neljapäev, 12. märts 2020

Viirusemõtteid

Ma ei jõua enam üldse järele.
Ota, inimesed PÄRISELT soetavad igaks-juhuks-varusid?
Mu poja Inglismaa-keeleõppereis võib ära jääda (tõenäoliselt jääbki) ja me saame tagasi ainult selle osa rahast, mis pole lennupiletite all? (Enamik ei ole, aga siiski: ma oma niigi pingul püksirihma pingutasin selle võrra veel, et tema reis ära maksta.)
Isegi ma ise hakkasin ritsiku posti, "koolireisid võivad ära jääda" ja "üle 100 inimese kogunemised on keelatud"-sõnumite peale mõtlema, kui jäle oleks kõrge palavikuga haige olla, kui nimetet poeg samal ajal samuti haige on, ja krt, ma ilmselt peaks ikkagi ju koeraga õues käima, sest kes teine käiks?!
Ostan ibukat juurde.
Eeee ... homme.

Aga ikkagi.
Phmt on mul tunne, et maailm on nõksatanud uude rütmi ja kuigi see on põnev (mina ja maailmalõpud või õudusfilmikoletiste ilmumine: "Oo, viimaks juhtub midagi päriselt põnevat! JEEEE!!!"), ma ei jõua hästi järgi. Jube uni ja väsimus ainult, võeh.
See väsimus võib kusjuures olla vibroakustilisest teraapiast.
Rääkisin seal psühholoogile (kes viib teraapiat läbi), et jube väsinud, nojah, eks ma igal hommikul tõusen vara ja tulen siia - ja tema ütles, et nojah, võib ka sedasi olla, kuid inimestel, kel on mingil põhjusel minevikus palju väsimust kogunenud, kipub see ka vallanduma. Et see on siuke minevikupingeid vallandav värk. Palju kordi kogenuid nähtud juba. Ta teab.
Mille peale mul on: "Minge pekki! SEDA on mul jah vaja, et vanad väsimused ka vallanduksid!!!"
Aga naeratama võtab see teraapia ikka. Lihtsalt esimesed kaks tundi ainult.
Edasi magan. Ja ennegi juba tahaks magada. Aga kodutee.

Tegelt te võite viirust rahulikult võtta.
Midagi hullemat ei juhtu kui et mõned inimesed surevad ära, mõnedel on haige ja närune olla. paar avalikku asutust on nt paar kuud kinni jms.
Sest kuna maailm käib minu mõtete järgi, (peaaegu) ei juhtu kunagi see, mis mu arust oleks hästiminek ja alati (peaaegu alati, see teine koht romaanivõistlusel on erandiks) juhtub see, mis oleks halvastiminek. No ja kuna mu meelest oleks maailma oluline muutumine tore ja põnev, läheb nagunii sama jama edasi, mis juba olnud on.
Nii et neile, kes TAHAKSID, et samamoodi edasi läheks: te soovid täituvad.
Ei juhtu midagi uut, ei juhtu midagi erilist. Natuke jamatakse ja kõik jätkub nagu ennegi.

(Kuidas ma elus olen, kui midagi hästi ei lähe? Noh, sest vat selle peale, et Peale Rongi ellu võiksin jääda, ma tõesti ei tulnud. Ei mõelnud hetkegi. Mulle oli küll selge, et VÕIN ellu jääda, sest tõenäoliselt ma ei julge rongi ette minna, hakkan kõhklema ja rong sõidab mürinal mööda, kuni mina ikka veel mõtlen - aga et lähen ja jään ellu?!
Mitte kordagi ei tulnud pähe ka.
Ning kuna maailm kulgeb minu MÕTETE kohaselt, mitte mu tegude põhjal, jäin elama. Isegi ühtegi jäset ei kaotanud. Ega mõtlemisvõimet ega liikumisvõimet.)
(Jaa, ma küll tahtsin lapsi - aga kartsin ka tütre puhul. Ning no pojaga oli üldse: "Ma hoolega ei tee mehele last, kui ta ei taha - noh, saame lapse - TA EI TAHA????!!!!")

32 kommentaari:

notsu ütles ...

Ma muretsen sotsiaalsete mõjude pärast rohkem: nt praeguses psühholoogilises kliimas oleks palju kergem autoritaarsust läbi suruda, ja katsu temast siis pärast lahti saada.

Teisest küljest oleks praeguses psühholoogilises kliimas ka ilusaid egalitaarse sotsiaalriigi meetmeid hea läbi suruda: idee, et esimesest haiguspäevast saab haigusraha, on praegu arvatavasti palju populaarsem kui muidu. Hong Kong hakkas inimestele sisuliselt kodanikupalka maksma, et neil poleks vajadust haigelt tööle ronida.

Taliesin ütles ...

'Mõned inimesed' võib siinkohal tähendada 0.5% (võetakse kasutusele efektiivsed meetmed) kuni 5% (kõik on 'don't põe, no big deal :), käime ikka pidudel edasi, ei saa lasta seltsielul välja surra' ) elanikkonnast. Mida on päris palju, kujutad ette oma sõprusringkonda, iga kahekümnes sureb. Tõsi, ilmselt päris mitte, sest surevad põhilised vanemad inimesed, aga ega nemad vähem inimesed ei ole. Pluss on ohustatud ka näiteks immuunhaigustega inimesed. Ja arvestades, et ma pean aeg-ajalt manustama ravimit, mis mu immuunsüsteemi alla tõmbab, on see mõnevõrra häiriv. (ma saan aru küll, et tegelikult sa väidad, et surebki mõni inimene, aga ma olen selle teema peale üsnagi torssis.)

väga väga naine ütles ...

No ma ei pea surma eriliseks tragöödiaks, noh.
Ma ei oska seda võtta kui "issand kui hirmus!"
Mu jaoks sitt elu on palju kordi hirmsam.
Ja noh - ega mul poleks väga midagi, kui mu "sõpruskonnast" (mida on umbes 5 inimest) iga kahekümnes sureks =P

Lauri ütles ...

A) Päriselt soetasin "igaks juhuks varusid". Tõsi, mitte apokalüptilises mahus, vaid niimoodi, et vajadusel ei peaks nädal aega kodust välja minema (arvestades mu töökohti, tundub karantiinioht väga reaalne)

B) Surma ma tegelikult väga ei karda, kord meil kõigil tuleb minna... (huvitav, kas ma peaks muret tundma, et tegelikult kohati tundub see hea lahendus olema, mitte, et ma otseselt elu üle kurta saaks, aga lihtsalt "ei viitsi...").

C) Tuttavatest oleks kahju. Aga küllap ka sellega harjub.

Kaur ütles ...

Nagu Notsu ütles.

Ühiskonnal on nn "Overtoni aken" ehk üldiselt vastuvõetavad seisukohad ja poliitikad. Need muutuvad aeglaselt - näiteks on naised ja neegrid saanud valimisõiguse, ateism ja samasooliste suhted on mõnes riigis lubatud jne. Aken "nihkub".
https://en.wikipedia.org/wiki/Overton_window

Suured sündmused (sõjad) ja katastroofid kiirendavad seda nihkumist ja nii heas kui halvas suunas. Hiina riigi super-autoritaarne käitumine ning nende totaalkontrolli võimekus on väga palju efektiivsem kui lääneriikide aeglased otsustus-protsessid. Kõik vaatavad ja võtavad õppust.

Kaur ütles ...

Ja notsu teise, sotsiaalselt positiivse nihke kohta kirjutas Tarmo Jüristo eile / üleeile hea lõigu.

Üldine vanaduspension ja muu riiklik sotsiaalhoolekanne on ju samuti "nihked", mis on tekkinud suurte jamade tulemusel. Euroopas sõjad ja industrialiseerimine, USA-s 30. aastate majanduskriis.

Jüri ütles ...

Nagu Kaur ütles. Overtoni aken'n'roll.
Ma ausalt öeldes kahtlustan, et see viirus tapab lõpuks paanikaga rohkem kui lähivõitluses konkreetsete inimestega. Loodame, et eksin.

notsu ütles ...

"No ja kuna mu meelest oleks maailma oluline muutumine tore ja põnev, läheb nagunii sama jama edasi, mis juba olnud on."

muide, see annab sulle võtme vähemalt osa Trumpi-valijate ja brexiteeride mõttemaailma. Mõlemal puhul oli mingi ports valijaid, kes hääletas nii, sest "peaasi, et muutuks midagi, saab või sitem", mitte et nad tingimata oleks Trumpi fännid olnud.

väga väga naine ütles ...

No selgelt olen ma äärmuslikum =) Kui asja saab valimistega muuta, pole muutus kuigi põhjalik =)

Epp ütles ...

Mida Kaur ja jyri ja notsu ja Taliesin ütlesid.
Notsul on ka ses osas õigus, et paljud valisid Trumpi, sest... igav oli. Muutust taheti. Actionit. Elu kiskus liiga turvaliseks ja ettearvatavaks. Et segame natuke vett, ja vaatame, mis saab.

väga väga naine ütles ...

(tegelt, et see selge oleks, elame me minu arust päris toredas maailmas ja ei, ma ei arva, et muutuks midagigi, oleks parem. Vastupidi, kui ma nt abortide eest võitlema peaksin, aitaks kuskil salaurkas arstidel naisi aidata ja riskiksin sellepärast eluga, oleks HALVEM. Aga ma oleksin selleks valmis silmade särades, sest siis oleks mul tunne, et mu elul on mõte, on mõte iga päev väsimusest vankuda ja periooditi ahastada. Sest ma teen mõlemat nagunii, aga siis see ka TÄHENDAKS midagi kellelegi. Nt mulle endale.)

väga väga naine ütles ...

Ehk teisiti öeldes: õppida endaga lahke olema, oma piire tunnetama ja laskma asjadel olla tundub kaugelt keerulisem, kui elada endaga endana edasi karmides oludes =P

Epp ütles ...

Noo. Kui su abordi-näidet lahata, siis (kui ma sust just täitsa valesti aru ei saanud) tuleb ju välja, et selleks, et SINUL parem saaks, peaks TEISTEL halvem saama. Ehk et sinu elul mõte oleks, peaksid teised naised muretsema, kust abordiabi saada, ja nurgatagustes abordikliinikutes kartma ja kannatama. See ei kõla nüüd küll kuigi kenasti, aga mul tuleb pähe parallel meie kohalike USA ekstremistlike relvahulludega, kes loodavad, et maailmakord pea peale pöörab, siis nad saavad oma püsse kasutada ja süütuid neitseid päästa jne. Kusjuures, nagu mu mees (kellel kah relv või paar nurgas) öelda armastab – nood ekstremistid õpiksid üsna ruttu, et eelmine maailmakord oli tükk maad mugavam, sest on sõna otseses mõttes pain in the ass tukki kogu aeg õlal tassida, pluss laskemoona seljakotis, sest ega siis vaid paarist padrunist piisa, kui apokalüpsis käes.
P.S. "Apokalüpsis" on nii veider sõna =)

Epp ütles ...

...aga äkki ma sain tõesti valesti aru sust. Sel juhul vabandan!

väga väga naine ütles ...

Ei, ma ei arva, et kurjem ühiskond oleks hea lahendus.
Ma arvan, et ärgu olgu paha ikka. Mul on toredam, kui inimesed ei ole õnnetud.
Aga kui minul oleks milllegi eest võidelda, oleks MINUL lihtsam =D (Mis ei tähenda kuidagi, et ma tahaks sellist süsteemi.)

Frieda ütles ...

Nüüd soetatakse igaks juhuks varusid juba intensiivselt. Tegin strateegilise vea ja läksin kõigepealt trenni ja siis poodi - selgus, et pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud. Kuivained, jahud, helbed, kartul, wc-paber - jumalast tühjad riiulid.

Jüri ütles ...

Tahan veel öelda, et kui ma ütlesin, et mis Kaur ütles, siis pidasin ma sellega silmas, et Kaur ütles, mis nodsu ütles, ja järelikult, kuna ma ei öelnud teisiti, ütlesin ma kahtlemata ka, mis nodsu ütles, sest sellest järgneb nagu ööle päev.

notsu ütles ...

VVN, aga maailmas on ju kohti küll, kus võitlusi jagub. Kuskil ikka tehakse igasuguseid koledusi. Et kui elu mõtte jaoks on vaja võidelda, siis see võimalus on ju tegelikult praegugi olemas, lihtsalt logistiliselt natuke keeruline, aga tänapäeva maailmas siiski mitte üle mõistuse.

*

Aga mina mõtlesin laiskuseapologeedina ühe hüpoteetilise positiivse tulemi veel välja: kui paljud inimesed jäävad mõneks ajaks koduseks ja kui peaks selguma, et see tekitab jama oodatust vähem, siis võidakse aru saada, et ei pea inimesi sundima nii palju tunde töö juures olema (või lapsi koolis), et elu edasi käiks.

Praktikas on kardetavasti nii, et kui töölt jääb koju palju mehi, siis kasvab joomine ja selle tõttu ka vägivald. Mitte et ma arvaks kõigist meestest, et nad ei oska vaba ajaga muud teha, aga vähemalt vanasti oli statistika selline: kriitiline mass mehi töölt kõrval = sotsiaalsed probleemid.

notsu ütles ...

valimistega saab muide igasuguseid muutusi juhtuda, Hitler, eks ole.

Kas ma saan õigesti aru, et isegi kui sa usuks, et mingi Trumpi-laadse poliitiku valimine muudaks drastiliselt maailma, nii et sul isiklikult läheks paremaks, ei saaks sinust Trumpi-valijat lihtsalt seepärast, et sa ei ole sama impulsiivne (st sa oled harjunud oma valikuid kaugemale läbi mõtlema)? et emotsioonitasandil muidu sama, aga sa mõtled rohkem kui nemad?

väga väga naine ütles ...

Ma selle viimase kohta ei tea. S.t. "saagu või sitem, aga mitte sama" mul nii üldse ei tööta, et mul on raske aru saada, mis minul ja neil vahet on.
Sest no mul ei tööta. ÜLDSE.
Aga seda, et maailmast häda minna leidma ja seda parandama, olen ise palju kordi mõelnud, ja mattunud süütundesse, et et tegelt saaks ju, vabatahtlikud teenistused jne - aga mu lapsed, kes nende eest hoolitseb? Phmt aint halvad valikud, keegi jääb ikka hoolitsemata =P
No nüüd on lapsed juba suured. Aga arvestades, KUI palju tuli mul vastava mõtte järel Peale Rongi ("nad on ju juba suured, saavad hakkama") teiste inimeste silmapööritusi ja karjeid "LOLL!!!" taluda, vbla ma ei ole adekvaatne otsustama.
Ja tõsi on, et mu poeg ei salli kedagi peale oma õe nii hästi kui mind ja teda kuhugi mujale perekonda istutada oleks natu reetmine.
No ja mul on koer ka ju ja üldse. Pole mulle vaja seda lisasüütunnet nüüd, et mõne häda kuskilt ikka leiaks, kus minustki (no õena ma töötada ei saa, ma ei kõlba käelisteks tegevusteks) kasu oleks =D!

notsu ütles ...

huvitav, et see elu mõte tingimata millegi vastu võitlemine peab olema. Kui su poja elu on tänu sulle hea, ja ilma sinuta oleks halb, siis võiks ju mõtestada ka see - "hoian kellestki häda eemale, teen nii, et tal oleks hea nii, nagu tal muidu ei oleks".

st et miks hea hoidmist tajutakse vähem mõttekana kui kurja hävitamist. ma ei räägi ainult sinust, see paistab mingi üldisem asi olevat.

Ja mulle tundub muide, et viirusemuudatuste üle on päris paljud rõõmsalt elevil, kuigi rõõm on
segatud süütundega. Inimestel on vist muidu hirmus rutiinne elu.

väga väga naine ütles ...

Tead, kui mulle meenutatakse (tähh!) et hea hoidmine, sa ju teed seda! siis mul ei ole süütunnet.
Aga seal on see mina-moment. Et mul väga ei ole ENDAL seda head hoida, sest mul nagunii ei ole (kohati, ajuti, hetkel tundub, et enamasti) eriti hea. (Kuigi on parem olla küll, kui nt söögiraha tuleb annetustena ja üldse ei pea hullu kokkuhoidu tegema või et linnast linna sõitmine on probleem vms.) Ja siis ongi "miks ma siis siin istun, kui mul nagunii hea ei ole?! Vähemalt kellelgi teisel võiks must kasu olla!"
Asja kolmas külg on, et kuna ma oma otsese füüsilise kasulikkuse viisin esmalt üles (õendusõpingud - ja muidugi oli mu põhihuvi intensiivravi ja ootasin endast tulevast kiirabitöötajat) ja siis sügavale alla (kes krt vajab SANTI kuhugi??? Krt, mind ennast tuleks poputada sealkuskil, mitte et ma teisi poputaksin!), mul lihtsalt on ka veidi raske välja mõelda, kus mind veel vajataks, kui ma eesti keeles kirjutamisega ka loorbereid ei teeni.
Ma oleks enamjaolt tüliks, mitte kasuks ju.

Phmt miks ma end tapsin: sest mul oli tunne, et teistele jumala mõttetu, endal ka halb, mis siin hoida.
Ja miks ma olen ikka veel väga solvunud nende "aga mina, miks sa mulle nii palju valu tahtsid teha?!" inimeste peale. Ette enne sa ei ilmutanud, et ma hea olen, muudkui aint õpetused, kuidas parem olla, kuidas sulle rohkem meeldida, ole keegi teine ja etem! Ja NÜÜD olen mina paha, et ma aru ei saanud, et ma olen sulle kallis?! FAKKJUU!!!!!
Mu lapsed, kel oleks kõige enam õigust sellisele "aga mina?!" hoiakule, ei ole seda eales ilmutanud.

notsu ütles ...

"Vähemalt kellelgi teisel võiks must kasu olla!"


nojah, aga ikka - kasu võib seisneda ka hea hoidmises.

või on lihtsalt siis, kui endal pole nii või teisiti hea, raske uskuda, et teistel võiks üldse hea olla - ja tundub, et parim, mida teha, on mingi ülihalbuse vastu võidelda? umbes, et hea ei saa nagunii kellelgi olla, saab ainult võidelda erakordselt halva vastu?

Nii või teisiti, ma ei arva tglt, et kellegi - ükskõik, kas enda või teiste - kasu mõõtmine oleks ise mingi hea mõte. Minu maitse jaoks kuidagi liiga majanduslik ja mul on selle vastu juba esteetiline vastumeelsus, eetilistest probleemidest rääkimata.
Nii jõuaks lõpuks välja selleni, et mis kasu sellest elusloodusest üldse on, kärsataks selle maakera üldse õige rutem läbi.

notsu ütles ...

kõrvalisel teemal: ma siin mõtlesin muide ükspäev, kuidas su "Lihtsad valikud" mul uuesti eesti ilukirjanduse lugemise hoo käivitas ja üldse lõbu pärast ilukirjanduse lugemise, mul oli see põld vahepeal kuidagi sööti jäänud, olin kuidagi jäänud lugema ainult neid asju, millest ma parajasti mingit etendust tahtsin teha. Aga hingele on vaja ka lõbu pärast lugeda.

väga väga naine ütles ...

Awwwww =)
Täääh!

Aga ega =) See eluslooduse värk - ega ma eriti aru saa, et mis värk selle kliimamuretsusega on. Kammaan, isegi paljud imetajad jääksid ilmselt alles, elusloodus säiliks täiega, lihtsalt inimkond on omadega persses =)
Nagu - mis see on mingi tähtis asi v? Miks ometi? Kellele?!
Aaa, et inimestel ENDAL võiks hea olla?!
Maitea ... aga kui ei ole, on halb?! Nagu ... eee .... enamasti vist? Miks siis ikkagi?!

notsu ütles ...

inimesed on erinevad.

minul on enamasti hea, kui mitte lausa väga hea enesetunne, ja tahaks, et saaks kohe tükk aega niiviisi hea olla ja et teistel oleks ka, sest ega ma kade ei ole. kusjuures väga palju pole selleks vaja. pmst mul piisabki tavaliselt, kui välised asjaolud ei ole otse sitasti, vähemalt mitte väga (natuke sitasti ei pruugi isegi veel mõjuda, vähemalt mitte lühikese ajaga).

Aga kui ma rääkisin elusloodusest, mõtlesin ikka puhthüpoteetilist olukorda, kus tõesti ei jää mingit elu järele (sest mis kasu tast on).

väga väga naine ütles ...

No vot.
Mul võib isegi suhteliselt (enda kohta siis) ok olla olla, aga kuna iga päev, ka kerge päev, mil väga vähe teha, on pidev pendeldamine kurnatuse ja hallolemise (mida ma ÜLDSE ei kannata, mul peab piisavalt sageli asju toimuma, et oleks tunne, et elan, mitte lihtsalt ei tiksu surma poole) vahel ja phmt mul kaldubki olema "elu on võitlus" ehk ma võitlen iga päeva mööda. ja kohati on väga raske (isegi kui tuju on hea, otseselt RASKE, väsitav-väsitav-väsitav), ma ei suuda näha elu kui päästmist väärivat üksust eriti üldse.
Et noh. Elu lakkamine on absoluutne puhkus, viis väsimusest pääseda. Miks see halb peaks olema?!

väga väga naine ütles ...

Kuram, ma olen väsinud =)
see on mulle tegelt tuttav seisund. Kui meeleolu hilja õhtul leinaliseks läheb, siis tavaliselt väsimusest =P
Head ööd!

notsu ütles ...

või on sinus säilinud liiga palju barokki.

mulle meenus kohe allilmavaimude tantsupidu ("Alkestise" ooperist). Mis paradoksaalsel moel mõjub mulle just eluisu tõstvalt, aga võib-olla käivad need kaks asja käsikäes.

Tout mortel doit icy paroistre,
On ne peut naistre
Que pour mourir,
De cent maux le Trépas délivre;
Qui cherche à vivre,
Cherche à souffrir.

(Tõtt-öelda oli seal ooperis küll korraliku "trépas" jaoks raha vaja, Charon sinna õigesse allilma muidu ei lasknud, a Herakles nihverdas end salaja paati, kui Charon teiste rahatute reisijatega jageles.)

väga väga naine ütles ...

=)
Trépas oli sealt ainus sõna, mida ma sõnastikust otsima pidin =P

Siis muutus see rahajutt ka arusaadavaks =)

Aga jah. Vbla sa mäletad, et ma jumala kaua kordasin siin (ohates, aga ise uskudes, et nii ongi): "See pole elu, kui haiget ei tee"?

väga väga naine ütles ...

Ja Epp - ma takkajärgi sain aru, kust su järeldus.
ütleme, ma formuleerisin kehvasti. Maailm käib seda rada, et ei juhtu suured asjad, mida ma arvan oma elu kergemaks tegevat, ja juhtuvad suured asjad, mida ma arvan elu raskemaks muutvat.
Ja pisikesed asjad ei kuulu üldse sellesse kilda.

notsu ütles ...

trépas on peagu sama, mis trespassing. :P Heraklese puhul oli isegi otsesemas mõttes sama.