teisipäev, 9. oktoober 2018

Vist on hästi ikkagi

Ossa, ma saatsin teksti Varrakule ja nad lubasid süüvida kohe, kui Frankfurdi konverents läbi.
Jai!
Rõõmustan. Täiesti lambist ja lihtsalt lugeda lubamise pealegi.
Sest no Varrak. The kirjastus.

Ei, ega ma usu, et kirjutamise eest võiks raha saada. Et mu tekstide eest võiks regulaarselt tasutud ja AASTAID elatud saada.
Olen liiga välja treenitud sellega, et aasta aega töötan ja siis saan 260 euri.
Või oli see 240? No midagi sellist.
Toimetamisega veel ... ikka 200 euri, aga 3 nädalat tööd.
Mis on veidi vähem kui aasta.
Nojah, välja arvatud see praegune tekst. Ütlesin kirjastajale, et enne 10 novembrit ka ei jõua, andku kellelegi kiiremale (koos mu tehtuga), kui jõuludeks ikka vaja valmis saada.

Siis käisin larpamas.
Tegelt nägin isegi ette, et ega ma seal väga adekvaatne ei ole. Aga nii tahtsin!
Pärast mängu tuli ette, et ses olukorras oleks võinud ju NII teha ja teises naa teha, aga kohapeal ... Aeh. KÕIGIL oleks olnud parem mäng kui seda ja seda teinuksin, AGA ...
Sest mäng oli tehtud IMELINE. Kuna ma ise olen korraldanud, tean, mida see maksab. Pisiasjadest (ämblikupesad ja munad!) suurte ja läbivateni (palju npc-sid, head ja süsteemsed! Soe maja koos tulega, et vihma käes mürgeldajatel oleks vahepeal võimalik end üles soojendada! Söök!)
Noh, ja siis olin seal mina. Täiega mitteimeline. Vähemalt siis ja selles kontekstis.
Aga mu lapsed olid ka sel larpil ja nautisid. Olin adekvaatne ema. Asi seegi.

Huvitav, kõik mu ümber tundub kokku langevat (kulge, ma laupäev otsa elasin vihmas ja märgade jalgadega - soojendasin saapad üles ja jälle jalga! - muidugi jään jälle haigeks! Haigena aga langeb mu tuju 100 kraadi), ainult emadus on mu päästja. Selles tunnen end pädevana.
"Emana olen hea" on ka põhjus, miks kõige sügavamas auguski arvasin, et uus laps mulle!
Lubasin pojale, et sel aastal rohkem pilte temast
võrgupäevikusse ei pane.
Nii et nautige, mida saate, see on 2018 viimane!
Poeg on paremal, tütar vasakul.
Iga inimene maailmas on ju siin, et mingit rolli täita - noh, ja emarollis tunnen end päris pädevalt. Igatahes kindlamalt, kui üheski muus olulises - et noh, ilmselt võinuksin olla/olingi suhteliselt pädev pereõde enne rongi vms, aga see lihtsalt ei olnud nii oluline roll, et selles pädemist vähegi oma olemasolu lunastavaks oleksin lugenud.
Emarollis tunnen end hakkamasaajana. Tundsin ka Peale Rongi üpris kohe.
Mu lapsed olid mu arust ainus mu Saavutus toona.
Tegelt tunnen natuke ikka nii - nemad on head. Muu ...

Kodanikud, kes pööritavad silmi, et kuidas ma küll end heaks emaks saan pidada, vist enam ei loe siin. Vähemalt ei kommenteeri. Aga no ma vaatan tulemit (oma lapsi) ja PEAN olema hea ema.
Olgu, vedamine geneetilise loteriiga ka jne - aga oivalisedki geenid annab ära sitata. Või nende kandja õnnetuks teha.
Ma vist pole nagu väga seda teinud. =)
Kuigi noh - osalt on see kahtlemata kogemata läinud.

Mäletate, kuidas Totoro õunaga mängimist kirjeldasin? Noh, veel neli korda lahedam mänguasi oli kergelt kõdunenud hakipea. Kuidas ta seda loopis, järel jooksis, müras!
Õun polnud pooltki nii hea!
Lisaks olen nüüd kutsikaga arsti juures käinud ja lasknud ta spetsialistil üle vaadata. Üldiselt oli väga tore, aga ma ikka mõtlen veel, kas lasta ta ära steriliseerida enne esimest jooksuaega, nagu arst soovitas. See tundub kuidagi - noh, ma küll ei rõõmustaks, kui mul kunagi ovulatsiooni poleks olnud, noh.
Vist ei lase. Lihtsalt tunde pärast. Ühe jooksuka elan ka üle ilma kutsikateta, nii hull see ka olla ei saa.

Ritsiku juures räägiti muuhulgas ka küpsistest.
Nüüd ma tahaks maapähklivõi-küpsiseid. Vbla läheks poodi ja ostaks maapähklivõid?
Vist tuleb minna jah.

15 kommentaari:

Epp ütles ...

Koeraspetsialist ründab jälle - aga seekord ma enne küsin, kui nõu annan - tahad sa kuulda, mida mina arvan steriliseerimise ja esimese jooksuaja teemal? Luban, et teen lühidalt ja ilma teaduslike terminiteta =)
p.s. See pilt su lastest on nii tore.
p.p.s Elementaarne, et kõdunenud hakipea on parem mänguasi kui õun.

väga väga naine ütles ...

Nii kena, et küsid =)
Jaa, ikka. Tundub hea teema, mil mitmeid arvamusi kuulda natu pikemalt kui "Jaa!" või "ei!".

väga väga naine ütles ...

Krt, lasin küpsised kõrbema.
Süüa kõlbavad, aga headusega on asjad segased

Epp ütles ...

OK. Here goes. Sa oled ilmselt juba Google abiga avastanud, et emase koera steriliseerimise küsimuses eksisteerib 2 koolkonda: enne ja pärast esimest jooksukat. Peale pikka kaalumist otsustasin mina me noore emase sakslase steriliseerida_peale_esimest jooksuaega. Sest:

- suguhormoonid on vajalikud liigeste väljaarenemiseks, iseäranis suurt kasvu koertel, kel palju kaalu kanda juba kutsikaeas.
- sul on ovulatsiooni osas väga õigus – emane koer jääb teinekord lapsikuks, ei näita oma tõelist, naiselikku olemust, kui esimene ovulatsioon nö. ära võtta.
- see esimene jooksuaeg oli... las ma otsin õiget sõna... armas ja emotsionaalne nii mulle kui koerale. Oli selgelt näha, kuidas päev-päevalt ta olemus ja käitumine muutusid, „tütarlapsest naiseks“ =)

Samas, paljud veterinaarid(ilmselt ka sinu oma) osutavad, et vanaduses ilmneda võivate rinnanäärmekasvajate oht võib olla väiksem, kui koer steriliseerida enne suguküpseks saamist. Siin ongi nüüd see koht, kus omanik peab pro ja con argument kaaluma. Jaa, kasvajad_võivad_tekkida, kui esimese jooksuka mööda lased. Aga samas, liigesed_võivad_nõrgaks jääda, kui enne seda steriliseerid.

Jooksuaeg ise oli minu kogemust mööda arvatust kergem üle elada. Ei hullu tilgutamist, ei hullu lõhna. Aga seda ma küll ütlen, et kõik see 3-4 nädalat ära tänavale asja tee, pissita nö. ukse ees, ja NB! ära lapsi üksinda koeraga õue lase. Ja kui asjale minek (_ainult_rihma otsas muidugi), võta korralik kaigas kaasa =) Ja tegele koeraga tubaselt tavalisest rohkem, paku talle sel tema jaoks erilisel ja üllataval ajal tuge kui vanem, kogenum emane =)

ritsik ütles ...

Lastepilt tore jaa :)!
Mul oli ka "emana olen vajalik, tragi ja õnnelik", aga vaata mind nüüd: lapsed suured, mina jälle pidetu. Ikka mitu kandvat rolli peab olema- olen ma enese jaoks selgeks saanud.
Ps. Lotte oppisime enne esimest jooksukat ja liigesed korras, kuigi nüüd vanurina tal tagajalad kipuvad kangeks jääma.

väga väga naine ütles ...

Ma mõtlen ja mõtlen selle üle, et kuhu veel endadefineerimine panna.
Ja no ei saa midagi.
Ilus naine, ok, see on ka miski, mida ma hoida üritan.
Ja hea sõber, hea inimene.
Aga kirjanikluse juures on juba naljakas. Ma peaksin seda oma Rolliks võttes ise uskuma, et ma kirjutan maru hästi - aga usun ainult, et paremini kui enamik teisi. Ja peamiselt teevad vahe sisse mitte mu oskused, vaid teeb püüdlikkus. Kui kaua nikerdan, midagi välja tuleb, paljud teised lihtsalt ei viitsi nii kaua teha.
Kui ma oleks parem õde kui keegi, keda ma tean, oleks õendus ka Rollina pädenud.
Aga selline veits üle keskmise hea - seal mul tuleb juba õlakehitus.
Et mitte keegi ei ole mu lastele parem ema kui mina, usun. Aga et mul kuidagi mingi muu ere roll oleks maailmas ..?

Liis ütles ...

See rollivärk painab veidi mindki. Mitte küll emaks olemise suhtes, sest ma pole (veel) ema, aga muidu..
Ma ei osanud muidugi enne rollist ilma jäämist arvatagi, et mul üldse mingi roll oleks, mille täitmine mind enda silmis defineerib. Elasin niisama elu ja olin, aga kui kõik vastu taevast lendas, siis tuli suur identiteedikriis.

Põhimõtteliselt minu Roll oli sõnadesse pandult midagi sellist, et Tubli Naine, Kes Teeb Kõike ja Aitab Kõiki. Õppisin, töötasin, võtsin pidevalt lisakohustusi, olin sõpradele abiks ja seltskondade meelelahutaja ja õlg, mille najal nutta, kõigi peade paitaja ja hädast välja aitaja ja no kõike, mis võis vaja olla. Ja ma tegin seda rõõmuga ja see andis mulle väga palju rahulolu. Ja kui siis selle koormuse peale tervis üles ütles ja ma nüüd viimased 1,5 aastat suudan teha enda silmis absoluutset miinimumi (pool kohta tööd ja vahel harva seltskondlik, kellelegi abiks olla ei jaksa üldse), siis ma tunnen ennast nii täielikult kasutu ja mõttetuna, et ei oskagi midagi peale hakata. Ja no konks ongi selles, et ma ei saagi midagi peale hakata, sest niipea kui ma oma koormust kuidagipidi suurendan, hakkab tervis jälle jukerdama. Ja siis ma nii eksisteeringi. Raiskan oma elu enda silmis. Ei oska olla nii, et piisab sellest et ma lihtsalt olen mina, vaid minust peab maailmale ikka mingi kasu olema.
Tööalaselt on ka see, et varem ma olin igasuguste projektide algataja, initsiatiivikas, tegin kõike maksimaalselt hästi. Nüüd ma lihtsalt teen ära. Et ei ole ei hästi ega halvasti, vaid on lihtsalt tehtud enamvähem normaalselt. Ja no see tundub ka lihtsalt ülimalt mõttetu, et võiks siis ju oma koha anda kellelegi, kes jaksab hästi teha. Aga no õnneks või kahjuks on raha vaja nii, et eks ma ikka teen tööd ka edasi.

Liis ütles ...

Aga selle "veits üle keskmise hea" või siis minu puhul "piisavalt hea, et mitte suurt jama kokku keerata" juures ma ikka üritan end lohutada sellega, et vähemalt minu valdkonnas ma küll tean ka neid, kes on minust kordades paremad, aga samas ka väga väga palju neid, kes on kõvasti-kõvasti kehvemad. Et ma olen küll keskpärane ja kuigi on võimalus, et minu asemel võiks seda tööd teha parem inimene, siis on ka üsna suur võimalus, et seda teeks veel halvem inimene ja vähemalt ma siis päästan inimesi, kellega ma koos töödan, nende veel hullemate käest :D

väga väga naine ütles ...

jah, see lohutab, eks ole =)
Aga ma ei tea, MIKS üldse on end vaja lohutada. S.t. kui mõtlema hakkan, tuleb meelde, et ainus, mis loeb, on MINU heaolu. Ma ei pea maailma päästma, et siin olemise õigust ära teenida. Ma ei pea olema kellelegi asendamatu (ma arvan, minu vajadus olla vajatud on kokkuvõttes lihtsalt see, et ma tahan olla kellelegi asendamatu - et teine vestluspatner ei täidaks ära täpselt sama rolli, mis minul on, et ma oleksin inimesele x just minuna tähtis), kui mul endal on hea olla, pohh see Roll Maailmale.
Aga AINA unustan ära.
ALALÕPMATA.

ritsik ütles ...

Et kiri su hauakivil oleks: siin magab vvn, kel oli hea olla 🙂?
Eks neid rolli defineerimisi on ikka iseendale vaja, mitte maailmale. Mis kirjanikuksolemisse puutub, siis üks pastor ütles mulle kunagi, et minu ja tema tööd on sarnased (siis olin veel ajakirjanik) : meie sees on palju ülesehitavaid sõnu. Mumst nii on tore kirjutamisest mõelda. Sinu sõnad aitavad kedagi üles ehitada. Raamatus, blogis, sotsiaalmeedias. Nt see oli nii ilus, mida sa fbs mulle snp-ks ütlesid ja ehitas hea tüki mu päevast üles!

väga väga naine ütles ...

No just, Rolli on vaja iseendale. Aga kui ainult endale vaja on, kas siis ilma ei ole hea v?
Tegelikult ju on! Lihtsalt see Maailmast mööda vaatamine, nende endal omaette toimida laskmine ja adumine, et mind ei ole kellelegi muule kui mulle endale vaja; see, mis rahu annab, kaldub meelest ära minema.
Aa, kui asi läheb minu tahtmise järgi, polegi mul hauakivi. Maetakse tuhk maha ja külvatakse peale nt porgandeid =)

Rents ütles ...

Ma igaks juhuks viskan need kaks senti ka, et paljud loomaarstid ei poolda üldse mugavusoperatsioone (nagu steriliseerimine) - suurt kasvu koertel võib pärast seda näiteks põieprobleem tekkida, tilgutabki tuppa elu lõpuni vahel. Karv võib ka muutuda, aga toakoera puhul pole väga hullu, kui see enam veekindel pole (olen aru saanud, et see eelkõige sakslaste probleem ka). Seetõttu mina pärast pikka arutlemist oma toakoera ei steriliseerinud ja oleme juba 15 aastat kutsikateta kenasti koos elanud - aga samas on tal nüüd kaks korda piimanäärmekasvajaid opitud ja nende tõenäosust vähendab steriliseerimine küll. Nii et eks see on lõpuks sügavalt isiklik otsus, siin väga nõu anda ei saa, ainult plussid-miinused kirja panna.

väga väga naine ütles ...

(Tead, aus olles: ega mina ka mugavusoppe tegelt poolda. Aga inimesed alati pööritavad silmi ja ohivad, kui kuulevad, et Korpus on lõikamata kõuts, ja ma mõtsin, et NO OLGU. Teeb siis ära. Kutsikaid ju tõesti ei taha ja ega koer ju väga midagi kaota siis ka ja ... aga kui on tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks seda MITTE teha, olen üpris huvitatud.)

Epp ütles ...

Vastuseks su küsimusele - siin on üks mõistlik artikkel, keskendub põhiliselt steriliseerimise vastuargumentidele:
https://www.dogsnaturallymagazine.com/long-term-health-risks-benefits-spay-neuter-dogs/

Aga nagu lõpus märgitakse, mingit ühest ja kuulikindlat soovitust anda ei ole võimalik. Nii et omaniku otsus jah. Vastavalt igaühe elukorraldusele, informeeritusele ja... ettenägemisvõimele =)

Absolutely Fabulous ütles ...

Palun. https://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0102241