reede, 3. august 2018

Diiva

Oh, nad teevad Freddiest filmi!



Kuulge, ammmmmmmmmmmmmmu juba oleks aeg!
Ja mingi päris raamat samuti, paluks. Mis ei oleks tabloidide ümberjutustus ega "väga oma kunstile pühendunud, väga töökas, väga andekas"-raamat. Mida, see viimane oli tüüpiline teda tundnud muusikute kirjeldus Freddiest ja Queenist üldse intervjuudes veel 10 aastat tagasi ju! Andekad, tõelised staarid, intelligentsed ...
Mis on III-GAV kirjeldamisviis!!!!!

Olen ühtpidi kindel, et Queenist on kirjutatud mitu raamatut - ja teistpidi kindel, et ükski neist ei ole materjalile au teinud, muidu oleksin neist ju palju kuulnud!
Ning Freddie elu oli LUGU. Üleni oivaline lugu.
Ja selline LUGU on siiamaani korralikult loona käsitlemata.
Maeitea.
Arumaitaipa.
MIKS?!?!?!
Aga no nüüd viimaks tuleb film. Ja awwww, nende nooreea näitlejad näevad nii nummid välja! Kohe tuleb väga meelde, miks ma Rogerisse nii armunud olin! (Vana ta nüüd on, saab 70 või? Aga ta näojoontes on see armsus alles!)

(Jaa, muidugi ma olen Queenist rääkivaid dokke näinud. Need on ... nii elutud võrreldes sellega, mis võiks olla, ja mingid väga igavad väikesed mehed kasutavad neid enda näitamiseks. Krt, kes tahab neid näha?! Me ei teadnud nende nimesid enne ja ei tea ka pärast filmi vaatamist, nad lähevad meelest juba jutu ajal!)

Freddie SELGELT oli suurem kui elu, dohh. Eredam, rohkem päris, säras ja hiilgas kui eredaim välk. Diiva kõiges ja üleni, absoluutselt kartmatu.
Kuigi ma VÄGA loodan, et kui ta teada sai, et HIV, ta oli oma partnerite suhtes hellll ja kasutas kaitseid.
Väga loodan. Nii umbes 45% usun samuti.

***

Muidu mina käisin öösel teist korda augusti teise kuupäeva sees ujumas.
Kõige keerulisem oli vette minna ja välja tulla.
Kannatan nagunii enam-vähem kogu aeg selle kuumaga pearingluse all, ajukahjustus ja värk, ei näe eriti allapoole - aga kui on veel pime ka, on täiesti hull olukord.
Pealegi veest välja tulles kippus mul pea ka enne rongi ringi käima. Mingi rõhuvahe, kuidas keha tundub vees, kuidas keha ja tema raskus tunduvad õhu käes nii teistsugused ...

Nüüd, öösel, tulin häbenemata jõest välja neljal jäsemel. Kuradile, keda see huvitama peaks?! Et mingi tume ähvardav suure kärnkonna moodi kuju ilmub tumedast veest ning ronib kiviastmetele, hingeldab seal natu, siis tõuseb ja moondub tõusmise käigus naiseks?
Kedagi. Ei. Huvita.
Keegi. Isegi. Ei näe.
Suva =)
Vesi oli sama soe kui päeval. Loomulikult. Isegi ritsikad olid vaiksed ja kuulsin üks kord ühtainsat sääske pinisemas.
Kuuma ja kuiva hea külg - sääski on palju vähem.
Mingid noored mehed lõugasid mu vette minnes diagonaalis vastaskaldal, ohtralt huumorit teemal "kellel on paljas till". Aga seks ajaks, kui mina nende asupaigani ujusin, olid nad juba ära läinud. Neetud, võibolla oleksin ka vaadata tahtnud!
Aga samas oli vaikus ja üksindus tore. Vaatasin taevasse, sealseid tähti, ja ujusin häirimatus rahus, kuni käega tõmmates sedapidi mingisse heina vajusin.
Siis rabelesin natuke, et jälle vabamasse vette pääseda.

***

Ma ise ei ole endast kunagi kui diivast mõelnud, end sedasi tunnetanud. Minu tunnetus pole mitte "mina tahan, mina võin!" vaid "kõik võiksid teha, mida tahavad! KÕIK!"
Sest kui minul oleks HIV, mul küll poleks raasugi tahtmist teisi oma põgusate lõbude nimel surema saata. Mitte et tahan, teen, vaid ma EI TAAHAAA! JUUBEEEE!!!!

Lugesin artiklit (või noh, see ei ole päris aritkkel =)), kus on kirjas, et autistidel ei arene välja sellist ego, nagu normaalsetel inimestel, neil kas polegi ego või on see täiesti teistsugune.
Oleneb ego definitsioonist.
Võibolla. Ma tean, et ega ma arva küll, et minu tahtmised ja mittetahtmised oleksid kuidagi tähtsamad teiste omadest. Elik kuigi leian, et mul on absoluutne õigus oma elu üle otsustada, põrgusse kõigi muude arvamused, on mul samas ka tunne, et teistel on absoluutne õigus OMA elude üle otsustada ja keegi ei tohiks sinna sekkuda.
Ainus teiste ellu sekkumise koht on, kui too teise elu segab sinu oma väga otseselt. Kui ta möliseb su akna all öösel ja kõva häälega nt.
Või ronib su plokki kommenteerima, sealjuures millekski panemata su "mine ära, ma ei taha sind lugeda" reaktsioone. (Ma ei saa sellest üle. Ilmselt ei hakkagi saama. Need mu blogisõbrad, kes ebapärlikarpi loevad ja jagavad, tekitavad mus iga kord haava, kui jälle ta nime näen. Sest mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiii "Minamittearusaama!!!" selle peale, et keegi võib SEDASI käituda ja ikkagi enam-vähem arukas inimene olla. Ei, minul tuleb: "Intelligents ei välista ju lollust! Miks täitsa toredad inimesed seda lolli loevad?!")

Aga ego teistmoodi toimimine ja üldine "et ego ei valitseks, ei tohi oma tahtmiste järgi käia, käi vaid kohustusi täitmas""ilmselt ongi mu meeletu ühiskonda mittesobimise tunde taga. Sest minu tahtmised ei ole kuidagi kurjad, kuidagi teisi mittearvestavad. Minu tahtmised arvestavadki kõigiga. Jah, ka tolle tulevase lapsega.
Ma ei oska vaadata asju ainult enda positsioonilt.
Ja samas mu vaade elule pole üldse peab-keskne. On võib-keskne. Mu suhtumine lapsesaamisessse pole ka "siis peab seda ja seda ja seda ja seda ja ...oh, nii palju kohustusi tuleb juurde!" Mul on hoopis: "siis saab seda ja seda ja seda, nii palju võib ja saab, mida muidu mitte!"
Küsisin pojalt ka järgi, et noh, kas tal on halb elada või, kui mul lademes raha pole ja tal teist vanemat kodus ka mitte.
Mis te arvate, mida ta vastas? =P

Nojah, mina ja minu tahtmised ... Tegelt ma ei teeskle, et näeksin Freddie sisse takkajärgi. Et ta suhtus kindlasti-kindlasti endasse teistmoodi kui teistesse.
Pigem ütleksin, et ta oli paljus nagu mina, sest nii tundub mulle loogiline. Ennast teistes näha on lihtne. Aga no diivalikkus oli tas selge ka ju.
Vbla oleme me diivade olemust traditsiooniliselt valesti mõistnud hoopis? Äkki nad pole "MINA olen tähtis, MINU tahtmine loeb!" vaid "Muidugi minu tahtmine loeb! Ma väljendan seda, võtke see oma käitumisjuhiseks, kui minusse puutute - aga teemad minusse puutumine ja mittepuutumine on te oma tahtmiste küsimus. Tahate või ei taha - teie otsus! Ei taha mu olemist lava taga mugavaks teha - teie otsus. Et ma seepeale ei taha esineda - minu otsus. Ja kõik on õnnelikud, sest nende vajadused on täidetud!"
Vbla olen ma sel juhul ikkagi ka diiva?
Võibolla on meid palju?



Kunagi selgitasin Murcale, et laul võiks ikka postituse alguses olla, siis loen muusika saatel ja hea.
AgA ise panen ikka lõppu. See on nagu ... lõppsõna või asi.

2 kommentaari:

Tuul ütles ...

Minu lemmik oli ka alati Roger! Ja kui me lastena õdedega Queeni bändi mängisime, siis mina olin Roger. Nt "Let me live" sai nii laulda, et kõik said ühe salmi. Freddie oli loomulikult meie väikeõde, kes oli väiksena tõeline diiva, ja laulab praeguseni nii võimsalt, et linnudki teda kuulama jäävad.

Manjana ütles ...

Ma käisin kunagi 90ndate alguses Kosmose kinos vaatamas filmi Queenist. Äkki siis kohe peale surma? Igatahes polnud Freddy enne kinno minekut mehe mõttes minu maitse ja peale filmi täiega oli, ma olin temast ülivaimustunud. (kuulsa laulja puhul ju nii ükstaspuha, on ta hetero või ei, ikka võib mehena meeldida). Nende muusika on mulle alati meeldinud. Ma ei mäleta, mis filmi nimi oli, aga väga hea oli.