laupäev, 10. august 2019

Hala

Kõige hullemast väsimusest olen läbi - jälle on tunne, et võiks võrgupäevikusse kirjutada.

Kõndida ei jaksa. Asjade vastu põrkamine ja olematu koordinatsioon saigi juba taas harjumuseks, tere. Ikkagi esmaspäevast saati töö ja laupäeval oli larp!
Et tahaks nutta, aga ei ole piisavat motivatsiooni, on samuti juba väga tuttav.
Mitu korda päevas. Tahaks, aga pole samas põhjust, lihtsalt nii halb on olla.
Aga et vaimset valu füüsiliseks ümber teha üritades tekitasin endale sinika, on ometi asi, mille kohta võin tõendi (sinikas) tuua ning kõik pole lihtsalt mu üle võlli väljendumine väikese süütu väsimuse kohta, mida igaühel pea iga päev ju on.

Avastasin selle sinika hommikul, kui olin maika ja haaremipüksid ülle ajanud ja enne väljumist veel kiirustades peeglisse vaatasin. Oh, näe, mingi sinikas paremal õlavarrel, phmt biitsepsi kandis, aga rohkem luu kui lihase peal.
Nojah.
Mul vahel ikka on sinikaid, mille saamist ma ei mäleta. Ei märka haigetsaamisi enne, kui oma keha pärast üle vaadates ja vahel ei tule siis ka meelde, et oot. Mis, millal?

Nojah, kerime ja edasi õhtusse (mis on saabunud kohutavalt palju hiljem, päev on olnud igavikupikkune ja siis veel veidi pikem, hommik näib kauge ajana). Olen õuduses ja vaimses valus (nagu ikka õhtuti juba) ning haaran sõrmedega (vasaku käe sõrmedega, sest mu vasak käsi on palju enam töökorras kui parem) õlavarrest ja pigistan, pigistan ... kuidagi valusam on, kui muidu oli. Lihased ka haiged, noja ... OOT! See pole ju lihasevalu, vaid mu pöial on täpselt sinika peal! Ja sinikas on täpselt sama suur ja sama kujuga, kui oleks pöidlajälg!
Loogiline järeldus: selle sinika tegin eelmisel õhtul endale ise.

Ei, ei lähe selline elu päriselt kilda "teen, mis tahan".
Aga see töö on kuuks ajaks. Ainult.
Paar tundi hommikul 3 korda nädalas.
Ja pärast seda saan vbla võlaõiguslepingu üldse paari tunni töö jaoks nädalas, ja see leping päästaks mu töötukassas käimisest.
Nii et vbla tasub ära.
Kuu aega jään ju ellu?! Seda enam, et kõige jubedam on alati alguses, hiljem olen juba harjunud ja läheb kergemaks.

Tahaks arutult raha kulutada (sest maijaksa olla kokkuhoidlik ja tark ka veel), aga mõistus ütleb, et on faking august. Ma nagunii tuleksin vaevalt otsa-otsaga kokku, aga praegu ei ole võimalik ka otsustada, et kurat, see 23 eurot tuleb toidulaua pealt, ostab need kingad, vanad on täiesti läbi - sest poja kooliasjad tulevad nagunii ju teemaks kuu lõpus!
Võeh.
Õnneks on talle jalanõud ja uued püksid ette hangitud, phmt saab ka seljakotti rihma taas kinni õmmelda ning juurde osta on vaja kontoritarbeid peamiselt.

Emake maa, kui halb mul olla on ... Ja sealjuures mul ei ole selle töö vastu midagi, isegi meeldib. Aga see võtab mult nii palju, et mis me räägime loovkirjutamisest, ma ei jaksa isegi käsitsikirjutamise 4 rida teha.
Kuu aega. PEAB vastu pidama!

Kommentaare ei ole: