Ohh! Unenäod on minuga ikka nii ühel lainel!
(Kes aru ei saanud, siis: irvav remark, eneseirooniline kergelt. Muidugi on unenäod minuga ühel lainel, nad on ju minu seest pärit, dohh.)
Täna öösel oli eriti lahe unenägu sellest, kuidas olin taevas asuvas linnas (pilvede peale ehitatud, inimesed elasid sees, aga nad olid natuke teistlaadi kui maapealsed inimesed. Neil olid mõned ekstravõimed - kuigi mitte kõigil ühesugused) ning tegin midagi kohalikus kultuuris ja seadussüsteemis lubamatut. Stiilis "vahetasin särki, nii et inimesed pealt nägid, kuigi rinnahoidja jäi selga".
Mispeale kohalikud seadusekaitsjad ning muidu lawful inimesed hakkasid mind jälitama ja üritasid kinni võtta, aga igasugused ülejäänud inimesed, kunstitegijad, huvitavate sooliste endatunnetuste ja seksuaalsustega isikud aitasid põgeneda ning tegid mullle igasuguseid muid teeneid.
Asi lõppes sellega, et ühinesin kohaliku Queen-ansambliga ja mulle pandi rinnale kaks elektroodi, mis õpetasid mind lennult laulma. Lisaks arvasid kohalikud ingelnaised (kes nägid välja üsna täpselt nagu ajaloolised kangelannad India kohalikust minevikust rääkivates romantilistes filmides nii rõivastuse kui naha ja juuste üldise värvigamma poolest) mind enda sekka, muutsid oma ingelliku maagiaga mu keha imekauniks siredaks neiukehaks (=P) ja siis esinesin Queeniga, kusjuures mul oli vaja ainult üsna vähe häält teha, mingid "Oh-oh-oh!" ja muuud sellised skandeerimised põhiliselt.
Lendasin ka ringi nagu ingelnaised kunagi ja me moodustasime koos mingeid keerukaid peenikeste kummidega kassikanga moodi mustreid oma kehade ja jäsemetega neid kumme hoides. Ja kuigi (India romantilised filmid olid ju ka mängus!) algul oli mul tunne, et kõige selle peale võiks kallima ka leida (ehkki ka unes olin mures, et ma ei tunne ju seal kedagi hästi, aga mingi uue inimesega suhet luua küll ei tahaks), kohalike ingelnaisega lävides jõudsin otsusele, et niigi on päris lahe olla.
Ingelnaised olid minuga nõus, aga igaks juhuks ikkagi mainisid iga kord, kui mõni võlutud meesinimene mind otsima tuli.
Neid vaatamatulijaid oli üsna mitu.
Vahepeal tulid jälitajad ka. Siis ma jälle pagesin nende eest.
Ühte isast kohtasin ja tutvunesin (ta aitas mul jälitavate nürinaadide eest kõrvale hoida, mõtles välja lahedaid kelmusi ja värke), kelle puhul ümberringi India filmide pasunad hüüdma hakkasid ja mul oli tugev "temaga ilmselt näkkaks" tunne, aga ma lihtsalt ei söandanud.
Ta on ju tore. Äkki pöörab ära, kui hakkan mõtlema ning käituma, nagu võiks paar olla.
Mis te ootasite midagi viiruseteemalist v? Oh, olge nüüd =)
Aga K. oli unes ideena raudselt sees. See "äkki pöörab ära" oli mehes võimalik-et-ilmnev suhtehirmuteema, kui ma peale üles ärkamist tunnetasin, mida unenägu rääkis.
Ausalt, ma ei ole iial aru saanud, kuidas siuke asi olemas saab olla. Aga nüüd natuke saan. Kõik ei pea ennast selliseks kingituseks vastassoole, et nagunii on neil koos minuga parem kui ilma.
Jep, paistab, et sel ühel teemal on mul väga kõrge enesehinnang alati olnud. Või siis oli mul tunne, et ma lennult ja vabalt teen nii palju teiste heaks, et peavad ju hindama?!
Pigem see teine, tegelikult.
Kui nüüd järele mõelda.
Jah. Kõik need "naised on sedasi pahad ja teisiti pahad" kaebused, mida ma raamatutest ja ajakirjadest noppisin, õppisin ära kui: "Seda ma ei tee, seda ma ka ei tee ..." ja olin siis kohutavalt hädas, kui ma nt ei olnud üldse pedantselt puhas ja ei ei pannud söögiriistu täpselt 2 cm taldrikust eemale (ma ei pannud üldse söögiriistu lauale, aga see selleks) ja mees oli. "Sa oled ikka väga lohakas."
Misasja, see on feature, not a bug! Naudi!
Perioodiliselt iga päev saan korraks ahastuskrambi, et ma ei saaaaagi oma kõhtu last, ei saa rase olla, ei saa sünnitada ega imetada ...
Siis mõtlen, et lapsendada igatahes saan. Kui uus elupaik paigas, hakkan tegelema.
Mis asendis sa unes lendad? Mina lendan enamjaolt püstiasendis, suhteliselt maapinna või objektide lähedal. Pealiskaudne vaatleja võiks öelda, et ma ei lendagi, vaid liuglen. Kusjuures mul on lapsepõlvest, algklassidest, täiesti selge mälestus, et ma lendasin ka ilmsi, koolimaja treppidest alla laskudes näiteks. Äkki lendasingi?
VastaKustutaJa veel, lihtsalt repliigi korras - sest esiteks, kellegi kannatusi ei tee väiksemaks teadmine, et leidub neid, kel veelgi hullem, ja teiseks, see on väga isiklik teema – fakt on, et arvutu hulk naisi võiks lausele “ei saagi oma kõhtu last, ei saa rase olla, ei saa sünnitada ega imetada” lisada sõna “iialgi”. Või siis on need naised esimest ja teist saanud, aga kolmandat ja /või neljandat mitte. Igatahes minu silmis oled sa õnnistatud naine, olles sünnitanud ja üles kasvatanud kaks toredat, ilusat, tervet last.
Ma lendan vahel püstiasendis (selles unes ka), aga vahel kõhuli, phmt nagu ujuks. Isegi tunne on vahel see, et kiirust ei ole taga, lükkan end läbi õhu, muidu kukun alla (vajun põhja). Ja korraks jalaga kuskilt tõugata on abiks.
VastaKustutaKuigi alati mitte suureks abiks.
Ja jah. Võiks elus olla palju kehvemini - ja ikka rõõmus olla. Mhmh.
Eks ta ole. Minu kui mitte-vabatahtlikult lastetu mätta otsast vaadatuna tundub kaks vahvat last lausa loteriivõiduna =)
VastaKustutaAhjaa, ja ma muide tõukan kah vahetevahel jalaga kindlalt pinnalt, kui unes lendan.
Tead, Epp, seda on tegelt tore lugeda. Et kuidagi - keegi veel leiab, et midagi on mul hästi =)
VastaKustutaMa saan aru, et taust on "kõigil, khm, minul, khm, nii hästi ei ole!" aga kuidagi tekkis tunne, et sa mõistad ja näed.
Muidu ma mõne "oi, sul on hästi!" peale tahaksin ulguda ja rusikaga seina peaksta ja vbla olen seda teinudki, kes see nii täpselt mäletab.
Näiteks kui inimene, kel on elus täiest muud prioriteedid ja kes tegeleb täiesti teiste asjadega, ütleb mu kaebuste peale "mu raamatut ei osteta!" et "Mul ei ole ühtegi raamatut kunagi ilmunudki!"
Nagu ... jah, sest sa panustad teistesse asjadesse, dohh! Mina panustan sellesse! Ja olen kurb, sest panustasin, palju ma panustasin, inimesed ei loe seda ja seega on tulemus nadikena!
Aga kui ma panustan lastesse ja saan: "jaa, sul on hästi!", mul on tunne, et olen arvaja arust õigesse kohta pannud oma energiat ja jaksu jm ressurssi ja mul on hea mõistetud tunne.
No näed siis. Mul hea meel, et suutsin sus hea tunde tekitada.
VastaKustutaJa see on väga terane tähelepanek, et paradoksaalselt tekib jama ja muret just nende asjadega, millesse me kogu hingega panustame. Nimelt, et kui ühtki raamatut pole kirjutanud-ilmutanud, siis pole ka probleemi, et vähe (positiivset) tagasisidet vms. Või kui ei ... ma ei tea, näiteks koeraspordiga ei tegele, ei teki ju ka probleemi, et võistlustel kehvasti läheb. Või kui paarissuhe puudub, pole ju ka muret, et suhe rappa jookseb. Jaa, imelik on see elu. Ja imelikud oleme me, inimesed.