reede, 11. jaanuar 2019

Ei kanna maailma

Hakkas veel heam.
Kusjuures - ootamatu, aga seletab mu järjekindlust üle pingutada - eile tegin ära kõik asjad, mis plaanitud ning mitte rohkem.
Nii tore oli seepeale, et pärast keskööd tegin veel tomkhalikku suppi (sealihaga, seda oli parasjagu), pesin pead ja panin pesumasina tööle, tegin kätekõverdusi ja täna on ikka veel hea.
Kuigi - hämmastav - väsinud.
Mõnus soe roidumus.

Pole isegi kindel, kas tahan koeraga raamatukokku joosta, sest selgub, et Kate Atkinsonil on VEEL raamatuid eesti keeles. Lisaks "Inimkroketile," ma mõtlen. Lausa kolm (olgu, ühe raamatu esimene ja teine osa on neist kaks) tükki!
Ühe lugesin läbi, aga mu Mittedepressiivses Väikelinnas on neti teatel ka teised olemas.
Hea soe on olla, ma miskipärast tunnen, et esikut pühkida oleks palju toredam kui õue minna.

Esik pühitud. Muidu ei saa arugi, et mul mingi karvane koer on, aga esikut pühkides alati märkan. Lisaks on see kokkupühitud karvahunnik veidralt roosakas, "Armas roosa kiizu!" nagu Poeglaps koera kohta ütleb.
See esikupühkimine ei ole "peseks või sokke"-sündroom. See on: mõtlen, mida ma tahan. Midagi kasulikku tahaks teha, puhatud juba on, just tõusin magamast ja andsin koerale süüa, kohv on arvuti ees joodud, hakkamine peal. Nii, mis kasulikke asju kohe ette võtta on?
Kirjutada veel ei taha, see tahtmine tuleb millegipärast hiljem, kui enam valge pole. Taarat viia - iu, üldse ei taha. Poodi minna - eriti ei taha.
Ja siis jäävadki esiku pühkimine ja raamatukogu valikusse, kuigi, nagu näha, põrand võitis.

Pole välistatud, et võtan Totoro kaasa ja ikkagi lippan raamatukokku samuti, aga kui, siis hiljem. Ei püüa veel viimaseid valguskiiri, võtan hoopis D-vitamiini. Joon kohvi. Mõtlen, kas One Piece'i vaadata.

Põhjus, miks ma pole One Piece'i, suu vahus, viimasel ajal kiitnud, on lihtsalt selles, et vaatasin kõik varemtoodetu ära ja nüüd saan 24 minutit nädalas uut episoodi. Ja kui siis terve episood, algustiitrid ja "mis toimunud" maha arvatud, nii et jääb heal juhul 20 minutit,  toimub kolm erinevat võitlust ja süžee üldse ei liigu, ei ole midagi kiitvat öelda samuti.
Siis ma vahepeal kogun episoode. Ei vaata, et saaks jälle 2-3 järjest ära näha.
Praegu on kas 2 või 3. Aga äkki ootaks veeeeeeeeeeeel ..?
Läheks jookseks hoopis raamatukokku, enne kui see kinni pannnakse ..?

***

Raamatukogus oli tõesti "Elu elu järel", ent peale esimese ja teise osa endale laenutamist tegin vea - mõtsin, et üks õueskäik, külastan poe ka ära.
Nüüd nii väsinud, et raske sõnu moodustada. Oli vaja, no oli vaja ..! Isegi mandariinide ja küüslauguta oleks veel päeva vastu pidanud, kõik muu oli nagunii juba puhas "kui ma juba siin olen, võin ju igaks juhuks võtta, ära tarbime ikka".
Nojah, aga mis tehtud, on tehtud =P

Varrak pole ikka toimetatud raamatut saatnud. Ma ei mäleta, kuidas "Valikutega" oli, mul oli toona TUNNE, et kõik toimub välgukiirusel, aga tegelikult võibolla läkski kuid? Ilmumisaeg novembris nagu viitaks sellele. Tunne, et toimub hästi palju hästi ruttu oli vast sellest, et seni olin mina pidanud anuma: "Avaldage, mind, palun avaldage, ma kõlban vist? Ei, kui ei kõlba, on ka kombes!" ja nüüd ma lihtsalt andsin teksti sisse ja kõik.
Komplimendid, et hea raamat, tulid veel pealekauba.

Nojah, ja aeg muidugi LÄHEBKI kiiresti, ma juba nii vana. Aastad vihisevad "viuh!" ja "viuh!" mööda ja kuidas nii, et rong oli juba üle nelja aasta tagasi? Paar aastat tagasi ju?
Krt, sel aastal on pooljuubel lausa.
Ei, ma ei ole möödunud aja jooksul maailma päästnud.
Aga noh - mul on eluõigus ikkagi. Nii kummaline, kui see ka ei tunduks.

Novembris kirjutasin sedasi:

Ma ei jaksa tervet maailma
oma õlgadel kanda.
Kord paari kuu jooksul tuleb see meelde,
panen maailma maha,
ja tead:
kordagi pole
ta hukka veel läinud
seepärast.

6 kommentaari:

irve ütles ...

ohjeebus. miks sa oma alumist naabrit südaöise pesumasinaga vihkad?

väga väga naine ütles ...

Sest mul endal on jumala kama, kui keegi mu kõrval, peal või mujal pesumasinat käiab. Ma kuuleks siis, kui magaksin vannitoas, aga see nagu pole magamise koht.
Ma arvan, et inimene, kes veedab öösel aega vannitoas, ei tegele nagunii magamisega =P

notsu ütles ...

Hea heliisolatsioon su korteris siis - või hea stabiilsusega pesumasin. Meil väriseb tsentrifuugimise ajal pool maja ja asjad kukuvad kapi otsast alla.

väga väga naine ütles ...

Mul on papitasandus (papp, papi, pappi) ühe jala all, pärast selle panekut on suht stabiilne jah =)
Aga mu põhimotiiv on selles, et ma ise pole iial, iial olnud häiritud kellegi teise pesumasinast. Tõsi, ma häirun vähe, aga no vähemalt märkan ikka, kui laps nutab seina taga või pea kohal hüpatakse - veereb kõva pall ja jookseb koer. Aga pesumasinat pole ma iial ... kirjutasin, et "MÄRGANUD ka", aga märganud vist ikka olen. Ära registreerinud, et aa, panid masina tööle.
Aga ei iial enamat.
Asjad kukuvad kapi otsast ... mul vahel harva kukub pesumasina enda pealt. Enamasti on kempsupaberirullid, hambapasta ja puhtad sokid seal rahus, aga vahel kukub mõni maha.
Siis olen üllatunud. .

- ütles ...

Võiks ju altnaabrilt küsida, et kas ta kuuleb ja kas teda segas.

Kaur

Rents ütles ...

Papitasandus kui alumisel korrusel elava papi vait (või vaiksemaks) sundimine oleks päris hea uudissõna küll.

E: tegin kirjavea, nii et pidin parandama.