kolmapäev, 29. august 2018

Mul on uus laps

Ta on nii nunnu. Nii nunnu. Nii nunnu.
No vaadake!



Ma olin valmis selleks, et ta hakkab autos rabelema ja vaimus hoidsin teda kõigest jõust kinni.
Ta lamas seal mu süles (palju neid kilosid juba on? Raudselt üle kümne) ega liigutanud. Siis tulime välja ja ma lootsin, et pissib õues ära korra, enne kui tuppa tuleme.
Ta püsis mu süles, kuni koos temaga maas istusin. Kui ta siis sülest maha panin, roomas auto alla ja ma heitsin kõiges oma valges dressikas kõhuli, et ta sealt välja tõmmata, sest kaelarihma olime nii lõdvalt pannud, et see tuli peaaegu üle kõrvade ära.
Pärast panime veidi tihedamalt.
Võtsin sülle, tõin treppidest üles ja siis ta lebas mu süles 2 tundi. Jõin vett, sõin pitsat ja jõin piima, ise põrandal, koer süles.
Pakkusin koerale vorstitükki pihu pealt. Ta isegi nuusutas natuke. See oli kogu ta huvi.
Viimaks hakkas tunne, et mis ma seal ikka. Panin koera põrandale ja läksin ise pissile. Ta heitis sinna põrandale pikali ja püsis liikumatult ühes kohas. Vahepeal magas. Mu poeg käis ja sügas teda, siis liputas isegi saba natuke.
Kui viisin ta õue (süles), ta heitis pikali, nina välisukse praos.
!0 min ootasin, siis tõin ta (süles) üles tagasi.
Ta heitis esikus pikali sinna, kuhu ta maha panin, ja ei liikunud rohkem.

Ei, mul oleks ka tema asemel siuke muljete üleküllus, et midagi ei taha, pissimine läheb ka meelest. Mul on ENDANAGI muljete üleküllus lihtsalt sellest, et kutsikas. Aga kui ma tema asemel oleks: uus koht, uus rahvas, vana kari on üleni puudu, ema ja isa puudu (ta on tuumikpere kutsikas, isa ja ema mõlemad ühes peres ja ilmselt on kaasaeg ka sinna jõudnud, sest perenaine seletas, et lastega tegeles peamiselt isa, ema imetas), ta polnud kunagi enne toas käinud --- appi!!! Jube ette kujutada.
Väga jube!!!

Nimeks panime talle Totoro.
TA ON NII ARMAS!!!!
Oh. Pehme beebikarv veel seljas ja siuke olek, et kui suudaks, ta nutaks, aga isegi niutsuda ei julge, kõik on nii uus ja õudne.
Aga harjume, harjume natuke üksteisega - ja mulle meeldib, et ta pole päris beebi, vaid peaaegu kolmekuune, et ta on päris koeri näinud oma senises elus ja üldse.
Tulevik tundub VÄGA lootusrikas.


9 kommentaari:

  1. Appiiii, nii nunnu tõesti! Loodan, et šokk kiirelt möödub ja peagi sõprus tekib. Sakslane v?

    VastaKustuta
  2. 25% Berni alpi karjakoer, 25% Kesk-Aasia karjakoer, 50% tundmatu =)
    Seni ta korra süüa on julgenud ja õu viies julges püsti tõusta ja minu kutsumise peale kolm väga lühikest sammu minuni teha ja liputab saba, kui ma tema juurde lähen (ja pai teen, miks veel ta juurde lähen, onjo).
    Korra hakkas öösel niutsuma, ma kohe ärkasin ja tegin talle pai. Siis lõi ka tümps-tüms-tümps sabaga vastu põrandat ja enam ei niutsunud.
    Selgelt ta rõõmustas, kui leidis kaltsu, mille ma ta sünnikodust kaasa tõin ja talle magamisasemele panin (magamisasemeni viisin ta süles), ta toppis sinna nina, keerutas ja siis heitis selle peal keras magama.
    Aga et iseseisvalt, minu julgustuseta püsti tõuseks või et pissinud või joonud oleks viimase 11 tunni jooksul - no ei =)
    Ta ikka üllatab mind - ootasin, et mul tuleb kutsika ülekeevat energiat taltsutada ja vaadata, et ta kõike ära ei näriks jne - mitte meelitada-keelitada teda püsti tõusma ning sammukese liikuma.
    Ei, oma vanematekodus ta jooksis ringi ja oli tubli ja terane noor koer =) Lihtsalt harjumine on talle raske. =) Koer-introvert, mul on täiega veider, aga ka täiega tore, et selline sattus =)

    VastaKustuta
  3. Oi, kui nunnu. Tahaks kohe pai teha ja sasida :) Ülekeev energia tuleb ka niikuinii, kui šokk möödas.

    VastaKustuta
  4. Great win! kutsu on juba 2x õues pissinud ja kord kakanud! Sellest tuleb nüüd hardunud sitablogi!

    VastaKustuta
  5. Hardunud... :)
    Sa kasutad nii toredaid sõnu :)

    VastaKustuta
  6. Kutsikas on juba nüüd perenaise nägu. :)

    VastaKustuta
  7. KUT-SI-KAS!!! Anna talle aega jah. Kusjuures ta ei pruugi üldsegi introvert olla, see on ellujäämisinstinkt, mis sunnib esialgu selline tagasihoidlik olema. Kõik ju uus, mine tea, kust miskit ohtlikku välja kargab...

    Jaa, su blogil on nüüd tõsine oht koerablogiks muutuda =) Enesevaatlused jäävad kõrvale, asenduvad koeravaatlustega.

    VastaKustuta
  8. Kuigi väike, samas suur, võrreldes või kassipojaga nt. Nummi on küll, jaa. Head teineteise avastamist mõlemale.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.