on valus teema mu jaoks, sest ma näen selle “sihin mida ja keda tahan” ellusuhtumise vilju väga lähedalt.

väga väga naine ütles ...

mhmh, mulle tundub, et "Sihi aint siis, kui lasta ka kavas on" on hea põhimõte =)
Aga kaugemale ma ei tule =)