reede, 17. august 2018

Haprus ja vaprus

Jestas, ma ideaalis vist peaksin neid antidepressante igavesti sööma.
Mhmh, kunagi mu psühhiaater ka ütles, et tema küll ei oska öelda ega isegi pakkuda, millal ma ilma proovida võiksin - ja no nüüd olen jälle pisipisi annuse peal ja alailma on tunne, et vihkan maailmas kõike, keegi ei armasta mind, miks ma üldse, ma ei ...
Ja nii ongi. Et mu mõistus ütleb, et absoluutne jama, ei ole abiks. Tunded ütlevad, et uäääää - ja neid ma usun hoopis rohkem, sest nemad on mina.
Mõistus on --- ma ei tea, lisaväärtuse tooja?
On küll tähtis, aga minaMINA olen muu asi kui mu aru.

Kas ma olen tunde- või mõistuseinimene? Dohh, mis küsimus see üldse on?! Jah, mõistus on mul võimas, aga MINA küll mu mõistus pole.

Üritasime eile perepilte teha.
K pildistas.
Perepilte ei saanud,
sest Poeglaps oli KURI ja istus mossitades.
Aga mõne pildi endast siiski.
Emakodus esikus.
Näiteks on mul jäle olla praegu - ja mõistus ütleb, et kõik on ju ok. Ära põe! Mitte miski ei lähe paremaks, kui sa kannatad seeüle, et su pojal pole head trenni ja peaks võrkpallitreenerile helistama, äkki ta ikka võtab juba täis gruppi kellegi veel, et sa ikka oled liiga paks, et raha on vähe, et töö tahab tegemist ja intervjuu küsimused vastamist ja poes tuleks käia ja jooksma minna ja ...
Kas maailm läheb hukka, kui sa mõnd asja neist ei tee, väga väga naine?
No nii.
JÄRELIKULT on kõik su oma täiesti vaba valik!

Kusjuures läks natu kergemaks selle sedastuse peale küll.
Võib sokid jalga panna ja poodi joosta.

Kui lasen endal muserduda, kaotan ka võime toimida ilma, et saatjaks oleks tunne maailma kergitamisest kangi abil. Teen ära ikka - olen enda kangelaseks treeninud - ent see on nii jäle. NII jäle. Ainult endale meenutamine, et on täiesti ok ka mitte teha, mitte jaksata, mitte midagi aktiivset ette võtta, ma olen inimesena väärt, ükskõik, mis teen - aitab.

Aga ikkagi mõtlen praegu, MIDA ma saavutada üritan neid AD-sid vähendades. Seksuaalsust tagasi saada?
Maitea ... päris läinud ta pole, mõne aja pärast kirjutan ka Lelost, ent ... ei, kui antidepressantidest loobumine ses osas aitaks, võiks kõik ära taluda. Nii hull see ka pole.
Aga pole mitte mingit garantiid, et aitab, ju!!!!

Ega seksiisu mul ära kadunud AD-ga. Mul oli juba enne rongigi täielik kroonlinna null. Nüüd on juba ammu natuke tagasi, noorte nägusate meeste lõhn ja käe all tundmine, välimus ja ninajoon võib mind rõõmustada ja nii hea tunduda ja ...
aga orgasmi netu.
Ootan uut ovulatsiooni, mis peaks kohevarsti algama, ja siis proovin Lelot teatud ... tagapõhjaga. Sest suhtumisega "noh, tee nüüd minuga midagi!" saavutasin täpselt selle, et iha oli, aga aga aga ... see oli ka kõik.

Niih, jooksin poodi ning tagasi =)

Jälle ütlen sedasama, mida juba palju pordi porranud olen: kui saab mõttes valida, kui on "ma VÕIN teha seda ja seda ja seda ja seda, ja kõik on hea igal juhul!" teen palju rohkem ja väga palju meelsamini. kui "peab" all muserdudes. Kui "peab" tegema seda või seda, ma ei taha, sest juba mõte sellele, et "peab" on nii jäle, et lähen üleni katki. Kõik see kunagine prokrastineerimine ja usk, et ma olen laisk ...
Selgub, et laiskust ei ole olemas isegi teadlaste meelest.
Selgub, et prokrastinatsioon ei ole mitte laiskuse ilming, vaid kui inimesed hindavad end oma saavutuste põhjal, nad ei julge midagi teha, mis oleks vähem kui täiuslik, ja ei taha asja kättegi võtta, sest hui see tulemus täiuslik tuleks.
Täiuslikkus nimelt ei ole inimlik omadus ning miski, mida inimene teeb, ei ole seda kunagi.

Ma olen kõike seda tasapisi ise avastanud, oma jupphaaval tehtud avastusi siingi kirjeldanud ja palun väga - umbes minu aastate ja aastate peale jaotunud enesekirjeldused on selles artiklis ka kokku võetud.

Tee, mida tahad.
Et sinul hea oleks, on AINUS kriteerium.
Minu oma on MINU heaolu.
Et mul ei ole hea, kui mu poeg end ei liiguta ja ma päevast päeva vaatan tema keha katkiminekut, sest seda keha ei liigutata, on absoluutselt põhjus panna ta uude trenni ka läbi raskuste.
Sest ma tahan, et mul hea oleks, ja mul ei ole hea, kui temal halb on.
Dohh.

Ja nende antidpressantidega on ka nii, et kui mu olemist teeb paremaks, et neid võtan, tasub edasi võtta.
Lihtsalt kuna mul samas on lootus, et äkki jään rasedaks, on nad natuke pahad lapsele, ja kuna loodan, et saan seksi tagasi, ma olen ka valmis proovima, äkki AD-est loobumine aitab jne.
Phmt ma vähendan annust testimiseks. Et äkki miski läheb paremaks.
Aga kui ei lähe, tont, võtan taas suuremat annust.
Sest mõnusam oli küll. Ei ajanud nt nutma kaks korda nädalas tühiasjade peale =P

10 kommentaari:

  1. oh, kui ma mõtleks et 'tunded on mina'... siis oleks... mida raehärra kalle ütleski end diagnoosides. mu ihu on tuska täis nagu poleks ma mitte raehärra vaid seitsmesopiline kopitand [sõnniku?]kott. :) ei, ei olnud sõnniku. mingi jahu? aga nii kui ma otsustasin distantseeruda nn tunnetest, mitte eitada, see on oluline, siis oli elu kohe palju mõnusam. totratel põhjustel nutmine = hüsteeria, see ei ole mina. üldse, defineerides ja taandades tunded biokeemilisteks reaktsioonideks siis jõudsin just selleni et tunded on samavõrd mina kui ütleme ihueritised. nad on minu sees, nad ei ole mina. nad lähevad, nagu vastne testament sõnastab, välja pöldiku. 'keegi mind ei armasta' - karjainstinkt, ei ole mina. mina armastan sõltumatult vastutasust.
    arvan ma. aga ei taha kedagi ilmtingimata vastupidises veenda. vabad inimesed vabal maal.
    :)
    nodsu sõber, sealtkaudu leidsin lingi. otsisin lihtsalt maakeelset lugemist, võimalusel intelligentset, sealtkaudu enamasti jõuab kuhugi.

    VastaKustuta
  2. Ma ei ole mu tunded sinnamaani, kus tundeid saab mõistusega juhtida.
    Aga kui enam ei saa, siis selgelt olen. Kui saan endale öelda seda või teist, ja endaga kõnelemie teeb kergemaks, paremaks, lihtsamaks, ma need tunded ei ole, mida sedasi ära saab võtta.
    Aga ma võin endale korrutama jäääääääädagi, et olen väärtuslik, olen hea, olen ... Aga see ununeb kohe ära. Teiste öelduna püsib kauem, ent ka mitte igavesti.
    Aga võtan tableti, tasakaalustan kehakeemia, ja korraga ei ole sees enam auku, kuhu kõik rõõm äravoolab - ja mul on ok, ma suudan korraga nii palju rohkem, maailm on nii palju toredam, isegi endale mõistuslike asjade korrutamine nii palju tõhusam .... Selgelt ma OLEN tunded. Olen keha. Olen mingi üksus, mis kõvasti tugevam kui mõistus.

    VastaKustuta
  3. mulle jäi nüüd seda lugedes mulje, et ega te tunnetest endast nii erinevalt ei mõtlegi, lausele "tunded on biokeemiline reaktsioon" võiksite mõlemad alla kirjutada. Erinevus on selle koha peal, mida te peate silmas, kui ütlete "mina olen xyz". olgu siis selles, mida te peate silmas "mina" all, või selles, mida "olen" all.

    ja siis tulebki see vahe, kus üks ütleb sisuliselt "ma olen oma biokeemiliste reaktsioonide summa" ja teine ütleb, et "tunded on biokeemiline reaktsioon, mitte mina".

    VastaKustuta
  4. Jap, mina ütleks, et MINA olengi biokeemiline reaktsioon.
    mis ma siis olema peaks, mingi mõte, mis mulle pähe tuleb v? Ma võin mõelda MIDA IGANES, ilma et see mu olemust muudaks. Aga ma ei saa tunda mida iganes, ilma et see mind muudaks.
    Proovitud.

    VastaKustuta
  5. tarbisin AD-sid mõni aasta tagasi, kui läbi põlesin, kokku üle aasta veidi. istusin selle teemaga haiglas ka, ise läksin ja tagantjärele mõeldes oli see ilmselt elupäästev otsus. sain algselt kohe miinimumannuse, mida arst ei tõstnud. arsti soovitusel hakkasin poole aasta pealt pool annusest võtma, üritasin kuu aja pärast, peale kaht nädalat veerandannuse peal istumist lõpetada, mis haledalt läbi kukkus. täisannusele tagasi ei läinud vaid võtsin edasi pool ja sealt vähendasin väga aeglaselt, ostsin Amazonist isegi "narkokaalu" . oli tagasilööke küll, aga lõpuks sain maha. mul oli see "pealeminek" ka raske, ei teinud nad mind rõõmsamaks ja ärevus oli koos vererõhuga laes, aga see pidi suht tavaline olema. aitasid küll, seda peab ütlema, sain magada ja tööd teha. mida öelda tahan, kui oled otsustanud "maha tulla", võta väga rahulikult seda asja. arstid paraku siin nõu anda ei oska, iga inimene on erinev ja oma enesetunnet peab kuulama. aga see on võimalik, et neid terve elu tarbima ei pea.

    VastaKustuta
  6. Aitäh hoolimast - ma juba läksin täisannuse peale tagasi. Sest kannatada, kui ei ole vaja, tundub nii ajuvaba.
    Seks tagasi ei tulnud, mingit muutust polnud. Ja see vastsündinud pulmonaarse vererõhutõusu risk on nii tühiselt pisike, et ikka on. Väga harvaesinev haigus, noh.
    Ja niiiiii rõve on olla. Ei ole mõtet kannatada, kui muidu ka saab.

    VastaKustuta
  7. Aaa. Palavik.
    Selge, miks nii jäle olla on.

    VastaKustuta
  8. Mina kavatsen rohtu võtta lõpuni. Tubli oled! Depressioon on jäle. Ma ei taha Mitte Mingil Tingimusel sellesse auku tagasi ronida. ADsid saab vahetada. Mitte kõik ei võta seksi ära. Tasub katsetada.

    VastaKustuta
  9. Lugesin kommentaare uuesti üle; mõtlesin, et väljendaks ära, et lisaks sellele, et sa oled oma biokeemilised reaktsioonid, oled sa ühtlasi ka see otsustaja, kes võtab tableti, et need reaktsioonid oleks elatavamad.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.