pühapäev, 16. juuni 2019

Omal moel on väga ok tähtsusetu olla

Ma tunnen jumala paljusid inimesi, kes ütlevad, et nad ei salli, kui soolane toit on koossöömisel magusaga või maitseb magusalt. Näiteks mu poeg: talle ei meeldi barbecue-igasugused asjad, sest see barbecuena tuntud maitse on magus. Ega magus tšillikaste. Samas pitsa peal ananassi ta sööb. "See kuidagi sobib sinna."

Ja siis olen mina, kelle meelest kollane kuumas sulamata juust on muidu suht jama söök (erandi teen Pikantsele - see on vinge ka sulatamata) ja maapähklivõi natu liiga magus ja kange, aga koos maitsevad nad oivaliselt. Suvaline Hollandi leibjuust ja maapähklivõi = delikatess mu maitsepungadele.

Tegelt olen haige. Tükk aega ei saanud aru, et otse haigus; jah, kõht oli väga lahti, aga ei mingeid piinavaid valusid, ei iiveldust, kurk oli ok, nohu ei olnud - aga jube väsimus ja ebatavaline ärrituvus viisid mu ikkagi nii kaugele, et kraadisin.
Noh, ja olles oma 37.2 kraadiklaasil ära näinud, asetusid kõik vaevad süsteemi ja nüüd olen haige teadlikumalt. Enam pole ühtegi sümptomit peale palaviku, kiire ja kerge närvimineku ja väsimuse, aga need on kõik alles ja ma elan nendega, nagu suudan.

Omaette, ei kellegi muu kui Totoroga õues, looduses, on lihtne ja hea. Aga kodus on see krmuse internet (tegelt ma tean, et võrk ei ole "kuramuse", vaid muudab mu elu tohutult paremaks ja kõik "netisõltuvuse" jutud pahandavad mind palju rohkem, ent antud hetkel siiski kohane vandumine) ja ma näen sealt, kuidas enamjaolt päris toredad ja arukad inimesed on mõnes asjas nii tuhmid ja pimedad, et mul tuleb "miks ma elan siis maailmas?!" õudus peale.
Ja mõte "et seda keskmiselt paremaks teha, dohh" ei ole mitte meeldiv, vaid KURAT KÜLL. Ma olen, nagu olen, ja seegi teeb maailma juba paremaks, niii halb on siis muidu v???
Alles kui meenutan endale, et maailm saab hakkama, neelab inimeste lollakuse (ka mu enda oma) olematuks ja eksisteerib täiesti rõõmsalt edasi ka üldse inimesteta, läheb olemine kergemaks.

Me ei ole tähtsad.

Nii tore.

Huvitav, aga ma pole iial tahtnud tähtis olla. Kellelegi tähtis, jah. Aga absoluutskaalal?
Üks mu kõige õnnelikumaid noorusmälestusi (ajast, mil olin noor täiskasvanu Lõunalinnas) on jalutamisest jõe äärest linna poole, kui ma tundsin - mitte mõtlesin, vaid tundsin! - kui väike ma olen, kui väike on terve see linn maailma mastaabis, kui väike on Maa universumi mastaabis - ja ma olin selle üle nii õnnelik! Emajõgi ühte kätt, varsti jõuan Konsumi juurde, majad ja päikesepaist, suve lõhn ... Ja ma olin õnnelik.
Tunde üle, et ma olen ebaoluline.
Aga alles Rongi järel tuli arusaam, et ükskõik, mida ma teen või ei tee, on see maailma ja aegade mastaabis täiesti ebaoluline. Karl Suurt ka mäletatakse vaid vaevu, Nofretetest on tavainimesele nagu mina alles nimi ja üks büstikuju. Ja veel 10 000 aasta pärast ilmselt mitte sedagi.
Ükskõik, mida me teeme või ei tee, see on üürike ja universumi mastaabis ebaoluline - mis tähendab, et võime sama hästi teha täpselt seda, mis tahame. Me ei päästa maailma. Me ei hukuta maailma. Ja maailmgi pole midagi hirmus tähtsat, dohh.

Nii tore!

Ma ei põe (enam), et kui midagi välja ütlen, läheb maailm halvemaks. Ma ei põe ka (enam), et kui ma seda välja ei ütle, läheb maailm halvemaks. Ma tean, et ükskõik, mida teen, ma pole nii võimas, et maailma oluliselt muuta, ja see on nii krdi vabastav.
Oh, õige, lõdvalt seotuna meenus: saan tuua veel näiteid, kuidas "teen, mis tahan" kedagi ei kahjusta, aga MIND aitab tohutult.
Paar päeva tagasi oli masin öösel pesu pesnud, õhtul oli olnud kõva pikk äike ja hommik sai sombune. Ja siis ma mõtlesin, kas viia pesu välja või panna sees kuivama. Väljas jääb siledam ja hea lõhn, aga kui vihma sadama hakkab? Sees jääb rohkem kortsu ja linu on eriti kehv kuivama panna, aga vihmast on pohh.
Ja siis tegin otsuse moel "mida mina tahan", panin pesu tuppa kuivama ja kui 6 tundi hiljem tõdesin, et tilkagi pole sadanud, ei olnud seal kahetsust: "tegin valesti, oleksin ikka pidanud õue viima", vaid "ma tegin, nagu tahtsin. Kõik on oivaline."

Ma pole nii tähtis, et maailm hukka viia.
Isegi halva tujuga ikka ei vii =P

3 kommentaari:

  1. jaaaa, tähtsusetuse rõõm.

    Mul on veel üks rõõm, sellega veidi sarnane: rõõm sellest, kui ma olen parajasti mingis ebamäärases kohas, näiteks kohas nimega "kusagil Poolas" ja mitte keegi, kes mind teab, ei tea, kus ma olen. Või ütleme kasvõi mingis äärelinnas või linnalähedases võsas, kus ma muidu ei käia, ja telefoni ei ole kaasas, nii hea on. Umbes niimoodi, et ma ei pea keegi olema. st midagi või keegi olen ma nagunii, aga vahet pole, keegi ei tea, mismoodi ma pean olema, ma võin olla mida iganes, isegi kui ma kedagi kohtan, sest tal ei ole eelteadmisi, ta jääb uskuma seda, mille või kellena ma ennast esitan. Rõõm vabaneda omaenda pidevuse taagast.

    VastaKustuta
  2. Ma olen alati leidnud palju lohutust sellest, et ükskõik, mida ma ka pekki ei keeraks, siis suuremas pildis see ei loe absoluutselt.
    See oli minu meelest helilooja Pärt Uusberg, kes ütles midagi umbes sellist, et tema on leidnud vabaduse katsetada oma loominguga ja julguse seda teistega jagada just sellest, et inimesed on tegelikult Universumi jaoks kui tibatillukesed sipelgad ja, et suures pildis on need sipelgad ja nende tegevus täiesti ebaoluline. Ehk, et võibki tegelikult teha mida iganes, sest see, kas see õnnestub või kukub läbi, on suures pildis täiesti ebaoluline.

    VastaKustuta
  3. Ma olen küll selles mõttes pessimist, et arvan, et suures mastaabis pekki keerata on ühel inimesel võimalikum kui suures mastaabis maailma päästa. no nt leiutab keegi mingi musta augu pommi, mis imeb kõik enda sisse ja on veel piisavalt loll või vihane, et seda nuppu vajutada. Aga see on omakorda argument pigem vähem rabeleda, vähem tubli olla, jätta see kuradi pomm leiutamata.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.