neljapäev, 11. oktoober 2018

Töötegemine

Tegin täiesti ootamatu teo. Endale ootamatu siis.
See toimetamistöö, mille võtsin? Kirjutasin kirjastajale, et ei, ma ikka ei taha seda, näe, nii palju tegin, järgmisele toimetajale võid sedasi anda, et topelttööd ei tuleks - ja olengi sellest vaba.
VABA!
VAAAAAAAA-BAAAAAAAA!!!!!!!

Nii lihtne oligi.
Olen jahmunud.
Tee, mida sa tahad - tahad mitte seda teksti toimetada - ära siis toimeta! (Aga ikka ütle ka seda teistele, et nad oskaksid oma plaanid ümber teha, ei loodaks enam sinu peale. Sest sa ju tahad samas, et neil oleks hea ja nad ei vihkaks sind pärast?!)
Ja selline vabanemistunne, selline kergendus!
Ohhhhhh ...

Jah, ma ei saa selle eest raha nüüd. Aga selle vabanemistunde pealt võiksin ka kuu aega neljaviljahelbeputru süüa ja musta kohvi juua. Isegi Poeglapse hädaldamise kannataksin välja - aga nii hulluks asi muidugi ei lähe, sest töövõimetuspension.
Totoro ei protesteeriks. Ostsin 15+2 kilo kvaliteetset loomapoe-kutsikatoitu ja kuigi ta jääks ilma õhtustest konservidest, ta väga häiritud poleks sellest.

Samas - ega see äraütlemine päris tasuta olnud. Võttis ikka vaimset tolli korralikult, nii et isegi rääkida on nüüd raske.
Nii et kirjutan hoopis. Nii ära väsitada, et seda ei suudaks, on mind üpris keeruline.

Millega seoses kandideerisin ka kirjanikupalgale (mina, ja väsin kirjutamisest ära?) ja avaldust arvutisse lüües mõistsin, et ONGI nii: mul on kergem kirjutada 100 000 tähemärki kui anuda kirjastust (ühte), et nad mind avaldaks.
Ja kui see üks kirjastus ütleb EI ja teine kirjastus ei ütle üldse midagi, olen: "Ach, kirjutan siis midagi uut, 200 000 tähemärki näiteks, sest see ei ole selgesti piisavalt hea."

Nii kuradi raske on enda hindamiseks välja panemine, enda üles kiitmine - ja vajadus teha seda näiteks 7 korda järjest. Või 17. (Ma lihtsalt ei ole kunagi üle 5 korra üritanud, kui ei, siis ei, kirjutan midagi muud parem.)
Täpselt nagu töö otsimine: tööd TEHA on 38 korda kergem, kui otsida ja lasta end vaadata sealt küljest ja neil inimestel ja siis sealtsamast küljest, aga teistel inimestel, seejärel varjundi võrra nihkununa kolmandast küljest kolmandatel inimestel ja APPI, MA EI TAHA, SUREN PAREM NÄLGA!!!

Nii jäle!

Ma ütlen, täiega olen hea töötaja, kui mulle tullakse pakkuma (kuigi nojah, ma JUST võtsin punkti maha oma oivalisusest, sest toimetamisega läks nagu läks), aga TÖÖ OTSIMINE?!
Eeeee ...... eeeeee ...
Mul ei ole isegi midagi öelda sel teemal tegelikult. Nii krdi jube!
Oluline põhjus, miks ma õendust läksin õppima, oli õdede puudus. Ma tahtsin viimaks ometi saada vabaks sellest, et keegi ei taha mind ja mina muudkui pakun. "Võtke mind, ma ju olen hea, ma ju olen, ma ju olen ..." Aga kas ikka olen? Kui nende arust ei ole ja nemad näevad väljastpoolt õigemini kui mina seest, vist ei ole?
Ma vist olen ikka halb.
Noh, arvestades, kuidas mul nüüd on õendusharidus, aga ma käelisi toiminguid ei tee, Murphy seadused kehtivad üleni. Ikka olen seisus "kui ma end pakungi, vaevalt nad võtavad".

Miska ma väga ei paku.
Vahel hirmus harva.
Aga no kirjutada - SEDA ma võin.

3 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Jestas, mul tuli mõte, miks see tõlge nii jube oli. Vahest pole see õige, aga te saate mulje, millega ma rinda pistsin: äkki kasutas tõlkija google translate'i ja siis luges korra-paar läbi pärast ning parandas kõige suuremad lausestusvead?

notsu ütles ...

Mulle on vahel tulnud ühelt kliendilt vanu tõlkemälusid, millest mulle jääb samasugune mulje: et tõlkija pani guugeltransleidi pealt. Või siis oli klient ise esialgu eksiarvamusel, et tal pole tõlkijat vaja palgata, ja hakkas kuskilt tagasisidet saama, et mis te merisead endast õige mõtlete.

Selliselt taustalt ise tõlkima hakata on muidugi jube muretu - ükskõik, mis käki ma kokku keeraks, hullem ei saa ikka olla kui see, mis enne. Toimetada muidugi ei tahaks.

Kas sa tegid seda mõnele kirjastusele? Sel juhul tasuks äkki neile märku anda, et selle tõlke kvaliteet on selline, et sama hästi oleks võinud uuele tõlkijale selle päriselt eesti keelde tõlkida anda. ja pmst on võimalik ka selline asi, et toimetaja saadab tõlkijale tagasi ja ütleb, et õu, tee uuesti.

Isegi tõlkepüreele tehes on mõttekas märku anda. Nii jõuab ka tõlgete tellijatele pärale, et ainult odavuse järgi ei tasu tõlkijat valida.

notsu ütles ...

ah õigus, juba postituses oli kirjas, et kirjastusele. Sel juhul võiks küll tagasisidet anda. sest tegelikult ei tohiks olla nii, et toimetaja peaks sisuliselt ise üle tõlkima (saades paraku ainult toimetamishonorari).