neljapäev, 6. detsember 2018

Noh, jälle targem enda osas

Mu ema mees kirjutas eile mulle päev otsa (millele ma vastasin ka, ega ta monoloogi pidanud) ja selle tulemuseks oli toores enesetapumeeleolu mu sees.
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.

Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).

Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!

Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.

Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!

Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?

Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.

Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.

Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?

8 kommentaari:

  1. Muidugi. Sellepärast ei talu ma nõuandeid ka - need tõlkuvad mu ajju kui "ma tahan, et sa teeksid nii!" ja mul on raske, otseselt raske otsustada, et ei taha, ei tee.
    Perssesaatmine on ainus, mida saan teha, sest mis mõttes sa paned mu sellisesse olukorda "head tahtes"?

    VastaKustuta
  2. Ma olen selline salalugeja ja luuran blogides ringi ja loen paljusid, aga kunagi ei kommenteeri, sest ei pea vajalikuks. Aga mõtlesin lihtsalt, et praegu sulle äkki kulub ära teadmine, et kuigi ma sind ju ei tea (ükskord nägin), siis ma mõtlen su peale vahel ja muretsen, et kuidas sul läheb. Ja et ma ei nõustu paljude su mõtetega (jätame praegu avamata erinevad tahud sellest, kes ja mis tingimustel on lollid jms või teema sellest, kas last saada on isekas), aga pean sind väga intelligentseks inimeseks, kellel on huvitavad sisekaemused, mida ma siis siin lugemas käin. Ma loodan väga, et sul hakkab jälle parem.

    VastaKustuta
  3. Eksisteerib ka variant, et ta on igati võimeline armastama, lihtsalt ei armasta sind. Selles mõttes, et sa ilmselgelt ei pea teda kasuisaks, vaid lihtsalt ema meheks, tõenäoliselt peab tema ka sind lihtsalt naise tütreks, mitte kasutütreks, ilmselgelt ei ole erilist armastust kummalgi suunal liikumas. Mis on okei, kõiki ei pea armastama. Kedagi ei pea armastama, kuigi endal on üldiselt meeldivam, kui vähemalt üks-kaks armuobjekti on, olgu need siis kas või lemmikroos aias ja koer.

    Hoopis teine tahk on see, et ei peaks suhtlema inimestega, kellega suhtlemine on ebameeldiv. Tasuks ehk kasvõi mõelda teise üürivariandi peale, kus ei teki vaidlusi teemal, kui palju oleks õiglane maksta, vaid oleks kõik külmalt ja kuivalt lepinguliste suhetega paika pandud ning poleks ruumi mingile passiivagressiivsusele.

    P.S. Tore, et sul parem tuju on.

    VastaKustuta
  4. (ma nimetasin teda boonusisaks, kuni hakkasin mõtlema. 2015 sügisel ma hakkasin igast asjade üle mõtlema. Ma ei hakka siis ära tooma, kuidas ta minu emaga mu meelest suhtleb vms, aga teadlikult kale külm hoiak on tal küll kõige ja kõigi osas, nii palju kui mina näinud olen. )

    VastaKustuta
  5. korterimajanduse koha pealt: kas sul on nt laste kooli pärast vaja elada just seal linnas või käivad nad nagunii Tallinnas koolis ja vabalt võiks ka mujal? (juhuks, kui ma näen kedagi tuttavat midagi välja pakkumas.)

    VastaKustuta
  6. Ei ole väga suur kommenteerija, kuid seda postitust lugedes tekkis tunne või äratundmine või soov õpetada, mida ma tavaliselt ei tee. Ma olen oma elust nn välja söönud KÕIK inimesed, kes väiksemalgi määral mulle negatiivselt mõjuvad. Milleks mulle nad. Elu ise on piisavalt raske , et taluda inimesi, kes ainult irisevad või kritiseerivad. Tuleb kasuks ka omandada oskus kuulata, kuid mitte kuulda. Räägin omadest kogemustest ja just seetõttu meeldib mulle suhelda võhivõõrastega, päris ilma suhtlemata ei saa, kuid selline pinnapeale suhtlus, kus ei minda liialt isiklikuks on lahe ja vaba.

    VastaKustuta
  7. (ME sõlmisime leebe leppe täna, kooselulise ja sõbraliku. Ma olen alati väga soe ja hell, kui minu ees vabandatakse.)

    VastaKustuta
  8. Loodan, et see isikuomadus jääb sinuga! Aeg näitab,kas need vabandused ka siirad olid. Elan sulle südamest kaasa ja soovin kõike head!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.