"i want this show to change people’s lives," ütleb ta. "i want it to change MY life. i want it to become a box that takes all the pain and experience and truth of the last seven years and clean it all off like a power-car-wash, redistributing it as glitter in the dark to those who need it," ütleb ta.
Ja siis:
"i want it to be powerful."
"i can already feel it."
"it will be."
Mõtlen, kui kuradi vähe mina tahan.
Ma tahan, et mõnigi inimene saaks must aru. Kui mul on mõistetud tunne, kui KEEGI saab, ongi juba jee.
"Muuta inimeste elu?" Jaa, aga ..
Aga ...
Millal ma saan nii suureks ja tugevaks, et enam ei oleks seda aga?
Natuke võiks ju endasse ja oma võimesse mõjutada uskuda ka?
Nt sain ma Stalkeri.
 |
| Kilpkonna tehtud pilt |
Ent ...
Tundub, et keegi ikka mõistab.
Pealegi sai Kalmsten ka Stalkeri (ulmekogukonna publikuauhinna) ja tema tööd mulle reaalselt meeldivad - mitte "noh, jah", vaid PÄRISELT.
Teda testlugedes on korduvalt olnud tunne, et ta kirjutab Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi - kuid näib, et see polegi nii.
?!?!?!?!
Kolmas Eesti algupärandi Stalker (mina sain romaani oma, Kalmsten lühiromaani või jutustuse oma, lühijutule anti samuti) läks samuti autorile, keda üleni austan. Meelis Friedenthal.
Äkki ongi võimalik teha asja, mille kohta juba ette planeerida, et see mõjub teistele, sest teistele ikka mõjuvad vahel ka minu või minutaoliste tehtud ja plaanitud asjad?!
Aga äkki ikka pole ka.
RöövelÖöbik on nt oma meeleheidet 30 aastat umbes täis olnud.
Kipun nüüd täpselt samuti tundma kui kunagi nemad. Nina taeva poole ja "ma olen liiga hea teie jaoks, massid, aga ma olen hea!"
Mulle ei olnud nad ka toona vastikud selle hoiaku pärast, aga mõtlesin mitmel puhul, kuidas nad endale jalga raiuvad niimoodi.
Et keegi ei saagi neid massiliselt armastama, isegi kui muusika on väga viis, sest neil on selline hoiak.
Saan nüüd aru, kust hoiak tuleb.
Nüri lootusetus, et keegi peale kriitikute sind kunagi hindama hakkaks.
Suva, kui ülbelt teistega käituksin, suva, kui lahke ja leplik oleksin, tulemus on ikka sama. Enamikule ei meeldi ja vbla muutub ainult, kui karmilt oma mittemeeldimist väljendatakse.
Ent (see on taas ülbus, aga no annan endale aru, et ega mu hinnangupõhimõte olegi absoluutne, ei ole mingi kriteerium. Inimene võib olla täiega tark ja õiges nišis kuulaja-lugeja ja ikkagi mitte hinnata mind või RöövelÖöbikut) elitaarus tapab.
Nišid on niigi väikesed, aga kui olla suunatud endale õige niši tarkadele, on tulemuseks õudus ja ahastus, sest lihtsalt ei ole siukseid inimesi kusagilt võtta.
Eesti rahvaarv ei kanna välja.
Oota, aga ma ju sain Stalkeri!!! Ulmekogukonna publikuauhinna!
/mõtleb, mida see nüüd tähendabki
Tegelt on mul ilmselgeid mõtlemisraskusi hetkel. Olen nii krdi väsinud, et käsi väriseb hiirt kasutades nii, et sellega klikkimiseks sihtimine võtab umbes 4 korda rohkem aega kui enamasti.
Võibolla ei ole erilise läbinägelikkuse ja tõetunnetamise hetk.
See on nüüd küll sihuke kümneaastasele paslik nali, aga mul endal oli igatahes õudselt naljakas, pean jagama: tulin just su eelmise postituse kommentaaridest ja vaatan, et sul siin mingi mure hiirega (ma loen mistahes kirjatükke alati esiteks diagonaalis, alles teisel lugemisel süvenen) – ühesõnaga, mu esimene mõte oli, et miks sa hiirele kannaga peale ei karga =)
VastaKustutaAga palju õnne Stalkeri puhul. Ja kleit on ka väga vinge.
mulle ei mahu see elitaarsuseasi pähe.
VastaKustutasest "Lihtsad valikud" oli ju - kõige muu kõrval - ka põnev raamat. kusjuures selle lugemisega läks mul üldse uuema Eesti kirjanduse soolikas tööle ja ma lugesin kohe Friedenthali "Inglite keele" otsa ja see oli samuti põnev - kõige muu kõrval.
kas kuskil on olemas lugejad, kes on ka põnevaid raamatuid nõus lugema ainult siis, kui seal ühtegi muud tugevat külge ei ole?
notsule: on! ja kuidas veel. Ma just juhtusin lugema mingit FB küsitlust teemal, et milline peaks raamat EELKÕIGE olema ja no ülekaalukalt ikka "põnev". No ja olen ka päris palju raamatuarvustusi lugenud, kus öeldakse, et kõik muu oli kuidagi ligadi-logadi ja imelik, aga no vähemalt põnev oli. Ma muidugi usun, et "põnev" on inimeste jaoks erinev asi ka.
VastaKustuta=)
VastaKustutaHiirt ei saaks ma ju kätte, kui ta parasjagu mürgist uimane pole ja kesk kõnniteed ei tuigerda =(
Ma arvan, et see oli mürgist. Muidu hiir üldiselt sedasi ju ei käitu.
Ja just, põnevust on erinevat ja mis kellele põnev on, on ka erinev. Üks arvustus, mis "Lihtsatele valikutele" tuli, sisaldas mõtteavaldust, et tüüpiline eesti romaan, kui lähemalt vaatama hakata. Mitte midagi ei juhtu.
VastaKustutaMa tükk aega mõtisklesin selle mõtte üle. Et nali v? Või misasja? Kontekst nagu ei viidanud, et nali. Aga no MISASJA?!
Üks tekst võiks küll põnev olla, olemata seejuures huvitav. Samuti ei pea huvitav tekst ilmtingimata olema põnev, ehkki võib. Aga rubriigis KKK (keegi kunagi kõneles) on öeldud nõnda: kõik kategooriad on lubatud peale igava.
VastaKustutaPalju õnne autasu võitmise eest.
Marca, ma saan aru suhtumisest, et eelkõige peab põnev olema. Asi, millest ma aru ei saa, on hoiak, kus mistahes muid häid omadusi põneva KÕRVAL - mitte asemel - võetakse miinusena. kas see segab kedagi või, kui põnevas raamatus on ühtlasi rikas keel või usutavad karakterid?
VastaKustutaOn täiesti USKUMATU, mismoodi inimesed (TM) mõtlevad (TM).
VastaKustutaEt vahel nad mõtlevad üleni hästi, on veel eriti uskumatu.
Vahtraõied ja pavlova ja palju õnne! Mõlemad ilmunud raamatud on väärt lugemismaterjal. Detailidest siis kui kohtume :)
VastaKustuta