teisipäev, 3. juuli 2018

Sest tunded on tähtsad!

Ma TEAN, et midagi muud võiks öelda, kui leheküljetäit ilusate meeste pilte jagada.
Mida muud, mida, MIDA ...

Läksin vist rikki. Midagi ei tule pähe juba tund aega.

Või siis on ovulatsioon.
Olen ikka hämmingus, kui selgub, et teised naised sageli EI ole sellised absoluutsed hormooniorjad kui mina. Et nad SAAVADKI hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega orgasme, mitte ei ole kunagi elus orgasmi saanud ja ei oska seetõttu sellest ka puudust tunda. Et neil ei olegi sellist PMSi, millega kogu maailm tundub vaenulik ja kõik sind vihkavat, menstruatsiooni algamine tuleb neile täiesti ootamatult, mitte "krt, oleksin pidanud taipama, nii jäle ei ole ju muidu!" Beebi ei ole "otsakudukudukudiarmas!" lihtsalt seepärast, et ta on beebi. Noor nägus mees ei pane naeratama lihtsalt seepärast, et ta on noor nägus mees, ja kui ta toob sulle kruusi vett, muutub maailm kohe paremaks paigaks ja nii tore on.

Et tunded on lihtsalt tunded, ignoreeri neid, oluline on hoopis mujal? No ei. Tunded on ehedad, tunded ongi mina! Mõistuslikud otsused on ... ka seal. Ka olulised. Aga aint "ka".
Emotsioonid kui inimkonna suurim sõltuvus? Häh. Kui pole emotsioone, pole inimest. Mingi ... masin ainult.
Ja ma peaksin TAHTMA masin olla?!
Milleks? See on peaaegu siiras küsimus. Ma tõesti ei taipa, miks peaks hea olema emotsioonideta elada. Nagu ... mis elu see oleks?

Aa, et inimesed ei julge tunda, see on vahel valus, see on alati ohtlik?

Selle mehe nimi on Kevin Hart, kui te ei teadnud. Mina ei teadnud.
Aga pilt on mu tundmuste kujukaks väljendamiseks.
Eeeeee ... nojah.
Pelgamine vist on mingi asi. Kuskil kellegi teise sees päriselt olemas, eks?

Neid hormoone mul enam ei ole. Varem olid, nõrgad (õudusfilmid? Et need on ÕUDSED? Ei, need on alati olnud igavad ja seal tehakse inimestega vastikuid asju ja ma ei unusta, et sedasi saab. Kunagi. Parimal juhul on põnev, kuidas lahendus leitakse, aga lahenduse leidmisest on tegelikult hoopis teised filmid), nüüd ei ole enam üldse.
Ma ei tunne enda pärast üldse mingit hirmu, teiste pärast vääääääääääga natuke.

Oot, ühe nägusa noore mehe pildi panen (veel?). Sest vaja!
Natuke allapoole vaadates näete.

Nii, hirmust edasi.
Et inimene ei julge midagi teha?
Et inimestel on häbi? (See on ka ju hirm, hirm olla kuidagi ebatäiuslikuna nähtud.)
Kas pole mõttetu mure, mida kaasas vedada, lapsest saati õpetatud ("ära tee nii, inimesed vaatavad!") ja no nii halb on see õpetatud isikutele, et nutaksin, kui see kedagi aitaks?

Sest Bucky on alati kindla peale minek 
Ei aita, aga ses osas on mul õnnestunud oma tütar väga adekvaatseks koolitada (kui oma vanaema pikali lükkasin, oli alusprobleemiks tema lause tollal neljasele Tütarlapsele: "Häbi peaks sul olema!" mispeale mina aktiveerusin sõnadega: "Minu lapsega nii ei räägita!" ja edasi eskaleerus kiiresti) ja kui poeg pole enam vanuses, kus "nagu kõik" olemine mingi tähtis asi, loodan temast samuti parimat.
Ta näiteks ei teadnud, et peaks sõprade ees salgama, et magab kaisuloomaga, et see on häbenemist väärt.
Ma ei öelnud ka ja faktist tuli aint kõvasti naeru teemal "aga selle kaisutiigri saba all on auk!" Mu poeg toppis saba auku ja oi-kui-koomiline.

Kuu aja pärast õmblesin tiigri sabaaluse kinni. Eks ta nüüd situb seibe, kui vaja peaks olema, aga et ta viimased kümmekond aastat pole nurka midagi teinud, ehk pääseb.
Jaa, ma üritasin ka poega veenda  õmblustööd ette võtma, aga tal oli too auk nii kama, et polnud motivatsiooni.

Näe, see tiiger:

Minu voodis antud hetkel
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et tasub tööd vähemalt otsida. Jaa, see on rõvedalt kurnav ja mul just jõudu üle ei ole - aga kollane esik oma ainult paari aasta vanuse (ehk väga uue) linoleumpõrandaga teeb mu niiiiiiiiiiii õnnelikuks, et tasuks ikka veel seinu värvida. Selles toas ja teises toas ja ...
Ent mul pole selleks finantse. 
Samas ON õendusdiplom. Mingit tööd sellega ikka leiab vast?

25 kommentaari:

Hõbe Sulg ütles ...

Sul on õendusdiplom ja sa polegi veel Soomes või UKs?
Ma olin just mitu nädalat haiglas, seal oli 98% õdedest vene emakeelega. Järeldan (oma koikehõlmavas piiratuses) et eesti keele põhjalt on seega soome keelt lihtsam õppida, et sinna minna. Muidu oleks eestlasi ju siin ka rohkem õdedena tööl.

väga väga naine ütles ...

Ma saaksin ka kodumaal hakkama aint nt 2 x nädalas 8 tundi =)
Olen nüüd niipalju paranenud, et 8 tundi ei tundu enam utoopilise koormusena, aga teises riigis elamine ajab ikka päris õuduse peale.
Vabanduseks võiks tuua, et ma olen kirjanik ja mul on halb, kui pole omakeelset keskkonda, aga tegelt olen lihtsalt mina.

ritsik ütles ...

Mina olen täielik hormooniori. Hormonal monster. Liiga palju segab elamist :(.

väga väga naine ütles ...

Ent kui ei oleks tundeid, kas see poleks hullem?
Tunded ongi ju keha. Hormoonid peamiselt, aga natuke ka teised kemikaalid. Ei saa võtta ainult head poolt.
Igal asjal on hind. Ise ka just äsja avastasid, et nii sul endal kui blogis küsimusele vastanutel olid parim ja halvim iseloomujoon sama =)

Tilda ütles ...

Ma olen n-ö tunnete inimene, aga arvan, et mõistuse inimestel on kergem elada. Kõige keerulisem on emotsioonidega, proovisin täna kujutada ette maailma, kus kõik näitaksid välja oma kõiki emotsioone. Hakkas õudne. Oma tunnetega ma teisi ei koorma, aga emotsioonidega küll. Ma ei taha et mind koormatakse, püüan ise ka nii vähe kui võimalik..

Tilda ütles ...

St, päriselus, eks, blogis kehtib minu tuba, minu luba.

väga väga naine ütles ...

Kas emotsioon ja tunne pole siis sama asi?!

Tilda ütles ...

Minu meelest ei ole. Tunne on see, mida ma aistin, emotsioon on selle väljendus. Ma võin viha tajuda, tunda, kuid mitte välja näidata. Vist.

väga väga naine ütles ...

mu meelest võib emotsiooni täpselt sama palju peidus hoida =)

Tilda ütles ...

Emotsioon - tundeväljendus. Mu meest tundku inimesed terviseks, ma tunnen ka, kuigi tihti tahaks vähem. (vt ka umbes mitu korda aastas satun olukorda, kus kaalun plaanivälist psühhiaatri külastust, kuni selgub, et ah, pms kõigest). Aga tugevaid emotsioone väljendava inimese seltsis tunnen end ebamugavalt. Taluma olen nõus vaid väga lähedaste puhul või tööalasest kohustusest tulenevalt. Igal muul juhul väldin, põgenenud.

Tilda ütles ...

:) Haha, ma ka pole enam kindel. A mu meelest, kui peidus, siis tunne. Ja peidus tunne on raske taluda. Aga suvalises kohas välja näidata on mu meelest kohatu ( sest kurnab teisi). Vulgaarloogiliselt: mõistuse inimestel on hoopis lihtsam.

väga väga naine ütles ...

(ma loodan, et tuleb notsu ja paneb kõik paika. Mina väidan, et tunded ja emotsioonid on sünonüümid ja sina saad andeks selle pealt, et eesti keel pole su esimene nagunii. Aga kui nad POLEGI samad, minul pole mingit vabandust =P )

Tilda ütles ...

Lugesin ESS, no, keeruline. Tunne on üldisem mõiste. A see vist pole oluline. Point on selles, et tunne, eriti tugev tunne on alati destabiliseeriv. Mu meelest on mõistus palju usaldusväärsem. Rahulikult mõeldes on võimalik olukorda hinnata, vaadelda ühelt ja teiselt poolt jms. Tunne, emotsioon - petab. Pole kunagi objektiivne. Sama pms nt - tegelt ju objektiivselt on maailm nagu eile - elatav, samas kui tundub, et kohe variseb kokku.

väga väga naine ütles ...

Bingo.
See, mida sa tunned, ei ole tegelikkus. Aga mis on tegelikkus? Nagu - objektiivselt võttes pole mitte millelgi tähtsust. Elad, sured, nälgid, su lapsed nälgivad ja sa ei saa midagi teha - on absoluutselt ebaoluline. Ei oma universumi seisukohalt mingit tähtsust.
Üldse, isegi kui universum plahvatab (mis võtab kindlasti oma 5 miljardit aastat kindlasti, kiire protsess sel skaalal), miks ja kuidas seegi tähtis peaks olema?
Kui vaadata külmalt ja tunneteta, on KÕIK ebaoluline.
Aga ... miks peaks sedasi vaatama? Kes sellest õnnelikumaks saab? Et nii on lihtsam elada?
Aga miks nii üldse elada?!

Tilda ütles ...

Mh
:)

notsu ütles ...

neid tavakeele sõnu liigitatakse erialakirjanduses eri moodi, nii et siin ei saagi üheselt paika panna. ja samuti ei leia ma, et tavakeelt rääkides peaks inimesed sõnu kasutama ainult selles tähenduses, mis neil iks teaduse erialaterminoloogias on. tahan, ütlen keermespoldi kohta "kruvi" ka! tahan, ütlen rästiku kohta "uss"! (lõppeks kutsuti rästikuid ussideks ammu enne, kui otsustati, et "uss" tähistab selgrootuid vingerdisi, nii et miks peaks eesõiguse tingimata tollele viimasele tähendusele andma?)

see selleks. mul on meeles küll kuskilt loetud vahetegemine esimese teadvustamata tundeimpulsi ja teadvustatud tundmise vahel, aga mis nimed neile kahele variandile pandi, ei ole meeles.

Jungi süsteemis - kui ma valesti ei mäleta - on tundmine just üks mõistuslikke funktsioone. st mõistusliku poole peal on tundmine ja mõtlemine (F ja T nendes neljatähelistes lühendites), mittemõistusliku poole peal aistimine ja intuitsioon (S ja N). tundmine on selles süsteemis see, millega tehakse väärtusotsuseid, mõtlemine on puhas ratsionaalsus ja sobib rakenduste väljatöötamiseks. umbes et otsustan tundmisega, et tahan iks rahahunniku kulutada näljahäda lõpetamiseks ja seejärel töötan mõistusega välja lahenduse, kuidas olemasoleva rahahunnikuga kõige rohkem nälga leevendada.

see, et selles mõttes tundmine on eluvajalik, on minu arust nii ilmne, et ei vajaks õieti väljendamistki, aga hämmastavalt tihti leidub keegi, kes ei saa sellest aru.

teatav impulsikontroll on aga samuti kasulik ja mõnikord vastandatakse "tundeinimesi" ja "mõistuseinimesi" hoopis selle põhjal, kui hästi nad oma esimest impulssi juhivad. VVN, sul on selle väärtuslikkkust ehk raskem mõista, vähemalt selle järgi otsustades, mis sa oled rääkinud: kuidas sa _mõtled_ kõigele ja kuidas kogu sinu käitumine on ses mõttes planeeritud, et sul pole näiteks läbimõtlemata kehakeelt; või kuidas sa oled rääkinud, et sul on raske taibata omaenda tahtmisi. st kui sul käib selline kontroll kogu aeg automaatpiloodiga, siis on raske märgata, kui palju häda tuleks selle puudumisest.

aga kui sa kirjutasid, et ei mõista tunnetest hoidumist põhjusel, et haiget võib saada, siis minu arust (jällegi - kui ma õigesti mäletan) oled sa mingit analoogilist kogemust ka siin väljendanud. st see ei käinud küll üleüldiselt tunnete, vaid lootmise kohta. et suurem osa elust ei ole sa midagi head lootnud, sest nagunii saab vastu näppe. minu arust on see sama valem, lihtsalt sul käis see konkreetselt lootuse kohta. ma arvan, et kui inimesed räägivad üldiselt tunnetest loobumisest, siis nad peavad tglt samuti lootusest loobumist silmas. mida illustreerib see, et oma tundetusega hooplevad inimesed ei häbene reeglina näiteks vihastamist.

ja hirm on tunne nagu iga teinegi. käib kehakeemiaga nagu üks korralik tunne kunagi. mõnel käivitab võitlemis-põgenemisreaktsiooni, mõnel teisel (nagu minul, rsk) tardumisreaktsiooni.

notsu ütles ...

veel: ma arvan, et tunnete _ajutine_ kõrvalepanemine on täiesti OK strateegia. Scarlett O'Hara stiilis "ma ei mõtle sellele täna, ma mõtlen sellele homme." et kui tunnete pealelaskmine uputaks ära, siis ei ole hea aeg nende vallandamiseks - tuleb oodata, kuni nende läbielamiseks on küllalt jaksu. või küllalt abi. vms ressurssi. umbes et praegu tegelen siit iks raskest olukorrast läbitulemisega, pärast jõuab haavu lakkuda.

ainuke häda, et kui selle jaksu-abi-ressursi ootamine läheb väga pikale, siis muutub tunnete kappilükkamine automaatseks harjumuseks. pärast peab juba pingutama, et üldse meelde tuleks.

väga väga naine ütles ...

Ah! Lootmise kohta - hästi seletatud, kohe sain aru! Jah, et ei julgegi "tunda", sest mittejulgemine on automaatne juba!

väga väga naine ütles ...

(tegelt ma muidugi tean, et "tunne" ja "emotsioon" pole samatähenduslikud. Ma võin tunda sule libisemist oma nahal ja võibolla see tekitab mus mingi emotsiooni, vbla mitte. Aga emotsioon on alati tunne. Lihtsalt tunne pole alati emotsioon.)

notsu ütles ...

oma argielus üritan ma aga vahet teha põhjalikumatel ja põgusatel tunnetel. st üritan neid viimaseid mitte ära ratsionaliseerida: kui mul on parajasti tühja kõhu või hormoonide kõikumise tõttu kole tunne, siis ei pea ma hakkama sellele väliseid põhjendusi otsima ja mõtlema, et kõik on kurjad, vastikud ja vihkavad mind - kui mul on kangesti põhjendusi vaja, on palju adekvaatsem variant "mul on kõht tühi". see aitab hormooniori olemise halvemat poolt kergemini läbi elada.

notsu ütles ...

ja selline tunnetekontroll - kus ma ei aja ajutist hormooni- või veresuhkrukõikumist maailmavaatega segi - on enese eest hoolitsemise üks aspekt. eeldab ka tähelepanu iseenda suhtes, noh näiteks märkamist, et ammu pole söönud.

väga väga naine ütles ...

Nii on, nii on.
Lihtsalt kui see mingil põhjusel pähe ei tule (wtf mens 5 päeva enne oodatavat!) on jama.

notsu ütles ...

jep.

ma treenin end just sel põhjusel oma esimest tunde pealt tulevat mõtet cum grano salis võtma. pannes peale klausli, et "äkki on lihtsalt sitt olla" ja katsudes võimaluse korral midagi sisestada - kohvi, süüa, šokolaadi, und vms, millest võiks abi olla.

Tho ütles ...

Tundub asjakohane link: https://www.tickld.com/wow/1867770/sp15-questions-to-ask-yourself-when-youre-having-a-bad-day#comments

Paula ütles ...

Just! Ma tunnen külma või kuuma, aga see ei ole küll mingi emotsioon