pühapäev, 8. juuli 2018

Ikka pole midagi erilist

Tahaksin - midagi.
Kuidagi.
Kuhugi ... olgu, ei jätka. Kisub pornograafiliseks.

Väga pikk ovulatsioon. Või siis mõjukas, võttis mu oma võimusse juba enne algust ja ei lase enam lahti.
Nii veider on. Enamasti ma olen lihtsalt inimeste inimliku katsumise poolt, ükskõik, milline on nende sugu ja vanus (kuigi tugevad lõhnad mulle ei meeldi), aga praegu katsuks noori nägusaid mehi, suudleks nende nägu, nügiks peaga nagu kass ...

Selle asemel hoian siin päris kassi. Me saame päris hästi läbi, välja arvatud, et kohati ta langeb meeleheitesse ja üritab kahe esikäpaga lingi küljes rippudes välisust avada. Või no - ega ta seal lingi küljes otse RIPPUDA ei saa, link on ju libe. Aga vähemalt on tal selge arusaam, kuidas ust avatakse, lihtsalt talle konkreetselt on see võimatu, sest ta saaks oma kaaluga lingi ainult selle külge pikemalt klammerdudes alla - aga seal pole kuhugi klammerduda.

Nii et ta on vangis.
Aga kuna tal on kassiaids, elik seks on nagunii edaspidi keelatud rõõm, ma otsustasin, et vähemalt õueskäimise nauding peab talle jääma ja kastreerime varsti kassi ära. Siis ta pole enam suur kõuts, aga kurat, et ta elust rõõmu tunda saaks, on tähtsam.
Ainult esialgu on ta siiski vangis.
Me saame siiski suhteliselt hästi läbi. Ostsin talle kvaliteetset toitu, mis oluliselt maitsev ta arust, magame ühes voodis ja kui mina sinna poen, vahetab kass kohta, et me mõlemad ära mahuksime. Ta võiks olla minu loom ikka, aga mu tütar oleks kurb, kui ta ära viiksin.
Pealegi mina teises linnas elan maantee ääres teisel korrusel. Äärmisel juhul saaks kass öösel välja ja eluohtlikum aedlinnas vähesõidetava tee ääres eramajast väljaskäimisest oleks see KORDADES.
Mis ei tähenda, et ta poleks NII NUNNU ja ma tahaks teda nii väga!
Aga tema ja oma tütre rõõmusolemist tahan rohkem.
Aids? Kuulge, ma ei võta seda diagnoosi kui "kohe sureb ära, uäää!" ka inimeste puhul. Üldse, kunagi, kui olin 17 ja mu vanaisal avastati kaugelearenenud ajuvähk, paar kuud elada, ma suhtusin kui "aga PRAEGU on ta elus - leinaaeg on siis, kui enam pole!"
Kuigi ma ei leinanud ka siis, kui enam polnud. Mul on miski teistmoodi ajus: väga rõve on, kui kannatatakse. Kannatus tekitab mus ka kõrvalseisjana nii palju valu, et kohutav. Aga et surrakse?
No ... siis on inimene surnud ja ei tunne valu ja jee ju?

Igatahes, kuna kass on rõõmus, reibas ja ei paista kuidagi kannatavat, ei tundu mulle ka kuidagi hirmus, et tal surmav tõbi keres. Hei, elu lõppeb alati surmaga, meil kõigil on see surmav tõbi keres!

pinterest, ikka pinterest
Suremise hirmus osa on mul kuidagi kaotsis.
Kusjuures mitte enesetapmisega seoses, eks ole. Oli juba enne. Olen sellest kirjutanud samuti.
Ei ole jube, no ei ole!
Mingitele hormoonidele olen hästi tundlik. Mingitele teistele üldse mitte.
Huvitav, kas see ongi iseloom? Et inimesele (tema kehale) ühed hormoonid mõjuvad väga tugevalt, teised mõjuvad aga nõrgalt, vaevu-vaevu? Et "iseloom" on suures osas meil kehades ja keskkonnas vast veidi ... noh, vast ongi iseloom ja intelligents ühe tagumiku kaks kannikat?
Tundub loogiline.

Huvitav, kas minu avastus sel suunal on mingi "kõik teavad seda"? Kuidagi on iseloomu kaasasünnitus mitte-väga-hämmastav mõte vist?

Aga noh - mõnedele hormoonidele olen hästi tundlik, eks ole.
Teisisõnu: palun, siin on nägusa noore mehe pilt!

3 kommentaari:

Tilda ütles ...

Täiega sex pilt on.

notsu ütles ...

kassiaids pole muide sama tappev kui inimese-aids, ütles loomaarst (mu kassil on ka). st isegi kui kassil see on, jõuab ta reeglina millegi tavalisema kätte enne ära surra (minu kass näiteks tõenäoliselt neerupuudulikkuse).

väga väga naine ütles ...

AWWWW!!!
TORE =)