laupäev, 27. juuli 2019

Ausalt, see ei ole isiklik! Mul on lihtsalt halb ja tekst kuidagi viis sinna

Vaikselt hakkab eluvaim jälle sisse tulema.
Oli täpselt paras sooja suve ilm:l ei olnud palav, aga oli soe, vesi silitas keha kui armsam, õhk silitas nagu teine armsam, ööõhk oli ka soe. Nii meeldiv vaheldus!
***
Või noh, see oli eile. Oo, kaunis eilne!
Täna on rämepalav, hommikust peale. Ei jaksa liigutada. Pea valutab veidi, sest selline lämbus. Isegi ujuma ei julge minna, sest selleks peab ruloostatud korterist, kus on natuke jahedam, päikese kätte minema. Tuul, mis natuke aitab, ei päästa siiski.
Jubedus.
***
Õhtul seitsme paiku käisin Totoroga suure ringi. Mis sisaldas ka ujumist.
Kui veest välja tulin, oli veerand tundi lausa hea olla. Aga piisas 2 minutist madalalt silma paistvast päikesest, kui täisvärk-migreen algas. Iiveldus, käega silmade peitmine iga kord, kui väljaspoole varju astusin, ja krt, ma mingi valemiga ei usu, et inimesed, kes väldivad külma, end tegelt külmas nii jubedalt tunneksid.
Nagu ... külm on külm. Ebameeldiv, kui sul lausa külm on, aga lihtsalt külm. Kui külmas miski valutab, siis lihtsalt külmetamisest, külmavalu. Aga mina ja palavus - esiteks on lihtsalt palav. Lisaks hakkab ka pea valutab, süda läheb pahaks, nii raske ja halb on olla, nagu suruks end läbi vati kogu aeg ...
Ilge.
Kõik on halb.

Nii, ilm käsitletud.
Üleminek ilmalt tervisele:
Süüa tahaksin ainult soolast. Mis on ka kaudne seletus, miks ma palavust ei salli: higistan mineraalid välja ja mul napib neid niigi; ilma mineraalveeta tulevad migreenid üle nädala, jai. Kuumaga kaotab keha neid (mineraalaineid, mitte migreene)  kolinal ja mul on NII HALB OLLA.
Soolane natuke taastab. Aga mitte päriselt.
Ainult tervisest:
Haige olin ka, ega ma siis sellise koormuse peale terve püsi. Kahel nädalavahetusel järjest paljude inimestega üritus!
Tegelikult võibolla olen ikka veel tõbine, kurk igatahes valutab. Ei midagi hullu, kraadima isegi ei hakanud. Sest noh: väsinud? Eriline üllatus. Kurk valutab? Septolet siis, vahet pole, mis kraadiklaas ütleb. Pea valutab? OI, nii ootamatu, eriti selle palavaga!

Siis kirjutati Loteriis veel "kuigi sa proovid olla heast".
Hästi kirjutati. Meeldib.

Lapsed folgivad. Mina hoian loomi ja olen omaette suht rahul. Civ ja mu eesmärk selle palavaga on elus püsida.
Seni püsin. Ihualasti ja värisevate kätega, aga püsin.
Huvitav, mida ma teeksin, kui Prantsusmaal oleksin? 45 kraadi ... Ausalt, ma ei kujuta ette muud kui elu oma ema keldris. See (kelder, mitte elu) on permanentselt jahe püsinud alati. Vbla 45 kraadise õhutemperatuuriga ka püsiks mõnda aega?
45 kraadi. See on nagu ahjus elada ju? Madalal kuumusel, aga 45-lõhet just sel kuumusel tehaksegi.
Ehk: kui nii läheks mitu kuud järjest, oleks parem surnud olla. Nädal aega vbla elaks üle isegi konditsioneerita.
VBLA.
Peavalu osas: nädal aega järjest?
Eee ... ...

Ma ei taha kujutleda. Praegugi on kehv olla ja mul pole isegi täisvärk-migreeni enam, tablett on sees, kell on pool kümme õhtul, temperatuur normaalne (aga pärast päevast leitsakut peaks olema jahe, et eluvaim päriselt sisse tagasi tuleks) ning singikamar suus. Nii tundub elu vahepeal juba täitsa talutav. Aga kui oleks päeval 45 ja öösel 28 ... ma ei taha ette kujutada.

Kliimasoojenemine võtmes "kõik jääb vee alla, tsivilisatsioon elab kohutavaid muresid üle ja ei tea, kas elabki" on mulle: "Nojah, mis teha, maailm kestab edasi ka inimesteta". Aga kliimasoojenemine võtmes: "Nii palav hakkabki suviti olema"?
Eeeee ... eee ... koliks õige tundrasse kuskile? Parem sääsevõrgu all elada, kui kuumas lämbuda, kindel.

Võiks ajada nüüd eksistentsiaalset juttu sellest, kuidas läheb (ei peaks ju minema?) kokku mu vaimustus oma lastest ja soov veel mõni üles kasvatada - ja mu põhiusk, et inimesed ei ole tähtsad, inimkond pole oluline.
(Läheb nii, et igaühel on võimalus tegeleda enda ees olevate probleemidega, nagu tema suudab ja oskab, ja tõeliselt sitasti on ikkagi läinud neil, keda pole olemas ja nad ei saa valikuid teha, sest noh: kui sind pole, pole ka midagi valida. Ma ei arva, et elu on midagi, mille külge klammerduda, aga ma hindan väga väga väga kõrgelt võimalust valida, kas elada nii, teistmoodi, kolmandat moodi või üldse mitte. Ja kui see valik on inimese eest ära tehtud, teda ei ole olemas, on paha.)
Aga mul on raske ja uimane olla.
Vbla 4 tunni pärast võiks, aju tahkub sulanud plötsust taas mõtlemisvõimeliseks nagu Pratcheti trollidel, aga olen päevast nii krdi kurnatud, et siis ma tõenäoliselt juba magan.

Nii et sry, not sry.

Kui tahate, võite ju kommenteerida, ma jahedama ilmaga jaksan ehk ka vaielda.
TEAN, et on hulk inimesi, kes suhtuvad "kui ma ei saa lapsele parimat pakkuda, ma ei saagi lapsi!"
Noh, ja mina ei ole üldse natukenegi seda meelt. Mul on ka hea meel, et MINA olemas olen (ja ei, ma ei kahetse Rongi ikka veel).
Sest ma tahan ise valida. Ise otsustada, kas mulle meeldib elada või ei. Kellelgi pole õigust seda otsust minu eest ära teha - küll aga on neil õigus teha otsus lähtuvalt endast. "MINA hetkel lapsi ei taha, ei mahu mu ellu, mul on teised plaanid, kui lapsevanemaks hakata."
Ehk ma olen väga salliv inimeste suhtes, kes ei taha lapsi iseenda pärast, kas praegu või üldse.
Aga inimesed, kes arvavad, et nad ei hakka lapsi saama, sest nemad annaksid küll oma parima, aga nad ei suudaks täiuslikud lapsevanemad olla?
Minge persse, tõesti! Kas keegi suudab olla täiuslik inimene? Kas keegi üldse TEAB, milline objektiivselt  täiuslik inimene oleks? (See, et inimene ARVAB, et teab, ei loe.)
Täiuslikke lapsevanemaid pole olemas. Sa ei saa lapsi, sest poleks täiuslik vanem? Phmt sa mõistad siis hukka kõik inimesed, kes SAAVAD lapsi, ühegi erandita.

Nojah.
Vbla nii lollid inimesed ei peakski paljunema.

12 kommentaari:

  1. Külmatalumatutel on üks häda näiteks see, et miinuskraadidega on valus hingata. See ei ole tegevus, mida saaks ka niisama kergesti ära jätta.

    Mul endal on vedanud, talun üsna hästi nii kuuma kui ka külma, mõlemaga on ainult väikesi hädasid, aga üks väike külmahäda, mis ei kvalifitseeru päris selleks, et "see koht, mis külmetab, valutab", on see, et silmad jooksevad kogu aeg vett. Isegi päris miinuskraade pole vaja. Silmad jooksevad nii palju vett, et enne teeületamist tuleb nad ekstra kuivemaks pigistada, et näeks autosid. Prillid aitavad selle vastu natuke, mida suuremad, seda paremini, aga päris ära ei likvideeri. No ja miinuskraadidega jäätuvad need pidevalt jooksvad pisarad põskede peale ära. Ma avastan aeg-ajalt üllatusega, et ups, kõigil ei olegi nii.

    Teine asi, mis on su kuumauimasuse ja läbi vati liikumise sarnane, on mul külmauni. Niipea, kui kõrvad maha jahtuvad (ja piisavalt külmaga ei päästa sellest ka müts), lähen ma uniseks ja tahaks ainult kohe maha istuda ja magama jääda, mitte midagi teha ei jaksa, koju vean ennast puhtalt tahtejõuga. See külmauni ise oleks lausa meeldiv (surnuks külmumine pidigi meeldiv olema), aga jõupingutus, mida selle vastu võitlemiseks on vaja teha, et päriselt õues magama ei jääks, on vastik. Ja miskpärast ei lähe see uni ka kohe ära, kui ma sooja jõuan, alles jupp aega soojas olnuna ärkan üles (vbla jälle siis, kui kõrvad üles soojenevad). Nähtavasti olen ma natuke kõigusoojane.

    Külmapeavalud on ka olemas, mul nt niipea, kui otsaesine jahedat tuult saab (juba mingi pluss 10 juures), aga selle vastu müts õnneks aitab, selline, mis otsaesise kinni katab.

    Eriline lõbustus on veel kuumahood õues pakasega - sest pärast kuumahoogu leiad end miinus kahekümne kraadises temperatuuris läbimärjana ja märgade riietega (korralik kuumahoog võtab kaks kihti riideid korraga märjaks). Ja kui neid esineb kord-paar tunnis, siis ei saa niiviisi planeerida ka, et nende ajaks õue ei lähe.

    Palavaga on kuumahood mul palju kergemad taluda, sest riideid on vähem seljas ja nad kuivavad kohe ära. Erand on palav + rõske, siis ei kuiva riided seljas ära ja higistamisest pole jahutamiseks kasu, siis on muidugi vastik ükskõik, kas kuumahoogudega või ilma.

    VastaKustuta
  2. Lastesaamatuse põhjustest: a mis siis, kui keegi arvab, et ta oleks just nimelt halb lapsevanem (mitte lihtsalt "ei suuda olla täiuslik")? no näiteks kui lapsed käivad pikemal kokkupuutel närvidele.

    Ma ise ei tahaks hästi koeragi pidada, sest mulle käib närvidele, kui mind vajatakse - ja kui ma endast sõltuva olendi põhivajadusse niiviisi pahuralt suhtun või selle eest põgenema hakkan, oleks tal minuga (õigemini, minuta) kindlasti halb.

    Kass on juba etem (saatuse irooniana on mul praegu kass, kes vajab inimeste tähelepanu).

    A noh, laste saamine on mul nüüd nagunii juba puhtteoreetiliseks teemaks muutunud, praktikas tundub, et organism pani ise käe ette.

    VastaKustuta
  3. Jälle targem =)
    Nt külmapeavalu - mul on sedasi, et kui pea valutab ja midagi teha ei ole, soe vesi on ka otsas, duši alla ei saa, siis pakk külmutatud köögivilju laubale. Läbi rätiku. Phmt see aitab, aga häda on, et jube ruttu hakkab uuesti soe, neid tuleb kogu aeg liigutada, et oleks hea ja külm, ja ikkagi võtab laup harjuda ja ei aita enam.

    VastaKustuta
  4. (no kui lapsed käivad närvidele, siis on nende mittesaamine ju enda pärast?)

    VastaKustuta
  5. Üks aspekt on jah enda pärast. Aga paljud on saanud lapsi ka sellepärast, et "nii käib, kõik ju saavad" (eriti varasemates põlvkondades) või "lihtsalt juhtus" seega on niiviisi lapsi saanud ka sellised inimesed - ja eks see otsus teha lapsi, sest "nii ju käib lihtsalt" on samuti enda pärast - tahtmine olla normaalne. Või tahtmine oma vanemad õnnelikuks teha. Seega ma arvan, et kaalutlus, et kas ma suudan sellisena üldse lapsele mingit head keskkonda pakkuda, loeb ka. Enda heaolu on asi, mida pannakse nagunii sageli kaalutlustes kuhugi tahapoole. "Äkki ma kannatan kuidagi välja". A lapsed saaks ju aru, kui neid lihtsalt "kuidagi välja kannatatakse."

    VastaKustuta
  6. Peavaludest - ma olen enda peal märganud täpselt vastupidist: ühel hetkel avastasin, et mul läheb tüüpiliselt sooja sööki tehes peavalu üle. Eriti kui puupliidiga. Sooja söögi tegemine tähendab kummardumist kuuma pliidi kohale ja puupliidil on seda kõrvalt vastu vahtimist tulevat soojust veel rohkem.

    Eelmise kommentaari jutt oli mul segasevõitu, üritan täpsustada - lapsi saadakse vahel kohusetundest ja teistele heameele tegemiseks ka. Sellisel puhul on mu arust küll päris hea kaaluda, kas ma olen ikka selleks üldse õiget sorti inimene ja kas kohusetunne ja teistele meeldimine on ikka hea lastesaamise põhjus.

    VastaKustuta
  7. Aga mis kuumusse puutub, siis ma tglt usun, et teil seal võib olla vastikum kuumus kui Lõuna-Eestis, isegi samade kraadide juures. Mere lähedal on rõskem ja rõske kuumus on vastikum (rõske külms tglt ka).

    Eile käisin Haanjamaal, seal oli lausa meeldiv ilm, temperatuur oli 27 või 28 kraadi. Tagasi Tartusse (põhja poole!) jõudes lausa ehmatas, kui lämbe siin oli (kuigi termomeeter näitas enam-vähem sama) - orus, kausi põhjas, õhk ei liikunud, heitgaasid seisid ühe koha peal. Linna-asfalt laseb end kah päikesel üles kütta, kuumemaks kui õhutemperatuur ja see hakkab ise soojust kiirgama, nii et lõpuks oled nagu praepannil. Maal roheluse keskel on hoopis teistmoodi. Ühtlasi on see argument, miks linnas on rohkem puid vaja. Need mahendavad igasugust ilma - kui on puid, ei lähe linn kuumaga praepanniks, külmaga on kaitse tuule eest ja suure vihmaga võtavad nad osa vett oma võradesse kinni, nii et kanalisatsioon ei pea kogu veega korraga toime tulema.

    VastaKustuta
  8. krt, selle peale, et ei taha lapsi, aga on tunne, et peaks, ma ei tuldki.
    Issand, kui jube!

    VastaKustuta
  9. Huvitav. Nähtavasti seepärast, et sa oled ise juba noorest peast tahtnud. See surve on fertiilses eas naistele päris suur. Vt ka mis Rents hiljuti kirjutas.

    VastaKustuta
  10. Palavusest meenus aga, kuidas ma olin Poolas võrdlemisi intensiivsel tantsukursusel, kui varjus oli 38 kraadi. Seal on õnneks kuivem kliima, aga tantsukursus on muidugi juba niigi palavavõitu asi. Siis kastsin ma oma särki ja juukseid regulaarselt kraani all märjaks, nii sai vähema higistamisega hakkama, kaotasin vähem soola ja vedelikku. Tantsuõpetaja naeris, et "we are having a wet t-shirt class."

    VastaKustuta
  11. Ma olen see, kes kuuma talub oluliselt paremini kui külma. Notsu mainitud külmauni on tuttav, lisaks on mul põhimõtteliselt 11 kuud aastas probleem pidevalt külmetavate jalgadega ja see ei ole selline külmetamine, et natuke on ebamugav, vaid talvekuudel ikka päris rämedalt elu segav. Lisaks mõjutab külm mu meeleolu, palavus reeglina mitte. Aga üldjoontes olen vist nõus, et palavuse mittetalujatele on palavuse kannatamine raskem kui külma mittetalujatele külma kannatamine.

    VastaKustuta
  12. Ma arvan, et väga palju oleneb konkreetsest mittetalujast.

    Külmaga on aga üks asi veel - kes mingi füüsilise alaga tegeleb, kus võib lihaseid ära tõmmata, sellel on külma ilmaga vaja palju rohkem soojendusega vaeva näha, et vigastusi vältida. Sooja ilmaga hakka või lambist trenni tegema. Meie India tantsu õpetaja räägib, et Indias nad hakkavadki vahel täitsa soojendamata neid tantse tantsima (ohtralt maani kükke jne). Meil kulub tavalise Eesti ilmaga oma kakskümmend minutit puhtalt soojenduse peale (veidi üle tunnisest trennist, tähendab, veerand aega kulub üksnes enda konditsiooni viimisele).

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.