esmaspäev, 17. september 2018

Seoses inimeste mitmekesisusega tahetakse ka kirjandusest erinevaid asju. Milline üllatus!

Olen päris mitmes kohas (siin ka) kirjeldanud, mida raamatult tahan. Goodreadsist üht tsiteerides: "Mu nõuded raamatule on tegelikult lihtsad: et oleksid algus ja lõpp, et toimuks mingi areng, et mõni tegelane kisuks kaasa ja et miski oleks lahe."
Lisaks tahan ka, et poleks ebaloogiline. Looloogikale mittevastav. Pärismaailma loogikale võib küll mitte vastata, see ei sega mind raasugi, aga kui loo enda loogika ei klapi, on murdja karja keskel lahti.

Ja samas olen ka siinsamas, aga veel mitmes kohas ja mitmetele inimestele samuti imestanud, KUIDAS saab seda või toda teost heaks pidada, kui seal on ometi ... mingi ... ütleme, roheline või kollane koletu viga sees?
Elik ma ei saanud aru, kuidas nii saama.

Eile mul välgatas.
Sõnastades ilmselget: inimesed peavad heaks erinevaid raamatuid, lugusid, teoseid, sest nad tarbivad neid erinevatel põhjustel. Neile on head erinevad asjad, sest nad otsivad erinevaid asju.
Aga ma ikka mõtlesin ... täpselt ei tea, mida mõtlesin, aga umbes seda, et sa võid aru saada, et see või kolmas või kuueteistkümnes raamat on head, aga nad lihtsalt ei meeldi sulle - või et too või sajakolmeteistkümnes või midagi raamat on halvad, see küll miski väärtkirjandus pole, aga no MEELDIB, noh.
Et osad raamatud ongi kvaliteet, kuigi nad on mulle kaugelt liiga masendavad ja ma ei taha neid lugeda. Nt "Kärbeste jumal".
Osad on hägused, alguse ja lõputa, miski ei arene kuskile poole, ja see teebki nad heaks, sest elu tegelt ei ole selge.
Ja siis on veel kildkond, mida esindab nt Kafka. Selle kirjanikekogumi raamatud on täiesti segased ja täiesti masendavad korraga.

Ning nüüd ma saan aru, et - et -
et noh, mina tahan raamatust elu õppida. Elamist õppida. Mis tähendab, et kui tegelased ei ole päris inimeste moodi või kui sisus on rõve ebaloogilisus, ma näen kohe, et sealt pole midagi võtta, see ei tee mind targemaks, ja mul hakkab igav.
Jätan pooleli. Ma tänapäeval jätan raamatuid pooleli, kui ei meeldi.

Muuhulgas ka selgitab see "elu õppimise"-avastus, miks ma noorena lugesin palju ja nüüd vast 22 raamatut aastas või nii: kui ma veel ei teadnud, kuidas elu käib, ma võtsin infot maailmapalju sisse, sest äkki on pädev? Ja nüüd loen aint siis, kui mu juba elu kohta avastatud tõsiasjadega klapib. "Tõelisi" lugusid. "Nagu päris".
Ma olen elu osas üht-teist juba avastanud, teate =)

Aga on palju inimesi, kelle eesmärk lugedes pole mitte elu ja elamist õppida, vaid minna elust ära ja eemale, elu unustamine. Nagu - "ma tahan, et põnev oleks". Nagu - me TAHAMEGI raamatutest erinevaid asju! Meile meeldivad täiesti erinevad asjad! Ja isegi universaalset headust pole olemas, on inimesi (päris palju) kelle meelest Kafka oli hea kirjanik!
Hämmastav.

Muidugi on veel hulk inimesi, kes ka tahavad elu õppida ja siis loevad mingeid eneseabiõpikuid jms. Aga mulle see ei toimi üldse (mitte et ma poleks elus hulka eneseabiraamatuid lugenud, aga enamasti ühe korra ja enamasti leidnud, et ah, jama, ei huvita, lollakad), sest mina ei taha ega ole iial tahtnud elamist õppida meetodil "need on õiged vastused, ela nii, siis on hea", vaid meetodil "neid küsimusi tasub esitada, vaata ise, mis vastuseks tuleb". (Muidu ei lugenud ma KUNAGI raamatut ühe korra - aint siis, kui ÜLDSE ei meeldinud. Isegi "Protsessi", "Lossi" ja "Ameerikat", F. Kafka, olen kaks korda lugenud. Kui ikka enam-vähem meeldis, siis 3-4 korda ikka. Kui väga meeldis ... ma ei oska isegi pakkuda, et kas 30, 40 või 60. 80? Palju igatahes.)
Kui oli konkreetselt JÄLE, piirdusin ühe korraga. Et raamatut võib ka pooleli jätta, päriselt ka, mu aju ei muutu seepärast vett täis nuustikuks, ma ei peagi sellele pooleli-raamatule kogu aeg mõtlema ja üldse midagi ei juhtu, jõudis mu teadvusse umbes 30-sena.
Enne tundus lihtsamana ka jäle raamat läbi lugeda, sest sellega hoidusin pooleli-raamatu-vaevadest nagu teosele pidevalt mõtlemine ja pelgus uut raamatut alustada, sest äkki on see ka halb ja jääb pooleli ja ma ei loe enam KUNAGI ühtegi raamatut lõpuni.

Ma olin natu perfektsionist v?
Krt, see suhtumine, et asi peab olema täiuslikult tehtud, muidu ei tasu üldse tehagi, oli mul nii sees, et isegi ei teadnud, et teisiti saaks.
Ainus põhjus, miks üldse asju tegin, oli nürimeelne vaprus.
Nüüd on nii kerge igast asju teha! Kui ei ole endapoolset tohutult kõrget latti, kust alt alati läbi minnakse, on NII LIHTNE elada!!!!
Et ma ei ole piisavalt hea, et koera võtta, lapsi saada, paljaste õlgadega kleiti kanda, külalisi kutsuda, ennast reklaamida (olgu, seda ma teen ikka veel suht minimaalselt), lasta enda vastu hea olla, mitte minna üritustele, kui ei taha - noh, enam ma ühtegi neist asjust ei usu, mitte natukenegi.

Ei pea olema täiuslik, tõesti ei pea. Ja PIISAV olen ma raudselt.

20 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma ei ole Kafkat ammu üle lugenud, aga noorena meeldis ja kui ma üritan välja mõelda, mis täpselt meeldis, siis esiteks ilmselt see, et ma tundsin, et ta annab hääle mingitele mu enda painajatele, mida ma ei osanud sõnastada. Ja ilmselt tunneb päris palju inimesi tema abiga, et nad ei ole oma tundega, et maailm toimib täiesti arusaamatult või lausa vaenulikult, päris üksi.

Ma tean konkreetselt mõnda inimest, kes sai masendavas ja arusaamatus olukorras Kafkast lohutust. vbla põhimõttel "ahaa, viga pole minus." või sama, mis ma enne ütlesin - "ma pole päris üksi."

Teiseks meeldis mulle ta... kirjutustehnika. Teksti/lause rütm või see, kuidas üks asi teiseks välja kasvab. Selline tehniline vaimustus, mida ma tundsin inimesena, kes üritab ise kirjutada, "näe, kuidas oskab".

väga väga naine ütles ...

Ma ei ole ka ammu lugenud. Viimasel korral olin vast 16 =)
Aga ma olengi liiga noor selle pasa jaoks. (Ehk: ma pole kunagi piisavalt vana. et teha asju, mis mulle ei meeldi =)

Kaur Virunurm ütles ...

Arvestage variandiga, et Kafka kirjeldatud maailm ongi osaliselt olemas. Ja inimesed, kes on seda näinud, kas siis seest- või väljastpoolt, tunnevad rõõmsalt ära.

Švejk ja "Jah, härra minister" jne on ju pmst sama, absurd, ainult rõõmsamal noodil.

Kaur Virunurm ütles ...

Goodreads (ja muud sarnased massidel põhinevad hindamis-skeemid) on huvitav fenomen.

Juba ainuüksi see, et KÕIKIDEL raamatutel on seal sama hinne.
"Protsess" - 3.99
"Piibel: Vana ja Uus Testament" - 4.06
"Kevade" - 3.85
"American gods" - 4.11

Mulle tundub, et inimesed loevad ja hindavaid ainult neid raamatuid, mis neile meeldivad. See on mingitpidi arusaadav. Aga ebaaus!! Kui mulle satub ette raamat, mis on sula sitt, siis ma peaks ta Goodreadsi kirja panema, et kõik saaks teada, et sitt! Tegelikult teevad inimesed tarku valikuid ja isegi ei märka raamatuid, mis neile ei sobi. Ükski mu sõber ei soovita mulle naistekaid ja nii ma neid ei loe. Seega jäävad kõik "ühed" ladumata.. tulemusena on goodreads (ja imdb ja Amazon jne) täis kiitvaid hinnanguid, aga keegi ei tule ütlema, et "hinne 1, sest naistekas".

Jne.
Neid mõjureid, mis inimesi kallutavad, on palju, ja kommentaare lugedes tulevad osad neist välja ka.
"Raamat räägib Soomest, mina olen ka Soomest, aga autor ei ole. Kuidas ta julgeb! Värdjas! Üks!" (sisust täiesti sõltumata)
"Raamat räägib Soomest, mina olen ka Soomest, aga autor ei ole. Küll on armas, et keegi kirjutab mu kodumaast! Viis!" (sisust täiesti sõltumata)
jne.

Mõni otsib raamatust äratundmist, mõni vastandumist.
Mitte keegi, keda ma tean, ei ürita ilukirjandusest midagi õppida.

notsu ütles ...

Jah, "Švejk" on tõesti samas universumis kui Kafka lood.

Üks sellise kirjanduse võlu on omamoodi mäss totra maailma vastu: maailm, sa oled kõle ja mõttetu, aga vat mina võtan ja teen sinust vähemalt kunsti!

notsu ütles ...

ja teise nurga alt: julgus hoida peeglit maailma nina all, isegi kui ümber on karjakaupa bürokraate või kindraleid, kes pretendeerivad sellele, et nemad on õiguse poolel.

notsu ütles ...

... milles omakorda seisnebki lohutavus kellegi sellise lugeja jaoks, kes on asjatult üritanud süsteemi sobituda või sellest arugi saada - ja läbi kukkunud.

notsu ütles ...

apropoo: need raamatud ei pruugi sulle praegugi sobida, lihtsalt emotsionaalse tooni poolest, vale temperamendi raamatud (lisavad neid tundeid, mida sul on endalgi ülearu). Aga 16-aastasele sulle ei pruukinud sobida ka nende filosoofiline meelsus - mõeldes sellele, et 16-aastaselt püüdsid sa ju veel ise kogu aeg parem olla ja maailmaga sobituda.

väga väga naine ütles ...

Kaur: no ega ma ei sõnastanud ka, et sellepärast loen nt enne 36. eluaastat. Mulle lihtsalt meeldis. Aga MIKS mulle meeldib ja MIKS ma nii palju lugesin, mõtlesin takkajärgi välja. Phmt võtsin erinevaid olukordi ja proovisin erinevaid isikuid sinna sisse - ja kuna teised olid need lood kirjutanud, oli mul palju lihtsam, sest ma ei pidanud kõike ise välja mõtlema.
Ise mõtlesin ka muidugi kogu aeg. Selleks olid ka raamatud ja filmid abiks: ma sain sealt tohutult olukordi juurde, kuhu erinevaid tegelasi proovida.
Aga tõesti - šveik on üks väga väheseid raamatuid, mille ma noores eas pooleli jätsin. Kusjuures mitte seepärast, et jäle oli, aga no ei jõudnud kuhugi! Lugesin esimesed 300 või nii lk läbi ja na TÄPSELT sama jama toimus, mingit vahet pold.
Ja siis ma enam ei viitsinud.
Mulle ei mõju lootusetu pekslemine või sama lootusetu irvega jälgimine lohutavalt, et ma ei ole üksi. Mulle mõjub lohutult: pole üldse mõtet ponnistada, väljapääsu ei ole olemaski, kõik ONGI jube.
Mingit lahendust ei saagi olemas olla. Isegi mitte isiklikus plaanis. Isegi mitte, et saadad kõik kuradile ja deserteerud, pood end üles või lased teistega, keda kaasa tahaksid võtta, õhku. KÕIK on lootusetu.
Brr.

väga väga naine ütles ...

Elik minu jaoks on suremine ALATI lahendus olnud. Kui mul olid õudusunenäod (kui noorem olin, ikka olid), oli minu lahendus õudusele põgenemine lõpetada ning vastu minna, isegi kui oli selge, et kole asi-isik mu ära tapab. Ma üritasin mõistuslike olevustega läbi rääkida, et nad tapaks mu kiiresti vähemalt.
Et algul põgenesin arutult, aga siis tuli küsimus, miks ma põgenen, surma eest v? Aga hirm ise on raudselt hulllem kui surm! Noh, ja siis oli juba ainult kaine valik teha.

Miska TEGELT olid "ilma püksata koolis" unenäod palju hirmsamad. Sest vat SEAL polnud mul tõesti mingit lahendust, ma oleks ka ennast tapnuna ikka palja peega kõigile näha.

Et jah, minu jaoks on "kui elada ei suuda, sure ära" täiesti praktiline reaalne soovitus old alati. Valik, mida teha, kui miski muu ei aita, alatine väljapääs ükskõik mis sitast.
Ainult olukorras, kus ma olen halvatud või tänapäevases vanglas enese äratapmisvahenditeta, on raske.
Aga näljastreik jääb ikkagi, kuni vägivallaga voolikust ei söödeta.

notsu ütles ...

minu jaoks on lootusetus maailmas näiteks kunst ise alati lootus vastu lootusetust. va maailm võib lootusetu ja kaootiline olla, aga kui sellest õnnestub luua teos (ja teos on juba olemuselt struktuuri andmine), ometi valetamata, on mõttetusele juba vastulöök antud.

samamoodi ka mu enda elus - kui ma mingist sitast ajendatuna luuletuse või novelli kirjutasin, oligi juba vajalik gramm õnne ja mõttekust käes.

vbla siin avaldubki temperamendi kui kehakeemia vahe.

irve ütles ...

paljana unenäos lahendus on oma alastus ju välja kanda.

aga hakkasin mõtlema, et elu õppimise mõttes on raamatud eriliselt nihkeline vaade. et sul on erilised kangelased. erilised inimesed. eriline armastus. ja see viimane pani sulle ka paraja taaga külge, sest kui armastus argiseks hajus, siis ta oli väikest viisi ju ka nõme. kui ma valesti ei mäleta su mingit varasemat selleteemalist ränti.

notsu ütles ...

švejklik lahendus olukorrale "püksata koolis" oleks, ma arvan, võtta ära ka rinnahoidja ja keksida paljalt ringi - püksata olek on sellises unenäos saatus, ülejäänu äravõtmisega saab sellest teha juba omaenda otsuse näidata teistele rõõmsalt perset.

(ühtlasi on see muidugi sõna otseses mõttes evangeelne lahendus - kui keegi nõuab sult üht riideeset, topi talle juba kõik oma riided pihku ja nihuta piinlikkusekoorem talle.)

notsu ütles ...

hah, Irve kirjutas püksata olukorra kohta pmst sama asja.


Aga oma kommentaare kirjutades hakkasin taipama, kuidas siin on näha kaks pmst erinevat lahendust. Sulle on kunstitekstid olnud kohad, kust elu õppida. Minu jaoks on kunst - kui ta ei ole parajasti puhas tarbitav meelelahutus või lohutus - vist olnud eelkõige asi, mida saab elust teha. Struktuur, mida kaosele anda. Ilusad või koomilised laused, mida koledatest või tüütutest asjadest teha.

sest teksti headus - või pildi headus - ei sõltu ainese ilust.

Muidu tuletas "Švejkist" rääkimine mulle meelde ühe kunagi Akadeemias loetud artikli, kus võrreldi Nietzsche eksistentsialismi taoistliku eksistentsialismiga ("Nietzsche ja Hiina mõtlemine" - artikkel, mida mul miskipärast kuidagi digari kaudu allalaettud pdfist lugeda ei õnnestu). Švejki lähenemine meenutab neist kahest pigem Zhuangzi oma.

väga väga naine ütles ...

Oh, kui ma selliseid unesid veel näeksin, oleks muidugi alastioleku väljakandmine lahendus =) Täiesti paljas on lisaks kuidagi vähem piinlik, on kohe selge, et ma ei ürita särki pikemaks venitada vms. Aga ma pole selliseid unesid enam aastaid näinud =)

Aga jah =) Mul see metatasand on täiesti puudu, et näe, siit sai vähemalt kunsti. Mul on "elan end välja ja tuleb kunst, nojah, aga see ei tee olemist paremaks, lihtsalt väga väike tõenäosus on, et ehk aitab see kedagi teist". (Kui ei oleks tehtud kunsti, poleks üldse võimalustki, et kellelegi abiks, sest keegi krt ei teakski.)

Elu õppimine raamatutest ja argine armastus - ma arvan, loogika on, aga mul oli pigem teistpidi. Et ma tundsin teravaid eredaid tundeid kogu aeg ja siis lugudearmumine oli teema, mille kohe ära tundsin ja see näis õige. Elik enne oli armumine ja siis alles lood. Ma ju armusin esmakordselt lasteaias =)
Ja ma TEADSIN, et nii tuntakse.
Pikaajalised sõbralikud armusuhted ei old aga miski, mida kirjeldataks kirjanduses-filminduses pikalt ja hoolega (tänapäeval vist on selliseid teoseid ka, aga ma olen ju vana ja lugenud veel palju vanemaid raamatuid), lihtsalt mainiti kui ebaolulist ja taustal olemasolevat - ja kuna ma ka ise sääraseid ei olnud kogenud, ma ei teadnudki, et sedasi saama.
Päriselus ainus pikk suhe, mida kõrvalt nägin, oli mu vanaema ja vanaisa oma ja no nende moodi ma mitttttte mingil juhul ei tahtnud olla =) Nope, nope, nope, never!!!! KÕIK muu on parem, kui taastoota oma vanaema elu.

notsu ütles ...

Kunstilistest tekstidest ja pikaajalistest sõbralikest armusuhetest - viimati kogetutest tuleb kohe "Patersoni" filmi nimitegelase abielu meelde.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma just mõtlesin, et kas millal ma viimati mõne raamatu läbi lugesin, nagu, LÄBI?

Hetkel loen "Golovnini seiklusi", 500 lk tihedat kirja tsaari-vene maadeavastamise ajaloost. Kangelase lapsepõlv, õppimine ja nooruki-iga, ekspeditsioonid, vangistused Kaplinnas ja Jaapanis. Segi suur-veneliku retoorikaga sellest, kuidas Kurillid on niiväga meie, MEIE omad. Jne. No ei viitsi ma seda läbi lugeda. Aga siit-sealt näksides on täiesti huvitav.

Eelmine raamat. Sirvisin "Scotti ekspeditsiooni", samuti 500 lk. Lumeolude kirjeldus, ilm, milline mees täna suri ja millisel muulal on rakmed naha verele hõõrunud, jne jne. Seal pole isegi mingit narratiivi; on lihtsalt sajad leheküljed vaheldumisi piinade ja kangelaslikkuse kirjeldusi.

Vbl kunagi viitsiti seda kõike LÄBI lugeda?
Tiraažid olid M&M sarjal 10-20 tuhat.
Aga nüüd?

Kuid väikestes doosides on need raamatud huvitavad ka nüüd.

ReisilineV ütles ...

Huvitav lugemine. Aga eks tõsi ole. Ja seni kuni teised oma eelistusi peale ei suru, on täitsa okei. Reisimisega ka sama teema. Mina olen pigem hooga tormaja ja vaatan siit http://www.secretflying.com/ mis valikus on ning mida saan lubada. Sõbranna samas ei suuda olla ilma pakettideta ja tema valib alati seda tüüpi lehtedelt https://www.blogger.com/comment.g?blogID=8064438115777027902&postID=8411611262907356741

Bitt Koin ütles ...

Kui inimene kes loodab, et mingi ime juhtub just temaga ja ta arvab kui ta oma lapsepõlve mõtteid mõeldes täiskasvanuks ei saa, siis juhtubki sellist kivistunud mõtlemist ja lapsepõlves on aja tajumine ju kardinaalselt erinev. Oleks vaja robotit kes kogu aeg pai teeks ja takka kiidaks olenemata olukorrast, muidu solvutakse.

Kaur Virunurm ütles ...

Selle nimi ongi "facebook".
(Või insta või mõne jaoks ta blogi vms.)