neljapäev, 5. märts 2020

Virinaad

Oo, ma ei olegi PÄRIS kaua pidanud võitlema mõtetega, et ma ei oska ja ma ei kõlba ja miks ma üldse.
Kogu aeg oli taustateadmine "tegelt ma olen hea, lihtsalt seda ei nähta" või "ma teen seda hästi, aga see võtab mult liiga palju".
Aga nüüd on taas "vbla olengi enda jaoks hea, aga päris inimeste jaoks päris inimeste maailmas vist ikka ei ole".

Emana olen, olgu =) Sellest ma ei tagane.

Kui ma käisin oma tütre koolis tema klassijuhataja ja õppealajuhatajaga kohtumas, ja me pärast nimetet tütrega üksteist spontaanselt kallistasime, sulas üks neist teistest (maimäleta, kumb) naeratusse: "Nii tore on näha, kuidas suhted on head."
Veidi hiljem, kui läksime kooli välisukse poole, koridoris sibasid esimese ja teise klassi juntsud ja ma kaebasin: "Mulle tunduvad need ka juba piisavalt pisikesed, et kurvastada: miks mina ei saa, miks mul ei ole, nii ebaõiglane!", vastas mu tütar: "Jah. Aga vähemalt on sul kaks maailma parimat last juba!"
Ja noh.
See on täiesti tõsi. Väga tasemel lohutus!

Aga kirjutamisega ... üks asi on, et tegelt ega mulle endale ei meeldi ka jutukogud. Ma olen romaanilugeja.
Nii et mul on raske jutukogu nüüd veel kellelegi pakkuda.
Teine asi on, et mul on fb sõprade seas üks luuletaja, kes on olnud kulka nominent (nagu minagi) ja teinud igast avalikke luuletaja-asju - ja ta ajuti ilmutab seal ka oma luuletusi.
Enamik neist on sitad. Eristamatud "omaarust luuletajate" loomingulistest fb-jagamistest.
Vahel tal välgatab ka. Ongi hea asi. Aga piisavalt harva, et ma oleksin tema raamatureklaamidest häiritud ja mõtleksin: "Mis kurat peab inimestel viga olema, et neid osta?!"
Äkki ma olen nagu tema?
Vähemalt natukene.
Ise arvan, et on hea, aga tegelt on piinlik.
Sest ma vahepeal mõtsin küll juba: "Mina tegin, ilmselt on siis hea."
Appi, kas tegelt ikka ei olegi v?!

Kummastav on ennast kõrvalt vaadata. Kuidas mitte midagi ei jaksa (mis ma vahepeal haigena leidsin, et midagi ei jaksa? See tuli sellest, et olin unustanud, kuidas on päriselt mitte midagi jaksata), süüa ei taha, kirjutada ei taha, lugeda ei taha ... kusjuures ma saan täpselt aru, miks ei taha (ok, ise söömist see ei puuduta, aga söögi tegemist küll).
Ma ei taha mitte midagi teha, mida teised hindaks. Loen ma ju ka Goodreadsi rütmis ja sinna läbitud raamatute kohta sõnu jättes. Ja korraga maitaha. Mu poeg hindab kriitiliselt mu söögitegemisi (viimane pärl: tegin maasika-kohupiiimakooki, et ära teha külmutatud maasikad, mis korra kingiks "neist peaks selle koogi, mis ma tõin, peale maasikakastet tegema, aga jäi tegemata" sain. Tema: "See kook hea - aga mulle need maasikad ei maitse!"), lugejad arvavad raamatute või kommentaaride kohta ja K ei taha mind oma naiseks, sest ... midagi.
Ma tegelt ei saa sellest IKKAGI aru. Mida tähendab "ma ei taha kedagi"? Ma ka ei taha kedagi abstrakstselt ja ideeliselt, ma tahtsin SIND, sest mul oli sinuga nii tore ja sa oled südantmurdalt kaunis ka?
Jap, ma ei taha isegi hästi riietuda. Ega silmi värvida. Sest noh. Nagunii pole piisavalt ilus

Siia ma võin kirjutada, sest see on Minu Koht ja kellegi asi pole siin hinnata. Tahab loeb, ei taha, ei loe. Mina lihtsalt valan end siin klahvide abil ekraanile.
Olgu, luban endale olla hädine ja õnnetu. Praegu on nii, no on siis.

44 kommentaari:

Pahur ütles ...

Su tekstid ei ole piinlikud. Su tekstid on väga head.

väga väga naine ütles ...

tähh =)
Õnneks poes küsiti mult ka suitsu ostmisel dokumenti.
Positiivsed (isegi kui kogemata) tagasisidemed ftw!

Epp ütles ...

Sellest, kuidas loojale tema enda looming tundub. Ma vaatan praegu Classic Albums dokkide sarja, https://en.wikipedia.org/wiki/Classic_Albums , eile võtsin ette Pink Floydi. Doki viimastel minutitel käis David Gilmour välja midagi, mis mul su postitust lugedes otsekohe paralleeli tõmbama pani. Ta nimelt ütles, et annaks paljugi, kui saaks kogeda, mida tundis kuulaja, kui The Dark Side of the Moon esmakordselt plaadimängijasse pani ja kogu albumi otsast lõpuni ära kuulas. Ses mõttes, et loojal endal ei ole kunagi, mitte iialgi, never, ever võimalik kogeda midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mida kogeb publik, sest looja on protsessis pealaest jalatallani sees olnud, alates kõige esimesest noodist, tähemärgist, pintslitõmbest vms. See oli nii mitmetahuline ja hästi väljendatud mõte mu meelest.
P.S. Misasi on „päris inimene“? =)

notsu ütles ...

järsku need, kellel on konnasilmad ja kumminaalmaksud?

Nali naljaks, ma olen samuti suurem osa elust tundnud, et ma ei ole päris inimene, nii et minu pakkumine oleks "need, kes ei ole mina ega minusugused". (kuigi mõnikord hõlmab "minusugused" kõiki eestlasi - oletan, et tunne, et me pole ikkagi nagu päriselt olemas, on midagi üldeestlaslikumat, tõenäoliselt üldse väikerahvastele omane.)

vt ka "need ei ole ju inimesed, need on Larry sõbrad". See on siis, kui "mitteinimesed" on parajasti positiivses mõttes.

notsu ütles ...

teemal "mida tähendab "ma ei taha kedagi" - küsin huvi pärast, kas sul endal ei ole kunagi suhtefoobiat olnud? kuna mul on, siis kipub kõhutunne ütlema, et "kõigil nagunii on", aga arusaadavalt on inimesed erinevad.

igatahes, juhuks, kui sul ei ole, saan tuua enda elust näite, mida selline ütlemine _võib_ tähendada - mul polnud küsimus tahtmise puudumises stiilis "pole nagu otsest tahtmist", küsimus oli nii hirmsas aktiivses mittetahtmises, et see pühkis tahtmised (mida oli) oma teelt minema. Isegi inimesega, keda ma olin pidanud kõige võluvamaks ja suurepärasemaks, kuni ta tundus kättesaamatu, tekitas suhteperspektiiv kohe lämbumistunde, tunde, et nüüd ma ju PEAN ja mul on KOHUSTUS (mis siis, et seni oli olnud hoopis soov ja igatsus jne).

ja ma ei tea, miks see nii oli. ma üritasin endal toona sel põhjusel arstiteaduse käsiraamatute abil skisoidset isiksusehäiret diagnoosida.

notsu ütles ...

see võib olla mingit sorti hirm stabiilsuse ees - kui on suhe, siis tundub tulevik mingis aspektis olevat nagu rohkem ette määratud. kasvõi selles mõttes, et seni, kuni mul ei ole suhet, on mul potentsiaalselt KÕIK maailma suhted.

vt ka Maurois... mis tand oligi, kirjanik Chavannes, kes sai olla geniaalne kirjanik, kuni ta lõpuks raamatu kirjutas.

notsu ütles ...

st üks tulevik versus kõikvõimalikud tulevikud korraga - siis, kui ühtegi ei vali, on nagu illusioon, et saab kõiki võimalikke elusid korraga elada. Kuigi tegelikult on ka valimata jätmine lõpuks valik. Aga seda nii selgelt ei taju.

väga väga naine ütles ...

Ei, mul ei ole kunagi suhtefoobiat olnud =) Mul on pigem "sõlmin hästi palju suhteid, iga laps, koduloom ja sõber on suhe, need hoiavad mind maailmas kinni, muidu lendan minema nagu heeliumit täis õhupall".
Ja no mulle ei meeldi ka tunne, et kõik võimalused on valla. Sest kui need pole piiratud mingi kindla "minu tee on see!-ga", mul on tunne, et MIND ei ole üldse olemas, võiks olla kesiganes. Kui kõik võimalused on valla, siis pole ju tegu konkreetse inimesega, vaid phmt kogu inimkonnaga.

Päris inimesed ses kontekstis on "kes ei ole minad ja kel on teistmoodi maailmad, kel ei ole köögikapi uks hommikuti äädikakärbseid täis ja kelle põrandad on puhtad".

notsu ütles ...

kusjuures su kirjeldus avab päris hästi ka suhtefoobia enda olemust: just hirm olla maailmas kinni, et ei saa suvalisel hetkel heeliumit täis õhupallina ära lennata. ja vastumeelsus fikseeritud MINA vastu. ja tahtmine olla kesiganes.

see võib võtta vahel isegi vormi: "kui ma lasen ennast armastada, siis ei tohi ma ju enam ära surra," mis siis, et hetkel isegi ei taha surra. A äkki tuleb tahtmine ja siis on veto peal! või äkki lihtsalt juhtub ja siis on minu süü, et teised kurvastavad! kui ma poleks lasknud end armastada, oleks kõik hästi!

notsu ütles ...

"kui ma lasen end armastada, ei saa ma enam olla üksi!"

notsu ütles ...

"kui ma lasen end armastada, on mul kohustus kogu aeg õnnelik olla, sest muidu need, kes armastavad, lähevad kurvaks ja see on minu süü!"

Epp ütles ...

Aa, OK, ma olen siis pooleldi "päris inimene". Sest mul vahel on äädikakärbsed köögis, aga põrandad on enamjaolt puhtad =)
P.S. Konnasilmi pole. Kumminaalmaksud on.

väga väga naine ütles ...

Mul oli konnasilmad lapsena, teismelisena, kahekümnendates - aga nüüd on ära kadunud. mingi 10 aastat juba ilma.

väga väga naine ütles ...

Muide, ma arvan, notsu, et su diagnoos on õige. Ma mäletan, et mingil hetkel aastaid tagasi (nt kaks), kui ma temaga ahastasin sel "miks sa mind ei taha?!" teemal, ta ütles midagi sellist, et "ei taha mind kurvastada".
Mis oli sel hetkel mulle täiesti arusaamatu lause, sest ma ju juba olen kurb, kurvem eriti olla ei saa, wtf?!
Aga kui ta leidis, et kui me oleme paar, siis on mu kurbus tema viga, aga praegu ma lihtsalt kurvastan, see on minu vastutus, muutub veidi arusaadavamaks.
Ja ma ei saagi sellest aru saada. Sest minu jaoks on kurb kurb, suva miks. Kui inimene on armas ja ma ei taha, et ta kurb oleks, väldin seda. Kui on suva, et ta kurvastab, on suva. Ja koerakaka tänava kõrval on koerakaka tänava kõrval ja koerakakakott prügikastis on koerakakakott prügikastis. Mingeid peenemaid varjundeid mulle lihtsalt ei olegi. Need ei eksisteeri mu jaoks ja ma võtan arusaamatu ja põhjendamatu pirtsutamisena, kui kellegi arust on tegu päriselt olemasolevate nähtustega.
Ja solvun abstraktselt maailma peale, et inimesed nii kuradi lollakad on.

notsu ütles ...

"Kui inimene on armas ja ma ei taha, et ta kurb oleks, väldin seda."

Novott. Ja suhtefoobik mõtleb selle koha peal: ahah, järelikult ei tohi ma talle armsaks saada, muidu on tal minu kurbuse vältimise koorem, aga ma ei taha koorem olla, tal on endagagi raske.

Tunne, et kellegi armastamine tähendab alati lisakoormat, noh, järelikult jumalapärast ei tohi lasta kellelgi end armastada, sest see on armastajale töö ja vaev ja kellele siis lisavaeva tohib peale panna. See pisiasi, et lähedus võib aidata ka koormaid kanda, ei tule üldse meelde.

Tunde tasandil paistab siis ainult kaks varianti, kuidas teisi mitte vaevata: 1) ma ei lase ennast armastada ja saan olla see, kes ma olen; 2) lasen end armastada ja pean hakkama kogu aeg kõike varjama, mis mul halvasti on.

Ja eriti haige variant: kui tundub, et keegi on hakanud mind armastama sellest hoolimata, et ma omast arust olen seda kogu aeg ära hoida püüdnud, siis tuleb ennast vastikuks teha, et ta enam ei armastaks. Seilasime, teame, ma OLEN vahel just niimoodi lollilt käitunud, kusjuures see oli pooleldi teadlik, pooleldi ebateadlik - teadlik oli olukorra tajumine, aga oma käitumist ma justkui ise ei juhtinud. Nagu sõidaks juhitavuse kaotanud autoga teisele sisse, ise täiel teadvusel. St ma nägin ise, et ma käitun vastikult, aga kogu aeg justkui tagantjärgi või täpselt tegemise hetkel - ütlen mingi inetuse ja ise taipan, et ai raisk, kui vastik ma nüüd olin, kas ma selline inimene tahangi olla või?



(Muide, minu arust ei ole koerakaka tänava kõrval alati halvem variant kui prügikastis. Kui ta on kohas, kus keegi ei käi, on nii isegi parem, kõduneb rahulikult ära. Ma ei ole selline esteet, et koerapabulaid üldse näha ei tohiks olla, ainult sisseastumine on jama.)

notsu ütles ...

igast muid haigeid asju võib sellega komplektis käia.

nt "kurbi filme tohin ainult üksi vaadata, sest muidu keegi näeb, et ma nutan, ja hakkab muretsema".

A muide. Sa oled ise maininud, kuidas üldiselt peab olema suhtelt midagi väga erilist saada, et teise inimesega üldse kannataks koos elada, sest teised inimesed väsitavad ja ceteris paribus on üksi alati parem olla. Siis sa pmst saad ju aru, kuidas suhe on by default koorem.

notsu ütles ...

... ainult et sind väsitab lihtsalt füüsiliselt samas kohas teiste inimestega olemine, aga teise jaoks on see "koos", mis väsitab, näiteks see, et "teine teab minust liiga palju ja nüüd on tal minu kohta eeldused." Õõv selle eest, et ma jätan teise inimese sisse endast jälje ja see jälg kivistub ja ma pean seal jälje sees edasi elama ega saa enam liigutada.

psühhotüüp, kellel on kõige kergem end avada inimestele, keda arvatavasti enam kunagi ei kohta, sest siis ei muutu nende eeldused ja ettekujutused mulle puuriks.

Muide, mulle torkavad silma ka sinu ja suhtefoobiku hoiaku erinevad eeldused: sinu eeldus on, et peab kohutavalt pingutama, et keegi üldse tähele paneks, et teiste jaoks üldse olemas olla; minu suhtefoobia perioodi ebateadlik eeldus oli, et mul on mõju, ma jätan teistesse inimestesse jälje ja pean kogu aeg jube ettevaatlik olema, et ma neisse jälgedesse lõksu ei jääks.

notsu ütles ...

siis on ka loogiline, et püüdlused on vastandlikud - üks tahaks omegi kord endale hääle ja välimuse saada, mitte enam nähtamatu olla. teine tahaks peitu pääseda, olla kuskil, kus teda ei nähta.

väga väga naine ütles ...

No mind ei häiri koerakaka eriti üldse, isegi kui sisse astun =) Lohistan natuke asfaldil jalga järel, astun kindluse mõttes veel lompi ja lohistan veel, eriline mure.
Aga ma teiste pärast korjan - et neil parem oleks, noh =)

väga väga naine ütles ...

Aga ma lihtsalt ei saa suhtehirmust aru. See on nii vastandlik minu hirmudele (mind ei ole olemas, keegi ei märkagi mind, isegi kui ma olen kellegi laps [khm, labsepõlve süüdlaslikud murelikud tõesielud!] või lapse ema, nad ei pea mind meelespidamise väärilisekski ja kui peavad, on nad järelikult ise jube toredad inimesed!), et mul ei õnnestu aru saada, mismoodi on halb olla tähtis.
Ma saan aru sellest, et ei taha teisi kurvastada jne, aga mina ja küllap sinagi oleme ju sellest ometi üle kasvanud? Ülekolmekümnene inimene ei saa ometi nii juhm olla, et arvab inimesi valuta elavat??? Elik nagunii inimesed kurvastavad, nagunii on neil vahel raske, aga mina olen ometi nii suurepärane, et ilmselt on minuga koos vähem valus ja raske, kui ilma minuta oleks. Ju. Või ...?
Ok, kui endast maru halvasti mõelda, siis see ei kehti.
kurat, K., miks sa endast nii halvasti mõtled?!

Epp ütles ...

Oih, VVN, Notsu, te olete vist minu blogisabas koerakaka sisse astunud ja ollust siia üle kandnud? /taob kätega vastu põlvi, naerdes omaenda lolli nalja peale kõva häälega/

Ja no seda ju minagi, et kui koerakaka on kohas, kus keegi nagunii ei käi, siis milleks kotti ajada. Las kõduneb niisama. Aga üles korjan minagi teda teiste pärast, et neil parem oleks, sest noh, mina jalutan peniga sündmuskohalt minema, aga järgmised tulijad võivad õnnetult sisse astuda.

Suhted… oeh. Võtan riski, et see nõuandena (loe: etiketirikkumisena) kirja läheb, mispuhul vabandan juba ette, aga… minu kogemus ütleb, et ülemõtlemine ja üle-analüüsimine tuleb mistahes suhetele, kaasa arvatud romantilistele, pigem kahjuks kui kasuks. Jah. See on nii õrn teema tegelikult, jään parem koerakaka juurde =)

notsu ütles ...

"Elik nagunii inimesed kurvastavad, nagunii on neil vahel raske, aga mina olen ometi nii suurepärane, et ilmselt on minuga koos vähem valus ja raske, kui ilma minuta oleks"

Ajal, mil ma selle all kannatasin, oli mul üks mõttemall (100% ei saa kindel olla, et õigesti mäletan) umbes nii, et
1) inimesed nagunii kurvastavad ja neil on raske;
2) järelikult on viimane asi, mida neil vaja on, see, et ma mingit jama juurde tooks;
3) järelikult tuleb mul inimestega lähedane olles fassaadi hoida ja olla see tugev, kellega kunagi ühtegi jama ei ole;
4) aga ma ei jaksa!

Vahel püüdsin, aga arva ise ära, kui edukalt selline fassaadihoidmine välja kukkus. ja kui see fassaad ära vajus, juhtus see tavaliselt hirmsa plahvatusega ("peksan käte ja jalgadega ega vaatagi enam, kes pihta saab, sest kõik on nagunii persses").

Niisiis eluline näide binaarse mõtlemise kahjulikkusest.

notsu ütles ...

või siis "1) mul juba on natuke inimesi, kes minust hoolivad ja kelle pärast pean ma järelikult kogu aeg tugev olema;
2) rohkem ei jaksa, sest kuskil peab saama ka lipsu lõdvaks lasta."

notsu ütles ...

ja suhe sai mul üldse tekkida nii, et mul oli inimesest mulje, et ta ei VAJA mind, tal on lihtsalt minuga parasjagu hea nii, nagu ma juba olen, ma ei pea tema pärast keegi teine olema, ja isegi kui ma olen homme teistsugune ja talle see uus variant enam ei sobi, siis ei pea ma tema pärast nägu tegema, et olen see varasem sobiv mina, vaid võime rahulikult lahku minna ja keegi ei kannata.

notsu ütles ...

diskleimer: ma räägin ainult enda kogemusest, eks ole.

Frieda ütles ...

Need hoiakud (VVN vs suhtefoobik) ei ole üldse vastandlikud kusjuures - tunne, et mind pole olemas ja peab jubedalt pingutama, on mulle väga tuttav, aga samas olen täpselt Notsu kirjeldatud suhtefoobik (kui lasen end armastada, ei saa enam ûksi olla, pean hakkama mingisse rolli sobituma ja pean kogu aeg tugev olema). Ja see hoiak ei ole üldse kellegi suhtes isiklik, et tõesti pole küsimus selles, miks kedagi konkreetset ei taha, vaid selles, et nii kui asjad tõsisemaks lähevad, hakkan ma lämbuma.

väga väga naine ütles ...

Aga kas sind siis ei häiri see mitte-olemas tunne? Minu jaoks on see konkreetselt raske ja valus. Tõdeda, et mul pole millegi ega kellegi jaoks tähtsust on ok, kui mul on endal hea olla iseendana. Aga niipea, kui olen väsinud, kui mul on valu (nt pea-), kui mul on raske - on "mille nimel? Keda kotib?"
Ja kuigi ma nüüd tean paljusid, keda kotibki, tahaks ikka juurde neid. Stiilis "aga kui teda ja teda ikka ei huvita, on veel tema ja tema ju! Neid huvitab igatahes!"

Frieda ütles ...

Häirib ikka, aga selle ma olen selgeks mõelnud nii, et kokkuvòttes on üksi lihtsam, sest koos teis(t)e inimes(t)ega üksi ja nähtamatu olla on valus ja raske, üksinda üksi olla ei ole. Siis jääb vähemalt ära täiendav valu sellepärast, et sul on raske, aga keegi mitte üksnes et ei märka, vaid laob oma koorma su õlgadele ja sinu korda tuge saada ei tulegi. (Noh, eks see jutt on muidugi natuke must-valgem kui elu.)

notsu ütles ...

Frieda teab ehk täpsemalt öelda, mul jääb see olek aastate taha ja võib-olla ma ei mäleta kõike päris korralikult, aga niipalju, kui ma mäletan, oli nii, et kui mul oli halb, siis üritasin ma seda varjata. Sest ma noh, hoolin ju natuke nagu vastu ka, nii et kui nüüd temal on minu peavalu pärast halb, siis on mul kokkuvõttes topelthalb.

Mitte et üldse poleks tahtnud auru välja lasta ja südant puistata, aga nagu ma ütlesin, selle jaoks olid paremad need, kellest ma oletasin, et nad ülearu ei hooli, siis on ohutu, ma ei kahjusta neid sellega.

Ma omandasin ka sellise triki, et räägin oma mureasjadest kergel ja ükskõiksel toonil, õigete faktide, aga vale emotsionaalse laenguga, siis saan asjad ära rääkida nii, et keegi teine ei kannata.

Muide, üks põhjus, miks ma kommentaariumides nii aktiivne olen, on siiani see, et seal julgen ma end rohkem avada kui omaenda blogis, millest ma TEAN, et seda loevad paljud inimesed, keda ma päriselus tunnen.

notsu ütles ...

Friedaga võrreldes olid mul siis täpselt vastupidised motiivid: "koos olles on oht, et teised märkavad ja see on koorem!"

(sest teised on nagunii haavatavamad kui mina, ise saan ikka kuidagi hakkama.)

notsu ütles ...

aga see on ainult üks aspekt, teine aspekt oli romantilistes lähisuhetes see, et kui ma juba suhtesse lähen, siis ei TOHI mu tunded tema vastu nõrgemaks muutuda, mul ei tohi enam armumine üle minna, sest see teeks talle haiget. Aga ennast tundes olin enam-vähem kindel, et armumine läheb üle, hormoonid kukuvad ära, midagi teha ei ole.

Pärast õppisin ühe mehega ära, et kui teinepool on piisavalt kannatlik, et ta mu esialgse tundekahanemise ja paanika "ma ei armasta teda enam, aga kuidas ma talle seda ütlen" üle elab, siis tulevad tunded uuesti - mitte päris samad dopamiinilaksu omad, aga igatahes ilusad ja armastavad tunded.

Aga siis tuli järgmine suhe, kus mees hakkas mu ajutise tagasitõmbumise peale KOHE ahastama ja üritas mul enam-vähem nelja jalaga ümbert kinni hoida, mille peale mina muidugi veel rohkem eemale tõmbusin, ise tundes, et ei tohi ja ma olen halb inimene. Aga mida rohkem ta klammerdus, seda vähemaks mu tõmme tema vastu läks ja ma ei osanud mitte midagi teha, et ta mu silmis uuesti meeldivamaks muutuks. Oleks ta mulle natuke aega andnud, oleks uuesti kõik lill olnud.

A. oli nii kaval, et ta ei pakkunud üldse, et alustame suhet, oli rahul (või leppis) sellega, et vaatame, mis saab, võib-olla oleme ainult ühe päeva koos, võib-olla järgmise ka, aga ülehomme lähme võib-olla juba lahku. Siis oli mul rahulik tunne, et kui ma ühel hetkel enam ei taha, siis ma ei pea.

See ongi suhte alustamise juures see hirmus asi: et siis PEAB. ma PEAN teda armastama ja mul PEAVAD tunded olema ja kui ei ole, siis olen ma halb.

notsu ütles ...

aa ja no mul on üksi enamasti ikka hea olnud (isegi kui pea valutab), mured ja hädad on tulnud tüüpiliselt teistest inimestest. seepärast oligi see pealtnäha kesine kompliment, mis ma A.le tegin: "sinuga ei ole üldse halvem kui üksi" tegelikult väga kõva kompliment.

notsu ütles ...

aga ilmselgelt räägin ma privilegeeritud positsioonist ses mõttes, et mul on alati olnud taustal ka hoolivate inimeste turvavõrk; see on see kontekst, milles mul on olnud "üksi hea".

väga väga naine ütles ...

Ei, kui mul on hea, on mul hea. Ka üksikuna. Aga kui mul on halb, ma tahaks kellegi sülle pea panna ja ulguda ja tunda, et tema vastutab, mina puhkan praegu.
Ja noh. Siis ma tahaks mingit inimest, kellest pole karta, et kui ma jube tore ei ole, ta tõmbub eemale. Phmt jah, see, mis sus õudu äratab (et oleks keegi, kes mulle pühendub, sitta sellest seksist), on täpselt see, mida mina tahan: et isegi kui ei ole tore, kui ma ei näita end parimast küljest, ei ole tugev ja ei kanna tema muresid, ta ei lähe ära, ei tõmbu eemale "kuni ma jälle normaalne olen". Ei väljenda mullle, kuidas ma olen nüüd nii nõme, keegi ei tahagi minuga olla (tema kaasa arvatud), vaid hoolib ikka.
Ja noh. Mul on praegu üks selline sõber, kellega ma tean, et võin kuitahes nõme olla, ta käib mul ikka haiglas külas ja armastab mind. (Ja kama, et me näeme korra aastas, ma tean, et ta ON.) No ja mul on lapsed.
Ja koer.
Aga kõigi teiste osas on ikkagi tunne "kui ma ei ole parasjagu parim mina, neil on halb, nad tõmbuvad mossi ja eemale".
Tegelt ei pruugi ju tõmbudagi. Aga mul on siuke tunne. Et neilt saan ma kriitikat, kui ma ei ole parasajagu hiilgav.
Ja ma ei jaksa alati hiilata.

notsu ütles ...

kui ma üksi kerra tõmban, siis ma samuti "puhkan praegu", vastutajat polegi vaja, sest mille eest seal vastutada.

iseasi muidugi, kui on mingi äkšuun parajasti pooleli, et vaja žongleerida kümneid asju ja inimesi... siis on tõesti vastutus mängus. Aga selliseid asju niikuinii ühe liigutusega kellegi teise õlgadele tõsta ei saa, ükskõik, kui heasoovlikud nad on - juba seletamine üksi võtaks rohkem energiat kui ise tegemine.

väga väga naine ütles ...

ma tahaks, et keegi ÜTLEKS mulle neid asju, mida ma ise hetkel ei jaksa.
Et kõik saab kord. Ja ära põe. Ja maailm ei lähe hukkka, kui see ja see tegemata jääb.
Ja boonusena, et tema ei lase mul nälga surra nt.

väga väga naine ütles ...

Mu tütar ütles mulle kunagi oktoobris (kui tuli see väljakolimine ja värk): "Me saame kuidagi ikka hakkama. Ma ka aitan!"
Sellest oli NII SUUR ABI!

notsu ütles ...

iseenesest arusaadav. Ma lihtsalt mõtlen tagasi oma suhtefoobiku-aega ja siis oleks mul seda ka kellegi armastava inimese juures viibides olnud raske saavutada, sest ma ei oleks ju tahtnud näidata, et mul on abi vaja ("sest muidu ta hakkab muretsema ja mul on endalgi raske, mul pole tema muretsemist lisakoormaks vaja"). st ma ei oleks endale lubanud selle toetuse vajamist välja näidata ja siis oleks olnud veel topeltraske - "niigi pea valutab, nüüd pean veel teesklema, et ei valuta!"

kogemata muidugi vahel ikka info lekkis.

notsu ütles ...

pmst niisiis see seis, mida sina märkisid, kuidas sa tunned end oma laste suhtes - et nemad ei ole need, kellele sa tunneks, et võib toetuda, ja et neile toetudes tunned end pigem süüdi. ma tundsin nähtavasti siis, et kõik on nagu lapsed (aga ma ei jaksa neid kõiki ENDA lasteks võtta).

Frieda ütles ...

Jaa, ma enamasti varjan ka, kui mul on halb olla, aga seal ongi vist kaks aspekti - üks on see, et ma ei taha, et see teisele koormaks oleks, sest muidu ma pean veel selle pärast ka muretsema ja samas teesklema, et ega nii halb nüüd ka pole ja maijaksa, kuna parajasti on enda haldamisega tegemist. Teine on see (mille ma arvan olevat elu jooksul kogemustest õpitud), et nagunii keegi ei märka minu halbolu ja siis mul on valus.
Ja see “sinuga on sama hea kui üksi” ongi mu meelest väga kõva kompliment.

väga väga naine ütles ...

Jaa, täiega hea kompliment!

Frieda ütles ...

See ka veel muidugi, et ma üldse olen tuge vastu võtma nõus ainult nendelt, keda ma pean endast tugevamaks ja kuna ma pean ennast üsna tugevaks, siis... Pm sama nagu Notsul, et teised on nagunii haavatavamad, küll ma saan ikka kuidagi hakkama.

väga väga naine ütles ...

Sellest ma VIST olen viimaks üle saanud.
Kuigi noh =) Ma ikka peaN inimest vingeks pidama.

aer ütles ...

Naistepäeva tervitus õrnemale soole!
Kuigi kommentaaridest vahel nähtub, et siinsed naised on meestest kangemadki…
Aga päev on päev – 8. märts :)