Migreen.
Tablett sees, valu enam pole, kohutav jõuetus.
Loen "Emapiima".
Hea raamat.
Nii tark. Täpselt see "sa annad oma parima, kuid keegi ei tea ikkagi, kuidas elu läheb".
Mhmh.
Ühtlasi mulle sobiv mu emaduspaines, mu innus seni sündinud lapsi õnnelikuks teha ja veel ja veel ja veel vähemalt ÜKS sünnitada!
Lugu inimeludest Nõukogude Lätis, aga siiski emadusest ja tütar olemisest samuti.
Kuna hetkel on mul maailmaväsimus, mõtlen üsna kainelt, et noh.
Ma tahaks korterit osta palju rohkem kui sotsiaalkorterisse kolida? Jah, aga ega ma ei sure tegelt ju ka selle viimase kätte.
Ma ikka veel tahaksin last, omaenda kõhtu liigutavat ja seal tuksuvat, omaenda piimast lõhnavat - aga no kui ei saa, ei saa. Ja adopteerima ma hakkan nagunii, beebi või mitte. See tundub nii aus. Lihtsalt - enne oleks kindlat elupaika tarvis, eksju.
Ilma ma ei julge isegi teist koera võtta.
Üks asi korraga.
Totorol hakkab pubeklus üle minema. Mitte et see päriselt üle oleks, aga on tunda. Kui me käime pikematel ringidel ja ma lasen teda taas rihmast lahti, ta ... üks asi on, et tremuleeribki vähem. Teine, et kuidagi teistmoodi. Leebemalt. Ma võin öelda, et ei viitsi, ja edasi kõndida ning 75% kordadest ta ei haugu ja ei hüppagi mu najale seepeale, vaid lepib. Ja kui ikkagi haugub ja hüppab, siis sedasi, et ma saan tast ruttu kinni, ruttu ta maha rahustatud ja kiunub kuidagi väga varmalt ka.
Mitte et ma talle meelega haiget teeksin, aga näiteks täna rabasin edukalt teise hüppe ajal rinnakarvadest kinni ja siis ta halas, nagu oleks hirmus valus.
Mulle ikka meeldib see looduses hulkumine. Isegi kui olen (enamasti olen) maapõhja väsinud, kui koju jõuan, ma pole KUNAGI nii jube väsinud, kui kodust välja minnes. Isegi kui pool teed lõikab päike silmi ja ma ei näe midagi, isegi kui maapind on nii mudane, et lurtsub, kui sammu teen, ikka on hea.
***
Tegelt on mul kõik hästi. Kui peavalu üle, ONGI kõik alati hea.
Aga krt, kinno tõesti minna ei jaksa. Kui keegi tahaks tasuta piletit homseks (21. on viimane päev, aga võib ka tol kahekümne esimesel veel soovi avaldada, kui keegi ette jõudnud pole) Apollo kinno, siis pangu kommentaaridesse oma mailiaadress, ma saadan ära.
Seanss, konkreetne kino ja film suvalised, valige ise.
See on isegi natukene kurb, kas pole, kuidas nad (koerad) ühtäkki täiskasvanuks ja mõistlikuks hakkavad.
VastaKustutaPS. “Tremuleerib” on väga tabav väljend =)
Mul küll kurb pole =D
VastaKustutaAga ega mulle see a kurb ole, et mu lapsed suureks saavad. Hoopis lahe on jälgida, millisteks kasvavad, mis mu teadlikust tegevusest mõju avaldas, mis läks kogemata ja mis on täiesti nende endi oma ja pole üldse minu pärast ja ...
A polkovniku lesk on lahe =)
Kust sõna "tremuleerima", eks ole.
Me kunagi nt 1996 aastal tegime kooliteatris teda ja minu arust tuli päris vinge välja. Mu isa ütles pärast (me roteerisime, enamik neide olid mingi jutuajamise ja monoloogi Lesed), et igaüks, iga tüdruk mängis Lese eri tahku. Mina olin nipernaadi-lesk, unistaja. Tumen oli sensuaalne ja peen lesk. Raili oli metsik ja lapsik aspekt temast. Katrin oli mõtleja ja Hanna tegutseja.
Hmmm ... kui järgi mõelda, siis me mängisime kõik iseennast, jah?
/kommentaar on suures osas Tumenile pühendatud
Ei no jaa, noh... ma väljendusin ebatäpselt. Mitte nüüd otseselt_kurb_, eks, aga see, et loomal nina peal ja lõua all juba mõned halli varjundiga alad, ja... Anyway. Ma olen nagunii vanade koerte fänn, mitte kutsikate.
VastaKustutaIssand, nii piinlik, ma ei mäletanudki, et „tremuleerima“ oli Lese väljend. Tema erinevad tahud? Hmm. Ma olen teda siiamaani ühetahuliseks pidanud, aga see võib sellest tulla, et olen paari Lese-taolist inimest lähedalt tundnud, kes üritasid jätta muljet, et neil on mitu tahku, kui tegelikult oli ainult üks.
Naah, ega see olnud meelega, et lavastajal oli siuke kontseptsioon ja värki.
VastaKustutaOli "meil on näiteringis 6 (või 7?) tüdrukut ja üks poiss, selline natu hädine. Milline tükk oleks sobiv ...? Krt, ühtegi nii paljude naistega pole. Oot, aga võtaks siis ühe rääkiva naise + jutustajaga teksti ja annaks igale tüdrukule osa sellest rääkimisrollist? Ok, parem kui ei midagi!"
Ma võin omast kogemusest kinnitada, et rinnakarvadest kinni rabamine ON "silmipimestavalt" valus. Isegi kui su enda lihane aasta vanune laps seda teeb! 😱🤬
VastaKustutaOh, inimestele kehtivad teised normid =)
VastaKustutaMu arust mida vähem karvu kuskil on, seda valusam on neist tirimine (päris üksikkarvad välja arvatud). Ehk kui mind veetakse suurt pihutäit juukseid pidi, on see valus, aga mitte õudne. Õudne on, kui üht salku kõvasti rebitakse.
Aga tegelt ma karusnaha osas ei tea üldse, kuidas sellest sakutamine tundub. Lihtsalt seda ma tean küll, et koer varem analoogilise koguse karvade tirimisel ei ole nägugi teinud, et midagi valesti oleks.