reede, 2. november 2018

Natuke autismist ja raskest elust

Midagi peab süüdistama, kui on arusaamatult halb olla, päevad pole algamas, pea käib kogu aeg ringi, aga haige ei ole, isegi ülekoormatud pole ...
oh, süüdistan kellakeeramist!
Kauem magada on ainult hea, aga tunne, et õhtu on käes ja mitte midagi kasulikku pole ma veel teinud, on ränk. Isegi kui olen kirjutanud oma 200+ sõna, poes käinud, koeraga õues 6x, teda söötnud 3x, poega õppima suunanud 3x, tolmu imenud, pinnavormide kontrolltööks Poeglapsele küsimusi esitanud - midagi KASULIKKU ju pole tehtud?

Vähemalt tunne on sihuke.

Aa, muide: toiduhoiatus.
Rimi plasttopsis müüdavad wasabikattega maapähklid ei kõlba kuhugi. Kusjuures kate on täitsa hea, wasabimaitse tugev ning puha - aga mis on puudu, on maapähklid (umbes pooltes kestades on sees mingi küpsisetaoline ollus, ja isegi kui on pähkel, see ei maitse nagu maapähkel, vaid nagu ... küpsis).
Ärge toetage neid oma rahaga.
Ei, ma söön oma topsitäie ära ikka. Sest wasabi - mulle maitseb wasabi.

Nii halb on olla, et kraadin.
36.8. On ja ei ole ka.
Nojah.

Kellakeeramine. Lõpuks on mul sellega seoses ennemal aal ka sitt old. Mhmh.

Aga täiesti hämmastav ikka, KUI sitt.
Olles viimaks lugenud hulgi (neti)kirjandust autistide klahvide alt, saan aru, et mu alatine ja alaline depressiooninivoo pole teiste minusuguste juures üldse haruldane. Et ongi osa inimkonda, kes võtab tõdeda "elu on kannatus" ja kas elab nii või tapab end ära.

Kas te teadsite, et autistide keskmine eluiga on märgatavalt-MÄRGATAVALT lühem kui mitteautistidel? Siin on teadusuuring, siin selle lihtne lahtiseletus. Ja üks väga olulisi surmapõhjuseid on enesetapp.
"Lihtsa seletuse" artiklis on pakutud, et kiusamine on enesetappude peamiseks põhjuseks, aga ma ei usu seda. Lihtviisil EI USU. Oleks kõik nii lihtne, eemalda kiusamine ning kõik on pojengid ja vahtraõied, oleks ju väga lihtne.
Aga ei. Ei.
Mitte ainult minu isiklik kogemus ei räägi teist juttu, vaid hei! Pruugib ainult netist inimeste kogemusi, nende lugusid lugeda ja asi saab väga selgeks!

Enesetappude taga on hoopis tunne, et elu ongi kannatus. Et valjud helid (ma olen õppinud ära kannatama, olin nii hästi ära õppinud, et ei saanud üldse aru, et migreeniga on kõvad helid ja ere valgus valusad - aga need on ju nagu ikka? Minul küll pole vahet!) ja inimeste puudutused teevad haiget (mul seda puudutuse-värki pole), et sa oled kogu aeg väsinud, et teised ei saa sust aru, kuigi omast arust teed kõik võimaliku, et mõistetav olla - selline elu ongi vaja välja kannatada. Kui ei kannata välja, sured ära.
See kõik on autistliku elutunnetuse osa.
Üpris vältimatu osa.

Et depressioon? Oojaa. Aga ka see on autistide tüüphaigus ju!

Sest taust on selline, et ega muud väga välja tulema kipugi kui depressiivsed kodanikud.

Nojah, aga see "lihtsa seletuse" lehekülg on päris sitt tegelikult ja kui ma lugesin nende tutvustust autismist, kuidas poisid-tüdrukud "põevad" (jaa, mina arvan raudkindlalt, et autism ei ole haigus, mitte kuidagi pidi) seda 4:1, ma ei osanud muud teha kui pead vangutada ja kähku sulgeda.
Kurat, 10 aastat on juba vähemalt teada, et poistel autismi diagnoosimine oli lihtsam ja levinum, sest autism ilmneb poiste enamikul teistmoodi kui tüdrukute enamikul. Ja poiste järgi pandigi kunagi "sümptomid" paika üldse. Tüdrukud jäid toonase radari alt välja, aga TEGELIKULT ilmneb autismi võrdselt mõlema soo juures.

Kui üritasin leida teile lugemiseks natuke paremaid allikaid, tahtsin jälestuskülluse hinge pugedes üldse otsimisest loobuda esimese kolme lehekülje järel, kuna seal räägiti "autismiga inimestest" (vrdl kuidas mina ütlen nt enda kohta "autist", sest "autismiga inimene" kõlab nii, et võta mult autism ära ja sama inimene jääb järele, aint tervem ja rõõmsam. Aga minult küll autismi ära võtta ei saaks, nii et "mina" alles jääksin, aitäh, ei aitäh) ja sellest, et "arenguhäire".
Piltidel olid samuti sellised traditsiooniliselt juhmi ilmega inimesed, kel siis neurotüüpilised abistajad lahkelt naeratades paremini elada aitavad.
Aa. Et ikka veel levib selline lähenemine esmajoones. Noooooooooooooojah ...

Noh, mõned paremad allikad:
ülitundlikkust puudutav tekst, mis lõppeb visuaalse mõtlemise üle arutamisega. Enam-vähem teaduslik (ja veidi raske lugeda seetõttu)
erinevaid mõtlemismeetodeid kirjeldav tekst (minule meeldisid-meeldivad loomad ja nende käitumine, mu vend oli/on ajaloofanaatik)
Lihtsas keeles selgitus, miks "vana" vaade autismile ja "uus autism" nii krdi erinevad on

Ma muidu oleks veel kurjem kõigi nende valeinfo-levitajate peale, aga mingi 7-8 aastat tagasi olin täpselt samasugune, arvasin, et minu autistlikud kalduvused on pisipisikesed ja TEGELT olen ikka normaalne.

Noh, vähemalt sellest normaaluse-illusioonist olen täiega vabanenud.

16 kommentaari:

  1. Kaarel Veskis on just hiljuti autismist raamatu kirjutanud - autisti positsioonilt.
    https://pilgrim.ee/autismi-olemus.html

    VastaKustuta
  2. Olen kursis =) Meil on natuke kontakte =)

    VastaKustuta
  3. Väga lahe blogi. Hoian pöialt. Loen ja jälgin. :-)

    VastaKustuta
  4. Migreeniga valguse ja heli valusana tajumine võib olla, aga ei pruugi

    VastaKustuta
  5. Phmt õige, aga mul on alati paha, kui mu poeg karjub või kolistab, vahet pole, kas pea valutab või ei.

    VastaKustuta
  6. Minu jaoks oli silmiavavaks raamatuks Gunilla Gerlandi "Päris inimene". See on vapustav tekst. Ma teeksin sellest kohustusliku kirjanduse kõigile täiskasvanuikka jõudnud inimestele, sest seda, kuidas ja mida autist tunneb, suudab tõepoolest kõige paremini kirjeldada autist ise.
    https://www.antikvariaat.eu/trükis/paris-inimene/29241

    VastaKustuta
  7. Mõte läks siit rändama ja sõnastas midagi, mis on taustal otsinud sõnastamist jupp aega. Mul on tunne, et eneselahkamine on mingit tüüpi lõks, kuhu saab kinni jääda. Saab kulutada ilmpika aja lahates iseennast, sest iseennas on alati olemas ja väntsutatav. Selles saab kuradi heaks saada. Oleme, mida sööme. Oleme need, mida teeme.

    Identiteet on justkui grupipõhine või tegevusala-põhine või isikupõhine asi, aga kui sellesse väga süüvida, siis kogu aeg, mis muidu läheks identiteedi viljelemisele läheb selle analüüsile ja tekib identiteedianalüüsipõhine identiteet, mis halvab muud tegevussuunad. Vähemasti mul on selline periood olnud.

    Või noh. Kirjanik, autist, koeraomanik, eneselahkaja.

    Ja jällegi; sõna "lõks" kasutasin puhtalt subjektiivsest otsusest end enda teemast distantsil hoida, mitte selleks, et öelda, et nii mitte teha.

    VastaKustuta
  8. Irve jutu peale tahtsin öelda, et kas analüüs pole mitte muutuste jaoks vajalik? Kui mina uut treeningplaani koostan, siis ma analüüsin eelmist perioodi ja enda hetkeolukorda ning selle põhjal sean realistlikud eesmärgid ja panen paika tervislikud meetodid nende saavutamiseks. Muidu rapsiks puusalt ju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eneseanalüüsiga võib see juhtuda, et jäädki kaevama. Aina sügavamale ja peenematesse nüanssidesse, aga eesmärkide ega muutusteni ei jõuagi. Tühi vaimu närimine. Tehtud, nähtud, kogetud.

      Kustuta
    2. Aga tõsi ta on, et ilma analüüsita ei tehta üldse mingit muutust. Lihtsalt analüüs üksi ei tee midagi.

      Kustuta
  9. Ei, irvel on ses osas õigus, et mulle on see hobi.
    Mitte ainult mina ise analüüsiobjektina, vaid üldse inimkäitumise mõtestamine ja mõistmine, miks me oleme sellised lollakad, kui oleme - ja ma ei arva, et mingit ühest freudistiilis vastust oleks päriselt olemas. Et lihtsa vastuse leida saab muidugi, inimesed on lollakad ja kui neil on haamer, hakkab iga probleem naelana tunduma jne. Aga minu jaoks on analüüsimine
    a) hobi
    b) protsess, väärtuslik just protsessina, ei peagi lõpptulemust olema. Ei SAAGI lõpptulemust olla, sest inimesi on palju ja nad on erinevad =)

    Asja kolmas külg on, et ma ei taha end muuta, ma ei analüüsi muutmise otstarbel, vaid mulle lihtsalt meeldib.

    VastaKustuta
  10. Sa oled ju kirjanik ka. Ma arvan, et inimeste käitumise analüüsimine on romaanikirjutaja jaoks ka praktiliselt kasulik, mitte ainult lõbus ja huvitav.

    VastaKustuta
  11. Ma isegi ei kahtle, et see on mulle hea, et ka professionaalselt ... aaa, vbla tõesti =)

    VastaKustuta
  12. Mulle tundub, et osaliselt saaks probleemid hoopis nartsissismi alla liigitada ning vähemalt mu puhul see toimib...teoreet teoreet

    VastaKustuta
  13. Ma proovisin seda kunagi, pikalt - aga ei, mul on teised asjad =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.