reede, 10. august 2018

Ei ole minu töö maailma muuta

Sel on vahel mulle ikka mõju ka, mida karikate emand kirjutab.
Nii suur hulk tema jutustatavast haakub minu mõtetega nii hästi - ja kui ma siis teen midagi, tunnen midagi, mis ei klapi, üritan üles leida, et mis värk, miks ei klapi?

Elasin eile konflikti - see tähendab väljendasin väga konkreetselt, mida tahan ja küsisin, miks seda mulle ei anta, andke mulle põhjus, tänan väga - aga täna on mul halb.
Miks mul halb on? Sest ei saanud, mida tahtsin? Tegelikult ei - ma läksin konfliktile peale seisukohast "sa ei anna mulle, mida ma tahan, selgita ära, miks" ja sain "aa, sa tahad SEDA? Noh, jah, ma mõtsin midagi muud, vbla kunagi ..."
Elik tegelt kasvas mu mõttes isegi 30% suuremaks ja tugevamaks võimalus, et ikkagi SAAN.
AgA mul on niiiiiiiiiiiiiii halb mentaalselt.
Sest ma tahtsin selgust, alati tahan selgust, kuid sain "vbla kunagi kuidagi midagi ... vbla ka mitte".

Ja mu sees on kahtlus, kas must üldse saadi aru. Varem saadi ju valesti?
Kui ainult iseendast lähtuksin, kannataksin nüüd tuimalt. Aga kuna karikate emand küsiks endalt sellise olukorra puhul, mis värk, tegid oma tahtmist, sul peaks ju hea olema? mõtlesin edasi

Niih. Mind võibolla ei mõistetud. Ja siis on jube.
Ei tea, miks on nii oluline, et mind mõistetaks. See peaks ju olema ükskõik - väljendasin ennast ära, tegin oma tahtmist, minu jaoks võiks ju kõik tasakaalus olla?
Ent mitte. Mispärast? Eile läksin suht otse peale, üritasin lahendada, aru saada ja et minust saadaks aru ja ... ja täna on mul "oota, kas ma oleks sama hästi vait võinud olla või? Kas midagi muutus? Kas ma üldse saan kuidagigi maailmas midagigi muuta?!"

Ilmselt see ongi võti - iha midagi maailmas muuta. Iha, mis jäi rahuldamata. Maailm ei muutunud.
Oh, kuid ma ei pea ju! Maailm saab hakkama, mina ei pea teda paigalt tõstma.
Mina hoolitsen enda eest, eks ju? Et miski ei muutu, kuidas ma ka püüaksin?
Ära püüa, väga väga naine! Ei tasu vaeva.

Nii et kujuteldava karikate emanda kujuteldava endaküsitlemisega leidsin vastuse - ja meelerahu - taas üles.
Me ei muuda maailma meelega, eks ole. Ja üritada seda muuta on ainult enda lõhkumine. Aga vahel kogemata juhtub, et maailm muutub su peale.
Triviaalsus? Krt, ma avastan käibetõdesid ikka ja ikka!

Aga KUI õige see mõte oli, on mind ennastki hämmeldusseviivalt selge. Kuus tundi oli halb, kahtlev, tahtnuks midagi, tähelepanu ja/või hoolimiseväljendusi mitupalju, jõudu ei old, aga midagi teha, maailma jälgi jätta tundus kuidagi hirmus tarviline.
Ja piin.
Sis hakkasin seda postitust kirjutama. 6 lõiku - ja puhhhh! Kõik on kombes ning hea. Meel kerge ja rahulik, natuke laiskust ja palju pohhuismi. Miks mind segama peaks, mida keegi teine teeb või mõtleb? Ei ole minu töö seda muuta!

Ei ole minu töö maailma muuta.
Ja püüda maailma meele järele olla on täpselt sama kasutu. Ei, see ONGI sama asi ju! Tahtmine muuta kedagi muud kui ma ise. Panna need seal arvama midagi, mida nad enne ei arvanud. Maailm.
Ei ole minu töö.

Ma arvan ... tegelt see vist ei huvita kedagi peale mu enda ja ma olen seda juba avastanud. Aga täna jälle, eks? Avastan, panen kirja.
Kuidas mu õudus maailma muutmise võimatuse ees ja mu tunne, et mind ei ole olemas (eriti kui ma toda maailma muuta ei suuda) on üleni seotud sellega, kuidas tajun teisi paremini kui iseennast. Kaotan iseenda ära (varem kadusin nii kergesti, nii kergesti, nüüd püüan end valvata ja endale alles olla - kuid vahel lasen jälle pilgu kõrvale ja krt! Ma ju alles olin siin?!?!), seda kadunud ennast seetõttu ei tunneta, et ta kadunud on - aga pole hullu, tunded on alles, ma ju tunnetan teisi! Ma ju tunnetan - siis need olengi vist mina, eks?
Ennast tuntakse ju?!
Ainult et neid teisi, kuitahes hästi neid ka enda meelest tajun, ma muuta ei suuda.
Ja vahel, üritamisest hoolimata, ei ole ma ka seal maailmas kellelegi märgatav.
Ning lähen katki ja valudesse, sest mul on tunne, et ma ei suuda iseend kontrollida! Ma olen iseendale kontrollimatu, ma ei taju iseennast, ma ei ole päris! Mulle aint tundub, et olen!

Aitab ainult üks asi. Tõmmata piir enda ja maailma vahele. Siin olen mina, seal on muu maailm. Näe, mina! Oi, tere, KUIDAS mind üldse kaotada saab!? Kuidas saab iseend tajuhäireks pidada?
Nojah, aga tegin seda jälle =)
Nüüd, kui enda jälle üles leidsin, on päriselt naljakas ja üldse mitte kurb.

Võibolla selle teiste tajumise tõttu kaotangi end ära kergemini kui enamik ülejäänusid? Et kuna mina tunnetan ümbritsejaid, ei pane üldse tähelegi, et minu tunde-ise on/olen jälle putku pannud ja asub/asun kusagil mujal kui teadvus?
Võibolla seda mõtlengi sõnadega "teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad".
Tundub õige mõte olema. (Pun intended.)

Siiralt arvasin varem, et mõeldes Õigesti ja Õigeid mõtteid, mõjutan ka tundeid soovitud suunda.
Oh, ma olin nii tobe =)
Nüüd ei viitsi isegi naerda inimeste üle, kes arvavad, et teraapia ja rääääääkimine aitavad tundeid soovitud suunas käänata, et tundeid üldse tuleb käänata, mitte tunda ja omaks võtta, et on olemas "negatiivsed" tunded ...

Sellistel hetkedel kui praegu, iseennast väga tundes ja tajudes, mõtlen, kui lihtne oma tundeid kuulates ja oluliseks pidades elada on.  Kui lihtne. KUI lihtne ...
Aga sellist tunnetust ei saa sunniviisil õppida. Ainult vabal tahtel. Kui selline TUNNE on =)

2 kommentaari:

karikate emand ütles ...

High five! :)

notsu ütles ...

Piiri tõmbamisest enda ja maailma vahele räägib ka A. mulle, ta tutvus selle ideega gestaltteraapias. ta räägib seda mulle näiteks alati, kui ma kellegi teise käitumise pärast end süüdi tunnen (stiilis "ma oleks võinud ju seda-ja-seda teha, et seda ennetada". vt ka "täiskasvanud inimene näeb ette seda, teist ja kolmandat ja ennetab seda," st kõigi teiste käitumise ettenägemine ja ennetamine eeldab jumalolemist - omnipresentsust, niisiis just seda, et piire ei oleks, kogu maailm oleks minus ja mina muudkui suunaks selle vooge. jumal ehk tuleks sellega toime, aga mina, inimene, ei pea).