reede, 23. august 2019

Kolm erinevat mõtterada

Ma räägin teile, kuidas depressioon tundub.
Praegu on see tunne mul peal ainult töölt tulles. Kui päris haige olla, on kogu aeg.

Ma vihkan maailmas kõike.
Ei taha midagi. Olgu, last tahaks, ent seda mulle ei anta. Aga koera silitada? No ta tahab silitamist, eks ma siis pean. Kassi silitada? Ta ka tahab silitamist, eks ma siis pean. Koeraga jalutada? No ta tahab jalutamist, eks ma siis pean. Pojale süüa teha? Aga talle ei maitse ju peaaegu miski, mida ma teen. Las sööb kiirnuudleid ja porgandit. Endale süüa teha?
Ma söön ja ei märka maitset.
Ma joon. Kui palju mineraalvett ma mahutan, kui samas luban endale ka vabalt kempsus käimist?
Ma suitsetan, sest midagi paremat ei tule pähe.
Kõik on vastik.
KÕIK!
Olgu, One Piece ei ole. Aga ma ei jaksa ka selle vanu episoode rohkem kui ühe päevas vaadata.
Soojas vees ujuda vist ka ei oleks, aga esiteks ei ole vesi enam soe ja teiseks tuleks selleks esmalt jõe äärde minna, aga see minemine on vastik.
Nagunii olen sel nädalal juba teinud 37 trenniühikut rohkem füüsilisi asju, kui mu ise paika pandud hea hulk oleks.
Tavaline hea oleks 90. Ma ei ole ühtegi nädalat sel aastal enam võlgu ka, kõik olen järele teinud.
Kätekõverdusi on küll võlgu kolm ja pool nädalat.
Ma ei tee neid järele.
Vastik.
Midagi ei taha (peale asjade, mida ma ei saa saada. Ei saa saada, sest need sõltuvad muust kui minu otsusekindlusest), no mitte midagi. Mille nimel ma pingutan selle lõputu jamaga, kui mul ei ole midagi tahta? Midagi, mis elu paremaks teeks, nagunii ju ei tule! Need on nii ebatõenäolised asjad, et elada edasi, sest äkki saan lapse (või kunagi oleks saanud nt Rongimehe) on umbes sama tõenäoline, kui elada edasi, sest äkki kasvavad mulle tiivad ja ma oskan lennukite abita lennata.

Tühi maa. Mitte midagi ei ole, ei paista, ei võta naeratama.

***

Ma ei karda midagi.
Mõnikord mõtlen, et oleks hea karta. Mitte olla "jee, obused!" tallitöö ees, mitte olla "jee, ta on kena ja aval, üritan" mehe ees, mitte kõike proovida, sest kui pole proovinud, ei tea ju.

Aga samas - kui mul poleks koera? Mul poleks seniseid lapsi? Mul poleks avaldatud raamatuid ega jutte? Ma ei teaks, kui oivaline on koeraga jalutada ja ükskõik kui väsinud ka pärast olen, see on alati pisem väsimus kui jalutuskäigule asudes?

Sama asi ju. Nürimeelne kartmatus siiski toob rohkem rõõmu kui vaevu mu ellu. Ja ega ma teisiti mõelda saakski, sest ega ennast ümber ei tee.
Ma ei karda. Õpi kartma? Lase naisukesel endale siplevaid kalapojukesi kaela valada?
Pole minu tee.

Igatahes - ega ma siis KARTNUD ju ka hobustreeneriga rääkida sellest, et ma ei jaksa. Mitte hirm ei hoia mind tagasi jamade ees, vaid kaine kaalutlus. "Kas see ja see on kergemad ja ma tahan neid rohkem kui toda ja toda?"
Aga neljapäeval läks olemine niiiii jäledaks, et "see ja see" ei olnud enam kergemad kanda. Ja ma olin täiega hädas, kui treener ja tema väga rase naine läksid eiteakuhu ja üldse tagasi ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud ja misMÕTTES, ma ei saa kõiki asju talle nüüd 5 minutiga ära rääkida ju?!
Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin. Oma meeletu võimekusega käsitsi kirjutada sain terve lehe täis kribatud.
Kui kiri kuskile kaduma ei lähe, ta saab seda lugeda ja targemaks. Panin oma telefoninumbri ka juurde, et kui on mõni mure, mida ma lahendada saan, las helistab.
Nii kerge ei ole olla, kui ära rääkinuna oleks, aga no praeguse seisuga lähen kolmapäeval tagasi ja ikka parem, kui esmaspäeval minna.

***

"Keegi ei armasta mind!"
Aga, mõtlen äkilisel selgushetkel, see ei ole esiteks selles mõttes tõsi, et on tema ja tema ja tema ja tema -
aga teiseks: millele ma tavaliselt ei mõtle, on, et paljud inimesed ei oskagi minu mõistes armastada.
See pole nendes, niimoodi inimeste vastu tunda, nagu mina tunnen, ja misMÕTTES ma mõtlen, et võiksin sama vastu saada?!
Nad on hoopis teistmoodi tehtud.

Paljud ON nagu mina.
Ja veel rohkemad ei ole.
Ja muidugi mulle ei sobi siis nende armastus, isegi kui nad seda olevat kinnitavad. Sest see ei ole üldse SEE asi, mis armastus minu meelest on.
Täpne oleks mõelda: "Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu mina seda tahan!" Kuna inimesed on erinevad ja armastus üldse üks kahtlane sõna, mille osutus nii ebamäärane, et seda teavad vaid kõige rumalamad kindlalt.
(Et midagi kindlalt teada, peabki rumal olema.)

28 kommentaari:

  1. Sinu depressioon kõlab nagu mina haigena. Selle vahega, et mind lapsed enamasti ei huvita. Viimasel ajal on tekkinud ka kerge mure, et mis siis, kui ma saan lapse ja ise suren ühel hetkel südamerahus maha, aga tema peab edasi elama persekeeratud maailmas, kus on igapäevased metsatulekahjud, näljahädadest tingitud rahvasterändamised ja sõjad jne - sest tõenäoline on, et asjad lähevad järgmise kümne aasta jooksul väga palju halvemaks. Aga mul on väga suure ülekoormusega või haigena tunne, et miski ei huvita ja midagi ei taha. Kui enam ronimine ka ei huvita ja jäätist ka ei taha, on asjad ikka väga halvasti.

    Nii et täitsa tõsiselt, hoolitse enda eest, ei ole vaja ilmtingimata septembrini välja punnida, kui on halb, on halb.

    VastaKustuta
  2. Mul on huvi: kas see mittekartmine ulatub ka füüsiliste refleksideni, st kas need puuduvad? näiteks kui keegi teeks, nagu lööks rusikaga näkku, kas sul silmad pilguks või ei pilguks (sõna otseses mõttes)?
    või kui näed midagi rasket v tulikuuma käe või jala peale kukkumas, kas tõmbaks automaatselt selle käe/jala eest ära või alles kaalutluse tulemusel (mis tähendab, et enamasti jääb käsi või jalg alla, sest kaalutlemine ei käi päris kukkumiskiirusel)?

    VastaKustuta
  3. Pilguks ja tõmban ära enne, kui mõtlen.

    VastaKustuta
  4. A muidu: tahtmisega on see, et kuskil aju all peiduosas on küsimus, mis mul olemise rõõmsamaks teeks, mis oleks hea?
    Ja siis depressiooniga või mu hetkel rämeda väsimusega (ei ole veel üle, õhtul 9 ajal loodetavasti, seni on läinud järgmisel päeval 9 ajal talutavaks) jääb neid asju väga vähe alles.

    VastaKustuta
  5. Hakkasin mõtlema notsu "füüsiliste märkide" üle ja mul vist aint füüsilised ongi.
    Et ma ei KARDA kõrgust, mulle isegi meeldivad kõrgused natuke. Aga kui otse alla vaadata järsust kõrgest kohast (no stiilis pika hermanni torn), läheb süda pahaks. Kaugele vaatamine on ok, vaate nautimine ja nii - aga kõrgelt otse alla on iiveldus ja ma olen korduvalt proovinud ronida sellisesse mereäärsesse torni stiilis https://i2.wp.com/www.muhkel.ee/wp-content/uploads/2019/08/ANTS1074.jpg?resize=679%2C1024&ssl=1 ja mul hakkab hiljemalt teisel korrusel nii halb, et tulen alla tagasi.

    VastaKustuta
  6. a sel juhul ei saa ma õieti aru, mis sa kartmise all silmas pead. Ma arvasin, et kuna kaalutlused "see teeks mulle halba" ei lähe kartmisena arvesse, siis on juttu sellest, kuidas jalad lähevad süldiks jms.

    VastaKustuta
  7. sest nagu välja tuleb - need kaalutlused sul on ja füüsiliselt mõjub hirm ka. et mis see kartmine, mida sul ei ole, siis on?

    VastaKustuta
  8. No tunne, noh =)
    Ma tean seda tunnet, mul on olnud enne rongi - et iseenesest tuleb pähe, et sellest kambast ma lähedalt mööda ei lähe, sest hirm,või et sellele hiiglaslikult limasele olevusele peale ei astu, kes ilmselt lusitaania teetigu on, sest jälk - aga siis ma mõtlesin lisaks, et kurat, kas ma lasen hirmul end juhtida, teen ja ei tee asju hirmu pärast vä?
    Ja lähen kambast LÄBI, sest nad on tee peal, ja tapan lusitaania teetigu hoolikalt pandud jalaga, et ta kohe sureks - ja muide, ta ei jätnudki mu kinga rõvedalt laibalögaseks, vaid oli lihtsalt tee peal surnud limukalaip.
    Need on suvalised näited, aga su hirm teismeliste kampade ees oli mulle ka tuttav nt - et hoiaks eemale, läheks teist teed, ma ei taha. Ja enam seda ei ole.
    Mul on SIIRALT pohh, mitte et "teen teadlikult, mida kardan, sest arvan, et (see? Ma tegelt üldisetasin ja üldistan ikka veel, mitte teiste osas, aga enda osas küll) hirm on nõme". Ma lähen teismelistekambast läbi mitte seepärast, et "ei tohi karta!" vaid nad on teel ees, normaalne ju, et ma lähen mööda teed, dohh? Ja isegi ei mõtle neile, vaid millele iganes ma enne mõtlesin, läheb sujuvalt edasi.

    VastaKustuta
  9. no mul on kampadega - mitte tingimata teismeliste omadega, piisab, kui nad on purjus ja/või väga lärmakad - just selles mõttes hirm olnud, nagu sa kirjeldad kõrgesse torni ronimist. St siis, kui mul ON parajasti sellise kamba ees hirm (alati ei ole). Kõrvus kohiseb, sees keerab jne. Ja siis sunnin ennast selle kohina ja seeskeeramisega ikkagi niiviisi otse minema, nagu ma mõtleks oma mõtteid edasi.

    Kusjuures vahel seda tunnet ei tule. Ja just siis võin rahulikult hoopis teise tee valida, sinu kirjeldatud kaine kaalutlusega: et mul ei ole praegu seda vaja, et keegi hakkaks mulle inetusi ütlema või seisaks tee peale ette ega laseks läbi. vms nõmedusi, mis noortel või isegi mitte nii noortel purjus inimestel tihti pähe tulevad.

    Ja vahel (õnneks mida vanemana, seda vähem) tuleb see tunne isegi ilma kampadeta, piisab sellest, et olen avalikus kohas. Mingi agora- või sotsiofoobia kergekaaluline variant nähtavasti. No ja arvestades, et ma pole selle peale kordagi pargipingi alla ega põõsasse peitu roninud, oskan ma seda nähtavasti päris hästi mõistuse abil ignoreerida.

    Nagu Rentsi pool jutuks, ei ole ma isegi päris kindel, kas see tunne on üldse alati hirm või on mängus muud füüsilised tegurid: madal veresuhkur, magamatus, seedehäired (eriti arvestades, et seedeelundkonna mikrofloora toodab mh neurotransmittereid). Üliaktiivne kilpnääre võib samuti selliseid trikke teha. Aga igatahes juhtub see teatud ärritajate peale (inimesed!) kergemini kui muidu.

    Kui ma nüüd enda antropofoobia-atakkide kogemused ja sinu jutu kõrvuti panen: kas ma saan õigesti aru, et sul olid vanasti nt teismelisekampadega samad füüsilised sümptomid nagu nüüd kõrgelt alla vaadates, aga inimeste peale need sümptomid enam ei teki?

    VastaKustuta
  10. Ei olnud =)
    Oli TUNNE. Ma kahtlemata olen nõus, et kehas toimuv ja mõtlemine on seotud ja seoseks võib täitsa vabalt "tunnet" nimetada. No ilmselt südame löögisagedus tõusis, ma ei mõõtnud =) Aga no vähemalt süda raudselt pahaks ei läinud, see oleks meelde jäänud.
    Ma küsiks vastu, et kas sinu jaoks ei ole hirm eeskätt tunne, vaid ongi peamiselt higistavad peopesad ja südame löögisageduse tõus?

    VastaKustuta
  11. minu jaoks vist tunded ongi midagi selgelt kehalist. õigemini - selliseid omakehatajusid on rohkem, aga kui nad toovad kaasa ka teatud kindlad mõtted, siis väärivad juba emotsiooni v tunde nime.

    nt armumine on esimese hooga selge füüsiline eufooria, mis toob kaasa mõtlemise ja unistamise sellest inimesest, kes seda äratab. Sest sellest inimesest mõtlemine ja unistamine töötab eufooria tekitamiseks armumise varases staadiumis peaaegu sama hästi kui temaga kohtumine.

    hirm on see, et võtab - peaaegu otseses mõttes - junni jahedaks. mis toob kaasa tahtmise selle põhjustajat vältida. eriti suure hirmu puhul mõte enam üldse ei tööta, toimin nagu loomake.

    eriti suure erootilise tõmbe puhul tõtt-öelda vist samuti nagu loomake - teen ebateadlikke liigutusi, kuigi päris otsa kellelegi ei roni, pidurid hakkavad tööle. Hirmu puhul on piduritest vähem kasu, sest ta ise ongi üks paras pidurdaja, vähemalt mul (flight-or-fight töötab halvasti, selle asemel tuleb midagi šokilaadset, muutun aeglaseks).

    VastaKustuta
  12. vbla - arvestades, et inimestel peaks tunded olema üks mõistuse aspekte (kasvõi selles mõttes, et nende põhjal teeme me oma põhivalikuid ja mõtlemise abil otsime neile valikutele võimalikult häid teostamisvõimalusi) - lööb siin välja see, et ma olen kinesteetiline mõtleja, nagu mõni on väitnud? (selle põhjal, et mind tohutult häirivad kompamisärritajad, nad segavad mu mõtlemist.)

    sest ma tajun ka näiteks pettumust väga kehaliselt. sõna otseses mõttes kõhutundena.

    VastaKustuta
  13. Vbla tõesti =)
    Kõlab loogiliselt =)
    Minu jaoks on tunnete kehalisus, millesse samas kaljukindlalt usun, siiski samas teoreetiline. Et ma tean, et ahah, adrenaliin möllab, sellest see ootamatu füüsiline võimekus, või ahah, mul on see aeg kuus, muidugi tunduvad mitte ainult kõik mehed nägusad, vaid ka loomad eriti armsad ja tahaks muudkui kallistada ja teisi nätsutada.
    Aga ma otseselt ei TUNNE neid kehaga, vaid mõistus seletab, et oot, see meeleolu-tunne-emotsioon-misigaganes-nime-anda on see ja see hormoonide kokteil ilmselt, hormoonid on tilkunud selle ja tolle peale jne.

    Teisest teemast: mu postituse viimane lause. Et ainult rumal inimene saab milleski täiesti kindel olla.
    Tegelt see on natuke keerulisem, kui mõtlema hakata. Sest phmt tõesti: kui inimene paneb oma ajus paika, et nii on, pagulased on sellised ja sellised, naised sellised ja sellised, kui päike paistab ja vihma sajab, näeb vikerkaart jne, ning ignoreerib kogu infot, mis mõttele vastu käib, on ta juhm tõesti.
    See on ka teema, mis mul "inimesed on lollakad" alla käib. Et mitte ei olda kogu aeg uuele infole vastuvõtlik ja ei kujundata oma mõtlemist selle järgi (ja vahel sajab vihma ja paistab päike, aga VIKERKAART POLE NÄHA samas! Ma tean, olen korduvalt kontrollinud!), vaid võetakse mingi idee ja hoitakse siis sellest kinni.
    Mul on kindlaid arvamusi ja väga raudseid seisukohtigi. Aga mul on kogu aeg ka aken valla, et kui tuleb uusi fakte, uusi külgi asjale, mida ma seni pole märganud, mu arvamus ja seisukoht võivad nihkuda. Mitte radikaalselt muutuda, sest selleks, et nad üldse kujuneda oleks saanud, oli vaja väga palju infot ja mõned uudsed detailid ei muuda üldpilti nii radikaalselt, et kogu seisukoht muutuks. Aga phmt ON mu veendumuste muutumisvõimalus kogu aeg õhus.
    Samas ma olen maapõhja imestanud selle üle, kuidas algul Trumpi, nüüd EKRE sigadusi ja idiootsusi ikka veel sotsmeedias jagatakse. Nagu: me ju teame juba, et Trump ütleb misogüünseid ja idiootseid asju, et Helmed ajavad nutma, et Ruuben Kaalep on nats ja Jaak Madisson ei aja isegi nutma, vaid naerma. Miks samu asju üha korrutada? Uudiväärtus oleks, kui Trump ütleks midagi oluliselt heatahtlikku ja ilusat, kui EKRE teeks midagi päriselt ka kasulikku ja toredat ju? Mäh?
    Ja nende kahe idee vahel on teatud vastuolu. Et sama asja korrutamine on tüütu, me teame seda juba, versus "kindel olla tähendab rumal olla".

    Ma pean mõtlema, kuidas nad ühenduvad. Nad PEAVAD ühenduma, sest selgelt on mu suhtumine faktidesse mõlemas teemas isegi sarnane ju (uus fakt muudab teooriat, sama teooria üha tõestamine on kuid tüütu), aga ma ei oma veel sõnastust, kuidas just.

    VastaKustuta
  14. vähemalt kõrgelt alla vaadates saad sa siis kogeda, mismoodi on tundeid kehaga tunda.

    VastaKustuta
  15. Mu meelest see „miks sama asja korrutada“ Trumpi (ja EKRE jne) puhul ei päde. Trump genereerib igapäevaselt uusi nõmedusi, et mitte öelda katastroofe. Seetõttu peabki igapäevaselt korrutama, et ta on (planeedile) kahjulik. Mittekorrutamine annab signaali, et Trumpi (ja temasarnaste) tegevus on normaalne.

    VastaKustuta
  16. OK ma saan ise kah aru, et mu eelmine kommentaar libises teema sügavamast sisust nö. üle, aga ma ei saa vaiki olla, kui Trumpist juttu =)

    VastaKustuta
  17. Mul on näiteks tipptunnil poes käies nii, et ma ei karda, aga füüsiline ebameeldivus tuleb - süda läheb nagu kergelt pahaks ja hakkab kiiremini lööma, natuke vastik on jne. Mis muidu polekski imelik, aga MÕTETESSE jõuab vastikkus hiljem.

    Või vahel saan aru, et olen närvis, sest süda hakkab taguma ja kõhus keerama, emotsionaalselt aga ei tunnegi.

    VastaKustuta
  18. Jaa, vot närvisolemisega on mul ka sama - et kõik peaks ju korras olema, mida, ma olen isegi enda jaoks ära sõnastanud, et ei juhtu midagi ka, kui halvasti läheb ja ...
    aga keha ei kuula, vaid jamab omaette ja päris ebameeldiv on olla.

    VastaKustuta
  19. Kõrguse kartus on tegellikult paanika, sest kõik inimesed ise ei kontrolli seda. Hirm on alalhoidmis instinkt, kui seda pole, siis võib vabalt pea ahju pista, et sellega midagi tõestada ja oma väärtust tõsta.

    VastaKustuta
  20. Rents, aitäh selle kommentaari eest, päriselt ka, mul on nüüd kohe tunne, et ma olen vähem imelik (vis-à-vis avalikud kohad, kus on palju rahvast).

    VastaKustuta
  21. a täitsa loomulik reaktsioon, kui järele mõelda - sama, mis loomadel, kes on liiga tihedalt ühes puuris koos. See ongi stressiolukord, me saame oma stressireaktsioone lihtsalt mõistuse abil tasalülitada.

    VastaKustuta
  22. Hirm ei ole see, mis hoiab sind pead ahju pistmast (sa mõtled gaasiahju ja gaas lahti keeratud, eks? Pista pea nt puuküttega pliidi või elektripliidi ahju, kui see kuum on, on konkreetselt valus ju ja kui ei ole kuum või on lahtikeeramata gaasiga gaasipliidi ahi, on täiesti murevaba: pista, kui tahad, hoia nt pool tundi, siis võta välja ... milles pronleem?) See on kaine kaalutlus: mida ma saan nii tehes? Mida ma kaotan? Kas asi on tasakaalus? Ei ole? No siis ma ei tee seda.
    Dohh.
    Mitte HIRM. Kuidas ma üldse teaks hirmu tunda, kui ma poleks enne näinud, et see ohtlik on? Ma küll ei tunne, isegi teades, et nii võib surma saada.
    Mis ei tähenda, et ma otsiks gaasiahju, keeraks gaasi lahti ja hoiaks pead ahjus. Või hüppaksin madalasse vette, pea ees. Või teeksin midagi muud lolli.
    See ei ole hirm. See on mõistuse antav informatsioon, mis takistab.

    VastaKustuta
  23. notsu: mis mõttes mu kõrgete kohtade iiveldus ei loe? Või polnud asi kehalise reaktsiooni, vaid rahvarikaste (ja lärmakate, mul ei ole seda tunnet eal nt teatris, kus enamik inimesi istub vaikselt, aint laval häälitsetakse) kohtade ebameeldivuse ees?
    Mul on see ka, aga lööb välja enamasti suht äärmuslikes oludes. Nt jõulude ajal. Ma isegi mõtlesin, kas on olemas paanikahäiret ilma paanikata või mis värk? Et kõrvus kumiseb, süda lööb jube kiiresti ja kõvasti, midagi ei taha (TM), pea käib ringi ja oeh.
    Ainult paanikat ei ole sinna juurde. Lihtsalt vastik.
    Maksan kiiresti ära ja lahkun.
    Puhhhhh.

    VastaKustuta
  24. Ma olen ka seda meelt, et otsuseid selle kohta, mis on mõistlik ja mis mitte, tuleks siiski mõistusega teha, mitte ainult hirmust lähtuvalt.

    VastaKustuta
  25. ma ei saa küsimusest aru - millisest mu kommentaarist jääb mulje et ei loe või õigemini, mis mõttes ei loe? kas selle Rentsi kommi peale tulnud rõõmuhõiskest? see oli jah selle kohta, et näh, rahvarohked kohad tekitavad tajutavat ärevust kellelgi veel peale minu, ma mõtlesin, et seda ei ole peaaegu kellelgi teisel või vähemalt mitte kellelgi, kes tundub nii tasakaalus ja maailmaga hästi toimetulev nagu Rents.

    a seda jah, et mul pole selleks nii drastilist olukorda nagu toidupood tipptunnil vajagi. ja vahel on ka toidupood tipptunnil talutav, nii et nähtavasti sõltub see mul palju rohkem sellest, mis hormoone mu keha ise on otsustanud nõristada (aga tasapisi õpin paremini ennustama, mille peale ta mida nõristab, ja selle teadmise abil neid tundeid paremini taluma ja vähem tõsiselt võtma, stiilis "tunned küll paanikat, aga see on lihtsalt magamatusest").

    VastaKustuta
  26. üks asi on küll, mida ma peaaegu kunagi ei talu või mille talumiseks pean üliheas tasakaalus olema - need kõva häälega imurid, millega poodides õhtul ringi sõidetakse. Ma üritan neid vältida, aga kuidagi langeb nende sõidutrajektoor minu tavalise poetrajektooriga kokku, nii et kui ma oleks paranoilisem, arvaks, et nad jälitavad mind. halvemas seisus tuleb peaaegu nutt peale ja tuleb poest kähku tulema tulla, mis siis, et leib või juust jäigi ostmata.

    VastaKustuta
  27. ilmselt ütleb see heli mu sisalikuajule, et maavärin või algav vulkaanpurse.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.