kolmapäev, 7. november 2018

Aruanne

Valmistun ka Queeni filmi vaatama minema. Sel nädalal.
Et te teaksite.
See saab olema nii tähtis sündmus, et teen natuke põhjalikuma meigi kui tavaliselt ja kannan kleiti.

Umbes aasta tagasi käisin samasuguse elevusega Ragnarökki vaatamas. Paistab, et film aastas ongi minu annus. Ei, olen veel kinos käinud vahepeal, aga miski ei jätnud nii palju ka muljet, et meeles oleks.
Või, ei - Infinity War oli nii krdi vilets, et see on mälus.
Paneks möödunud aastast ja toonasest kleidist pildi ka, aga fotol on mu poeg samuti ja niisiis ei saa.

näe, Dagmar.
Nägin teda, muide, täna poes. Ütles "Tšau".
Krdi ilus ja hea naine ikka ...
Võibolla teeb keegi must seekord pildi, siis võtan sarnase poosi kui Daki. Oh, selliste piltidega võiks lausa meemi algatada!

Mitte midagi muud tarka pole öelda.
Nii et mittetargalt:

Kutsikakooli teine kord läks veidi libedamalt kui esimene, kahjuks ei tulnud ka, et rongiaegu oli muudetud ja sain alguseks kohale.
Mu poeg plaanib laupäeval Fortenite-i võistlustele minna. Võistkonnakaaslane on ka olemas.
Tütar käis Lapis isal külas. Too isa oli enne ise külas, elas mu ema juures nädal aega. Nüüd plaanib ta (tütar siis, mitte tema isa) tõlkida prantsuse keelde Saaremaa valsi, sest see on nende prantsuse keele õpetaja lemmiklaul.
Ta on prantsuse keelt õppinud 2 kuud.
Tajun teatud - problemaatilisust olukorras.
Aga noh - suured inimesed panevad end proovile, väga jee ju!

Kuigi NII suured vahest ka mitte, mõtlen takkajärgi, meenutades, kuidas Poeglaps koeraga mängib - nagu võrdne võrdsega. Mina olen see "otsakuinunnu, tõi PALLI, no ma viskan siis sulle ... otsakuiNUNNU, tõi nii kenasti tagasi! Nii, anna, anna ... anna ... niih, TUBLI KOER!" jne.
Ütleme, minuga mängides küll koera enesekindlus pai ei saa, ma nii selgelt olen ikka ülevalt alla temaga.
Aga õnneks on Poeglaps.

Varrak annab mu uue raamatu taotluse Kulkasse sisse, jai. Olen kirjanik! (Ei, ma ise ikka veel ei usu seda päriselt.)
Raulile lubasin jutu kirjutada.
Muidu ikka 200 sõna päevas.
Kõik muu on hea, aint jalad valutavad ja pea käib jubedalt ringi.

3 kommentaari:

  1. Varraku taotlemine on ikka maru tore. Sa ise juhid tähelepanu, kuidas see enesekindlust tõstab, et keegi teine su raamatu väljaandmiseks raha organiseerib, aga tegelikult on ka praktiline külg hea: sa ei pea selle väljaandmiseks ise võimlema, rahasid otsima (millega tõenäoliselt käiks kaasas finantsriskide võtmine), trükikoja ega raamatupoodidega suhtlema.

    VastaKustuta
  2. No ma jaksaksin sellega tegeleda ka ainult teoreetiliselt.
    Praktikas ... ma vist pole ikka tahtnud =)

    VastaKustuta
  3. + noh, Varrak.
    Nagu üks sõber ütles: täiskasvanute liiga.
    Mitte mingi pisike kirjastus, kellele keegi teine ei pakugi oma tekste, eks ole.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.