Päike lahkus, vihm saabus. Külmaks läks samuti.
Siis tuli päike tagasi. Täna peaks kõik ju jubas korras olema?
Ei. Mitte-migreen-vaid-leebem-aga-tüütu-peavalu ei tulnud ju ometi ainult korraks läbi! Eieieiei! Ta on siin, mu pea sehen, ikka pikemalt.
Kohv aitab. Ibukas ka, aga koos kohviga on ikka teine teema kohe. Muidu natike leevendab. Koos kohviga võtab peaaegu ära.
Üldiselt olen natuke mures oma koera pärast.
Või no - mitte otse mures. Aga segaduses, et miskurat. Mis kõigil teistel on hästi võimekad koerad ja siis mul mingi hädine v? Ei, see ei ole loogiline. Kui pargis kohtuvad ja müramiseks ja jooksmiseks läheb, teeb Totoro ka endast veidi suurematele koertele ärtust ära ja see on natukene naljakaski, sest tema ise ei saa aru, et tal palju enam võhma ja jaksu on kui mängukaaslasel, aga too lariseb juba täiesti selgelt: "Hull tüdruk, võta rahulikult, ma ei jaksa enam! Jäta rahule!!!"
Aga kui mina olen temaga natu pikemalt jalutanud (mitte päris pikalt ja kaugele, vaid sellisel tavapikal moel, 3-4-5 korda nädalas käime ikka nii üle tunni, alla 3 tunni), on ta järgmised 6 tundi vaip. Karusnahkne vaip, mis lebab seal, kuhu sattus.
Öösel magab ka korralikult ja sügavalt.
Ja ma mõtlen, et kui tema nii kergesti ära väsib, nii vähe jalutamist vajab, et lääbakil olla, miskrdi imeloomad siis need teised koerad on, keda "korterisse küll ei saa võtta, koer vajab ikka palju liikumist" ja "koer, kes korralikku agility-treeningut ei saa, on ainult diivanikaunistus ja vähegi aktiivsematele ja intelligentsematele loomadele see ei sobi".
Nagu - nagu - nagu ... kuskil tehti koerapidamise hindamises ilmselt mingi suur viga. Ainult täpselt ei tea, kus.
Igatahes on mul kahtlus, et selline mõtlemise vigasus ei piirne ainult koerapidamisega. Antivaktsiinikute ja vaktsiinilembide näitel näituseks. Et on need, kes arvavad, et vaktsiinid on kuradist ja ei tee endale ega lase oma lastele midagi teha. Ja siis need, kes teevad kõik vaktsiinid, mis kohustuslikud ja igal aastal mõned veel otsa, sest mine isahane tea. Aga kuidagi need, kes kaalutlevad iga vaktsiini juures, et nooh, kas see on vajalik, ja siis vajalikud teevad, teisi mitte, on täiesti radarilt väljas. KUIGI see on tegelt ju kõige mõistlikum. Inimese immuunsüsteem ei jaksa tegeleda KÕIGI vaktsiinide ja tõbedega, ilma kusagil järgi andmata.
Aaaaga ei. Kas kõik või mitte midagi näib loogika olevat. Kas su koer on väsimatu akrobaat, keda koolitatakse, jalutatakse, jooksutatakse ja kes tahab aina rohkem - või diivanikaunistus. Kas laps on puhtviieline, kes vahel saab tunnistusele mõne nelja ja siis on maailma lõpp või veab napilt kahtede ja kolmedega IGAS AINES kuidagi üleviimiseni välja. (või siis ei veagi.)
Kooli saab õpilasena kas armastada (ja siis meeldib sulle lugeda, iga ainet õppida, oled kuulekas ja vaikne) või vihata (millisel juhul oled kaheline noorjoodik ja hästi läheb sul vbla kehalises).
Maitea.
Omast arust olen ju mina see must-valge, on-ei ole maailmapildiga? Aga SÄÄRANE dihhotoomia käib mulle üle mõistuse, sest no KURAT! Kuidas on võimalik mitte näha, et enamasti ei ole asjad äärmustes, vaid kuskil keskel oleks on hulga tavalisem???
See lugu meeldib mulle ikka väga =)
I wanna break the rules!
Ta on kasvav suur koer. Hakkab rohkem jaksama ühel hetkel. See laip olemine osaliselt ka vaimne väsimus, palju muljeid.
VastaKustutaTeine asi on see ka, et suur koer ja suur koer on väga erinevad asjad. Sõltub väga palju tõust ja konkreetsest koerast. Minu hundikas oli näiteks selline rahuliku loomuga, ära liigselt ei väsinud (kuni veel vana ei olnud), aga no tunnine jalutuskäik oli igati piisav, et ta rahul ja rahulik oleks.
VastaKustutaPoolbokser oli väsinud kaks korda elus. Üks neist oli juhus, kus korterikaaslane tahtis varakevadel oma maakodusse suusatada ja võttis koera kaasa, mälu järgi pakun, et ca 30 km + see asi ka, et suusad libisesid kenasti üle lume, aga koer vahepeal vajus läbi, st pidi rohkem vaeva nägema, kui näiteks suvel joostes oleks olnud. Teist korda ei mäleta, aga no sama moodi, ikka VÄGA kurnavad asjaolud. Mingi paaritunnine jalutuskäik ei teinud talle mitte midagi, ikka jooksis ringe ümber maja. Nii et tema oleks raudselt tegelikult majas õnnelikum olnud.
Ei, koerapidamise hindamises pole viga tehtud, või vähemasti ei tee seda need, kes vähegi asja tunnevad. Esiteks, koera energiatase sõltub koera tüübist (pane tähele, ma ei ütle “tõust”). Korteris näiteks bordercolliet pidada on üsna kena väljakutse, samas Taani dogid on diivanieluga väga rahul.
VastaKustutaTeiseks, koera füüsiline aktiivsus ja intelligents pole omavahel seoses.
Ja kolmandaks, kui vea tegijat otsida =), siis on selleks kogenematud/teadmatud koeraomanikud, kes konkreetse tõu või tüübi sobimatutesse tingimustesse asetavad.
… ja veel: AbFabil on väga õigus vaimse väsimuse osas. Ma olen näinud (teenistus)koera, kes peale pika ja keerulise jälje ajamist vaimsest väsimusest sõna otseses mõttes külili kukkus, kuigi füüsilist pingutust polnud ollagi, jälge aeti aeglases tempos.
VastaKustutaJah, minul on mõlema koeraga sama kogemus, et jäljetrenn või ajutreening väsitas neid rohkem kui niisama jalutamine.
VastaKustutaAga no täiskasvanud inimene ja üritab grupi ühe esindaja põhjal tervikut üldistada, häbi-häbi. See on täpselt sama, kui öelda, et "ma olen elus ühte mustanahalist näinud ja selle põhjal ma võin nüüd küll öelda, et ..."
Oleks üks, ei üldistaks ju =)
VastaKustutaOn "ikka ja jälle ja appi, kui palju, mida?!?!"
Aga see vaimse väsimuse asi - mul koer jälgi ei aja, aga see on näha, kuidas uued kohad ja tingimused kurnavad. Kasvõi rongisõit.
Ma mõtsin, et mul on autistist koer - mitte et autism ainulaadne oleks, seda on ka inimeste seas palju rohkem, kui arvatakse - ent kui on koerasoo üldine omadus, et liiga palju uut infot kurnab, on natu arusaadavam.
Jaa, rongisõit on väga väsitav, nii palju infot ju koerale korraga. Ma käisin oma eelmise sakslasega tihtipeale bussiga kesklinnas, ja no ta oli ikka täitsa laip alati peale seda, linnamuljed ju veel otsa. Kusjuures ma vaatan, et mu praegune koer, emane, väsib ikka väga palju kiiremini kui eelmine, sama tõugu isane. Soolised erinevused?
VastaKustutaAga Totorol võib praegu ikka veel kasvamise-väsimus olla, ta pole ju veel kaheaastanegi, või?
Ma olen seda lapsest saati kuulnud, kuidas koera korterisse võtmine on loomapiinamine, kui tegu ei ole just hästi väikese taskukudzuga, ja alles üsna hiljuti oli ühe koerapidaja- ja fanati, kes andis kodus ka varjupaika-hoiukodu ühele leitud koerale, fb-seinal kuulutus. (no ma tunnen teda, kuigi mitte lähedalt, seepärast tean ja shokeerusin.)
VastaKustutaOot, ma otsin ... ei, see on ilmselt üks neist "pole kättesaadav" värkidest ta seinal.
Kuigi pea kõik postid on koerapostid.
Aga see kuulutus oli stiilis "leitud segavereline, vist pitbulli ja kellegi segu kutsikas, umbes pooleaastane" ja siis piiiikkkk jada soovitatavale tulevasele omanikule kehtivaid nõudeid - ja et see omanik selle koeraga peaks kindlasti aktiivselt tegelema agilityga, see koer pole diivanikaunistus, vaid õpivõimeline ja tahab aktiivset tegelemist.
Ja ma olin: "Mhmh, need ongi alternatiivid. Hull koolitamine ja nii palju väljategemine, et söögi- ja joogikauss täis on, mhmh."
Ja see inimene ei ole koeravõõras jabur, ta on just selline "koerad on elu" tüüp, kel seal fb-seinal polegi õieti muud kui kuulutused erinevatele koertele kodu otsimisest, loengud rihma olulisusest ja vahele paar pilti, kuidas ta teenistuses on oma ühe või teise koeraga. Vorm seljas ja väga fäänsi.
Ehk siis ta on levinud "õigeid" seisukohti tulistav tüüp.
Naine muidu, mis te mõtlesite?
(Ei ole veel kahene =) ei =) )
VastaKustutaSeda ma ütlengi, et sul on üks koer. Hindad sa teiste inimeste seisukohti oma ÜHE koera kogemuse põhjal. Kui mina hindaksin ainult oma esimese koera põhjal kõiki koeri, ütleksin ma ka, et:
VastaKustutaa) kõik inimesed, kes ei ole suutnud koera 99% kuuletuma õpetada, on saamatud ja/või lollid ning
b) vabalt saab suurt koera ka korteris pidada, nii et ta elukvaliteet ei kannataks, ja samas ei peaks inimene ainult koerale elama.
Aga siis tuli mu ellu teine koer, kes oli nii energiline ja nii jäärapäine, et ma pidin kõiki oma sõnu sööma. Jah, ma suutsin ta lõpuks kenasti kuuletuma õpetada (mitte 99%, aga 85-90 kindlasti), aga see oli selline kuuletumine, et tal konkreetselt lihased värisesid, sest ta NII hullult tahtis tegelikult näiteks teise koeraga kakelda ja tal oli NII raske mitte üritada seda teha (võrreldes minu esimese koeraga, kes kehitas õlgu ja ütles, et no kui ei tohi, siis ei tohi, mis sellele siis enam mõelda).
Meie "mitte kunagi väsinud" oli ka pitbullilaadne, nii et ma täitsa usun, et ka paljud teised temalaadsed võivad tahta palju tegelemist - st MITTE midagi hullu koolitamise ja söögikausi vahepealset, vaid just hullu koolitamist. Meie pidime enda oma esimesed kuus elukuud iga kord puuri panema, kui ta üksi koju jäi, sest äranäritud tooli asemele võib uue osta, aga kui koer on nii tormakas, et üritab näiteks seintelt elektrijuhtmeid maha tõmmata või klaaspudeleid närida (ja on valmis klaaspudeliteni jõudmiseks rammima kinnist kapiust, kuni see kapiuks katki läheb), siis tema enda ohutuse pärast paned puuri. Kasvades rahunes maha, pärast ca kuut kuud enam puuris ei hoidnud (sest tal oli vähemalt nii palju mõistus peas selle aja peale, et näris asju, mis teda potentsiaalselt ära ei tapnud), aga ma treenisin teda nagu tsirkusekoera, et me rahulikult elada saaksime - mitte selleks, et ta oskaks käsu peale käppa anda, vaid just selleks, et kui kogu aeg uusi trikke õpetada, on tal endal põnev ja õnnestub teda natuke väsitada jne. Kusjuures meil sobis ta suurepäraselt korterikoeraks, sest meil oli selline elustiil, et ta käis igal pool kaasas, lisaks oli keegi peaaegu kogu aeg kodus. Tavainimesele ta kindlasti poleks korterikoeraks sobinud.
Ja teine asi, mille sa ära unustad (kuigi seda ise igas postituses rõhutad), on see, et teised inimesed ei ole nagu sina. Inimene, kes on aastaid koerandusega tegelenud, ei ole näinud mitte ainult paljusid koeri, vaid ka paljusid inimesi, nii et ta TEAB, et nad on debiilikud. Keskmine inimene, kes tahab koera, ütleb, et "muidugi hakkan temaga jalutamas käima", aga siis kahe nädala pärast ei viitsi. Nii et see koerainimene, kes ütleb, et "see koer tuleb õpetada kahel käpal käima ja karu kombel tantsima", ei pruugi ilmtingimata tahta, et tulevane omanik õpetaks koera päriselt neid asju tegema, ta tahab eemale peletada neid inimesi, kes ei ole tegelikult valmis seda keskmist pingutustki tegema, aga suure suuga lubavad. Sina eeldad enda põhjal, et kui sinu sõna maksab, maksab teiste oma ka. Pitbulliga kaasnevad ka teatud stereotüübid, nii et ma saan aru, miks teda ei taheta anda inimesele, kes ütleb, et "omg, ma olen elu aeg pitbulli tahtnud," vaid eelistatakse kedagi, kel päriselt ka koertega kogemust.
Rents ütles: “Inimene, kes on aastaid koerandusega tegelenud, ei ole näinud mitte ainult paljusid koeri, vaid ka paljusid inimesi” ja “ta tahab eemale peletada neid inimesi, kes ei ole tegelikult valmis seda keskmist pingutustki tegema, aga suure suuga lubavad.” JUST NIMELT.
VastaKustutaVVN, jaa, nn. “koerad on elu” tüüpi inimestel võivad tõesti teinekord olla väga kivinenud seisukohad ja mustvalge maailmanägemine. AGA. Tegemist on siiski oma ala spetsialistiga, ning pitbulli-tüüpi koerad ON tihtipeale problemaatilised, seetõttu on tulevase omaniku “hirmutamine” vastutustundlik tegu.
=)
VastaKustutaPädevana tunduv ja hea jutt =)
Nii naiivne ma ei ole, et arvata, nagu kõik koerad oleksid nagu Totoro - aga jah, ma olin "jutud suurte koerte ja karjakoerte (Totorol teadaolevad esivanemad on karjakoerad, lihtsalt pool ema ja pool isa on mitteteadaolevad) jubeda liikumisvajaduse kohta küll ei päde!" ja no selle kogemuseotsimise-hulluse arvasin seega ka "mitte enamik koeri, mkmm, aint spetstõud ilmselt!" hulka.
Sest see koduotsija-kuts tundus nii nunnupall pildil, ma täiega arvaksin, et Totu sugulane mingit pidi.
Aga jah.
Tegelt.
Vbla ongi inimese, kes koera tundis, hinnang natu pädevam, kui minu "pildilt paistis nummi!" oma =)
Kuigi kolmandat pidi ma natuke tean selle inimese enda koeralugusid ja ---
---
ütleme, mõnes asjas on ta ilmselt väga pädev, teenistuskoerad ja nii.
Ja siis üks neist teenistuskoertest, kui puurist pääseb ja kedagi kodus ei ole, situb maha ja käib sealt läbi korduvalt ja sitased jalajäljed üle terve elamise k.a. voodis.
(Ehk: miks ma suhtun kahtlusega, eksole.)
VastaKustuta(A see on muidugi õige, et mul on raske, otseselt raske, tean küll, aga ei TUNNE, mõista, et paljud, lausa enamik! inimesi ei ole nagu mina.
VastaKustutaLihtsalt kuna mina olen nii palju saanud: "Ütled küll, aga nagunii oled nõme, me teame!" ma ei taha seda ise kellelegi teha ja lähen tigedaks, kui ka minusse mittepuutuvalt, aga silmnähtavalt teistele sedasi tehakse.)
Noh, tead, minu eelmine (teenistus)koer on kah tuppa sittunud, täiskasvanust peast. Ja mitte ainult sitast läbi sammunud, vaid ilmselt seda ka söönud =) Aga need mõned jäledad juhused ei tee mind vähem pädevaks koerainimeseks.
VastaKustutaJa muide, die hard koerainimestel, kelle elu-olu koerandusega ja paljude erinevate koertega läbi põimunud, juhtubki "koeralugusid" rohkem kui nn. keskmisel omanikul. Sa peaksid mu eelmise koera kasvataja, treeneri, kenneliomaniku lugusid kuulma - ja ta on vaieldamatult üks tunnustatumaid autoriteete mitte ainult Eesti, vaid ka lähiriikide koerarahva hulgas.
=)
VastaKustutaSee oli suht hea märkus.
Ma kohe leebusin siis ka tolle tuttava osas, sest Epp ju trab, mis räägib =)
(Sita söömisest ma saan tegelt rohkem aru - kui Totu oli väike ja mu poeg pidi temaga välja minema, mina olin öö otsa ära, kudzu ilmselt anus ja anus teda, aga poeg ei teinud märkamagi, ja ta sittus vaibale. Koer, mitte poeg, onjo. Nimet poeg nägi seda kakat öösel kepsus käies, aga otsustas, et hommikul tegeleb, praegu ei jaksa.
Aga hommikul oli sitt kadunud. Koer oli ilmselt ära söönud, sest võimalus, et ta selle kempsupotti viskas ja vee peale tõmbas, tundub pisem. Ma nii kurvastasin ja heldisin seda kuuldes, kui koju tulin - awww, ta teab, et tuppa kakada ei tohi ja SÕI ÄRA, et me ei näeks, VAENE KUDZU!!!)
Nojaa, kui asi koerandust puudutab, siis suures plaanis tean jah, mis räägin. Muus osas on vahel nii, vahel naa =)
VastaKustutaOh see sitasöömine... mu praegune koera lapsepõlve lemmikmaius oli ta omaenda sitt. Aga junn pidi natuke kuivanud olema, et oleks hea krõbistada. Nüüd on see komme õnneks kadunud, minu abiga muidugi. Sitasöömisel on ka mõistlikke põhjuseid, sobimatu toidusedel näiteks, ja paljud koerad kasvavad sellest välja, vanemaks saades - aga on ka selliseid, kel muud põhjust polegi, kui et... maitseb =)
*praeguSe koera
VastaKustutaMa ei saa üldse aru, kuidas see, kas koer oma sita sisse astub, kuidagi koerajuhti peegeldab. Ega juht koera mõtlema ei õpeta ju - ma võin ka lolli koera õpetada istuma ja astuma, aga no ma tõesti pole ühelegi koerale õpetanud, et "ära oma sita sisse astu" (ükski neist pole seda teinud, aga üks näiteks tahtis alati kivi või kännu vms kõrgema koha peale sittuda ja ma lihtsalt kehitasin õlgu, sest mis mul sellest). Kuuletumine on kuuletumise küsimus, oma sita söömine on kas lihtsalt halb komme (mida ei saa üldiselt küljest harjutada juba selle pärast, et seda harjutamissituataiooni ei esine harjutamiseks piisavalt tihti, enamasti läheb junn otse prügikasti) või mingite ainete puudus. Ja asjadesse sisse astumine on üldiselt lihtsalt lollus ja/või kohmakus või huvipuudus (olen näinud, kuidas koer kõnnib üle millimallikate, ta oli juba nii vana, et tal oli täiesti suva, kuhu ta astub).
VastaKustutaKoeraomanikuna õpetan ma kuulekust, mis tähendas muuhulgas, et õpetasin, et alati peatume enne tänava ületamist. Minu koer oli piisavalt tark, et ära ühendada, et see on autodega seotud, ja vanemana jäi ise seisma, kui mõni auto tuli. Iga koer ei ole piisavalt tark, jääb seisma ainult selle pärast, et peab, aga siin ei ole asi õpetamises.
Naah, ma ei mõelnudki õpetamist :)
VastaKustutaNagu korraks ka mitte.
Mul ei tuld pähegi, et see on õpetamise teema.
Ma mõtlesin seda, et kui inimesel on juhm koer, siis ta võib ju teda "nagu peab" õpetanud olla nõrkemiseni, TEENISTUSKOER; käsutäitmine täitsa käppas, aga krdi koolitus ja käsutäitmine ei tee veel TARGAKS.
Kas eesmärk poleg siis tark ja õnnelik loom? Või eesmärk on, et täidaks hästi käsku? Päriselt? Ja see inimene peab ennast koeraarmastajaks?
Kui inimene arvab, et käsutäitmine on tähtsam kui mõtlemisvõime, siis ta on ise vähe lollakas.
Asi pole selles, mida keegi tähtsamaks peab, vaid selles, mida on võimalik arendada ja mida mitte. Mõtlemisvõimet saab arendada ainult teatud piirini. Sh just noorloomade (sh inimeste) aju ja tavaline trenn on kasulik, sest muudab aju plastilisemaks, sest nad on sunnitud seda rohkem ja erinevamates olukordades kasutama. Aga intelligents on siiski tellija materjalist, sa ei saa lolli (inim-)looma targaks õpetada. Natuke targemaks - jah. Olulisel määral nihutada looduse poolt seatud piire (eriti koera puhul) - not really.
VastaKustutaOlen lugenud väiteid, et keskmine hunt õpib ise riive avama ja näiteks asju aia äärde lükkama, et nende pealt üle aia saada (st on võimeline planeerima,sh abstraktselt, st oma plaani haarama ka asjad, mida ta parajasti ei näe, aga teab, et on nurga taga olemas). Keskmine koer kindlasti ei ole ning paljude koerte puhul sa võid pea peal seista, aga ta pole lihtsalt võimeline seda õppima. Mina oma koertele andsin teadlikult palju "mõtlemisülesandeid", aga no üks oli selgelt targem kui teine, nagu inimestegagi tihti on.
Minu isiklikus lähenemises olid õnnelikkus ja käsutäitmine tugevalt seotud, sest mida paremini mu koer käsku täidab, seda vähem pean ma teda rihmas hoidma. Kuna elasin vaikses kohas, käisimegi enamasti ilma rihmata, sest ma teadsin, et ka siis, kui me näeme kassi või teist koera, võin ma öelda "stopp" või "lähme üle tee" või "tule siia". Nii et ta sai nautida tunduvalt rohkem isiklikku vabadust just tänu sellele, et ta nii kuulekas oli. Oleks tal olnud kalduvus kassi nähes jooksu panna, oleksin ma pidanud teda ju igaks juhuks kogu aeg kinni hoidma, et ta kassi järel auto ette ei jookseks. Aga ka siin saan ma väga hästi aru, et asi ei olnud ainult minu suurepärases koolitamises, vaid mul vedas, sest koeral ei olnud liiga tugevat jahiinstinkti, ma ei pidanud instinktidega võitlema.
Ja sinu karjakoer vist ei ole karja AJAMISE koer, vaid karjaVALVEkoer esivanemate poolest, ei v? St ainult välimuse põhjal pakun praegu, aga karjavalvekoerad üldiselt on loomu poolest rahulikumad juba, sest nende töö ei eelda nii palju tõmblemist. (Tuttaval on border, nüüd elab maal ja peab päriselt lambaid, aga kui veel linnas elasime, siis oli väga selgelt näha, et kui teised koerad mängisid, siis tema üritas neid karjatada. Ja lapsi. Ja suures igavuses tuule käes liikuvaid puulehti.)
Berni alpi karjakoer ja kesk-aasia lambakoer, on vist jah karjavalvurid. Kui kogu ja kiirust arvestada nt. Ja ma näen ka, et kuigi ma elus olen kohanud tohhuijaa koeri, kes panevad laheda teise koera või nt kassi kannul näiteks üle põldude minema, minu oma ei lähe must kaugemale kui 50 meetrit. Ehk ma olen tema kari, keda ta valvab ja isegi kui mõni teine kudzu läheb mööda (ta ikka veel arvab, et KÕIK TEISED KOERAD on lahedad), siis piisab TOtorot senikaua kinni pidada, kuni ta 20-30 meetri kaugusel on, ja enam ta järgi ei lähe.
VastaKustutaPüsib minu lähedal ja kui ma jalutamise vahel istun kuskile pingile ja teen suitsu, tiirutab esialgu minu ümber ja kui midagi huvitavat enam pole, tuleb ja istub mu kõrvale maha.
Sest noh. Tema kari ju.
(Mis koosneb ühest inimesest.)
Aga ma ka arvan - see on arvamus, mida väga ei kinnita miski peale elukogemuse, sest kuigi Totsik on minu teine koer, on mu isal nt kogu aeg mitu koera olnud ja olen nendega ka tihedalt kokku puutunud - et kui koeraga suhelda, rääkida, öelda talle selliseid asju nagu "lähme üle tee" ja "pole hullu" ja "ei, täna läheme üle silla" ja no SUHELDA ja elada temaga ühes rütmis, ta õpib elu. Aga kui elu asemel on tal puur ja käsud, siis ta ei saagi midagi muud õppida.
Btw, hundid ja koerad, vahemärkus. Osaliselt uuringupõhine, osaliselt hui viitsin googeldada ja tulistan puusalt.
VastaKustutaKoer ei ole, eksole, kõige intelligentsem loom. Oleneb muidugi, mida me intellektina defineerime ja kuidas seda mõõdame (noh a la keegi ei teadnud, et kaheksajalad on fkin geeniused, sest keda huvitab mingi kuradi kaheksajalg) - aga klassikaliselt tehakse katse, kus pannakse loom erinevaid probleeme lahendama ja vaadatakse, kuidas ja kas ta seda teeb ja seal eksole vareslased teevad kõigile ära. Ja, jah, on koeri, kellel on megahea mälu (oli mingi border, kes mäletas a la 200 asja nimetust ja kui neist ühte küsisid, siis tõigi, ka siis, kui valida oli veel 50), aga koerad ei ole head probleemilahendajad. Hundid, nagu Reena mainis, on paremad.
Aga kus koerad on mitte ainult head, vaid lausa parimad, on koostöö. Nad ei lahenda probleeme üksi, nad suunavad tähelepanu inimesele. A la kui pall on kapi otsas, siis ei mõtle, et ma lükkan tumba kapi juurde, vaid vaatavad inimesele otsa. Et anna. Sa oled pikka kasvu. Ma tean, et sa annad asju. Mida sa tahad, et ma teeks, et sa annaks? Hunt ei küsi nii. Aga hundi ja koera evolutsiooniline vahe on see, et koer arenes inimesega koostööd tegevaks loomaks. Koostööd saab õpetada ka, aga instinktiivne kalduvus sellele inimesele suunatud tähelepanule - see on sisuliselt ainult koeral. (Koerakutsikad nt tunnevad vaata et rohkem huvi inimese kui teiste kutsikate vastu.)
Kõlab loogiline.
VastaKustutaJa toetab minu "koer on nagu inimene, onjo, sa ei kasvata last aint koolitundidega" teooriat. Et ta õpib inimesega koos elama, tegema, temaga klappima, kui ta saab reaalselt inimesega koos asju teha, teda jälgida, teda uurida.
Oookei. Hakkame nüüd ostast pihta (mu lemmikteema, koerandus, sa ometi ei arva, et ma vakka olen? =)
VastaKustutaEsiteks. Ütled: “Kas eesmärk poleg siis tark ja õnnelik loom? Või eesmärk on, et täidaks hästi käsku? Päriselt? Ja see inimene peab ennast koeraarmastajaks? Kui inimene arvab, et käsutäitmine on tähtsam kui mõtlemisvõime, siis ta on ise vähe lollakas.”
Teeme ühe asja kohe alguses selgeks. Kui koer elab sellises elukorralduses nagu sinu Totoro ja minu Lilli ja veel miljonid teised – nimelt kaasaegses INIMühiskonnas – siis käsutäitmine VÕRDUB tark ja õnnelik loom. Vähe sellest, käsutäitmine ON nimetet tingimustes tähtsam kui mõtlemisvõime. Kujuta endale elu ette Totoroga, kes su käske EI täida. Üsna pea on ta kas a) hukkunud, b) kadunud, c) sult võimude poolt ära võetud, kuna su kaaskodanikud on su peale kaevanud.
Teiseks. Ütled: “Kui elu asemel on koeral puur ja käsud, siis ta ei saagi midagi muud õppida.”
Need kaks asja, puur ja käsud ning elu – need absoluutselt ei välista teineteist. Teadlike, vastutustundlike koeraomanike puhul käivad need käsikäes – käsud (ja vajaduse/soovi korral puur) ning elu. Kui koer suunamata (loe: käskudeta) jätta, õpib ta elust seda, mida tema heaks arvab – ja see ei pruugi see olla, mis sinu kui omaniku arvates vajalik on.
ABFabil kuldsed sõnad – koer ei ole hunt. “Koerad ei lahenda probleeme üksi, nad suunavad tähelepanu inimesele.” JUST NIMELT. Koer tunneb end turvaliselt ja õnnelikult, kui Inimene teda juhib. Seetõttu EI OLE koeraomanikud, kes peavad koera käsutäitmisvõimet oluliseks (kaasa arvatud mina =), lollakad. Vastupidi, nad on teadlikud ja kogenud.
P.S. Koer ei ole "nagu inimene". Koer on nagu ... koer =)
Khm.
VastaKustutaTotoro jõuaks jõuga mul rihma käest tõmmata. Kui ta otsustaks mind tõsiselt hammustada, ma oleks suht jõuetu ta ees. Seesama "püsib mu lähedal kui rihmata kõnnime" - ta ei pea. Ta tahab.
TA teeb asju mitte, nagu on õpetatud, vaid nagu ta ise on õppinud hea olevat.
Ja minule sobib ja talle sobib, sest ta just nimelt selles inimühiskonnas elamist on õppinud.
Kui ta teeks asju ainult seepärast, et mina KÄSIN, ta oleks väga väga tülikas isik, kellega koos elada ja ma mitte mingil juhul ei tahaks seda.
Ma ei ole talle õpetanud väga paljusid asju, kuidas elada, kuidas käituda, kuidas olla. Ta on need õppinud. Korralikult olen õpetanud ainult seda, et kui kutsun, ta tuleb minu juurde. Natuke vbla ka "inimeste peale ei hüpata" ja "ei tiri!" (rihmast).
Aga nt kuidas ta mind poe ukse taga ootab, isegi kui rihm on lahti libisenud, või kuidas ta paneb pea mulle sülle ja teeb niits-niits-niits, kui sügamist ja tegelemist tahab, kuidas ta tuleb minu juurde enne metsaalalt inimkäimiste alale minemist "anna lihapalli ja pane rihm mulle kaela, nii käib!", kuidas enamik elu toimib, ma ei ole talle õpetanud.
Ta on ise õppinud.
Ja minu arust see on adekvaatsem viis koera pidada, kui suhtuda temasse nagu robotisse, kelle iga liigutus peab programmeeritud olema.
Käsutamata koer ei ole metslane, kes murrab ja lükkab pikali. Kui ta on ühiskonnas elamas, ta õpib ise sinna sisse, täpselt nagu laps õpib käima ja rääkima ilma õpetamata, lihtsalt seepärast, et see tundub õige. Laps ega koer ei õpi aga, kui keegi nende juuresolekul ei räägi, kui nad ei näe normaalset käitumist, kui neil ei ole millegi pealt õppida.
Sina arvad, et käsud on head - minupoolest arva. Aga mina saan omal moel täiesti hästi hakkama ja minu koer ei määri mööda korterit sitta laiali näiteks.
Ma ei tunne eriti koeri, aga praegust vestlust lugedes on mul ähmane tunne, et te räägite üksteisest mööda, defineerite mõisteid erinevalt. nt seda, mida tähendab käsk või õpetamine.
VastaKustutaaint see asi veel, et niipalju olen ma bioloogiast kokku lugenud, et inimene on hüperjäljendaja, imetajate hulgas selle poolest silmapaistev; teistelt imetajatelt ei saa eeldada, et nad samamoodi puhtalt jäljendades asju õpiks.
aga mul on kass. Kellest tundub, et tal võib olla ajukahjustus, sest ta võeti liiga väiksest peast ema juurest ära. See tähendab, et ta on mingites asjades lollim kui teised kassid, keda ma olen kohanud (nt võttis tal rohkem aega, et teist oma pere kassi ära tundma hakata), ja aeg-ajalt ka emotsionaalselt ebaadekvaatne (vihastab vahel sõna otseses mõttes tühja koha peale, esoteerikud ütleks, et näeb vaime).
VastaKustutaÜkskõik, kuidas ma teda kohtlen, ta jääb alati mingil määral lollakaks ja lööb mulle ikka aeg-ajalt küüned sisse.
Ta ei matki (selleks oleks mul teist koera ju vaja, kelle pealt šnitti võtta). Ta teeb koostööd. Ja teeb seda enamasti ise omast tahtest, mitte seepärast, et ma õpetanud olen.
VastaKustutaNotsul õigus – räägime jah mööda teineteisest. Ma käsutäitmise all mõtlengi nimelt kutsumise peale tulemist ja rihmast mittetirimist ja inimeste peale hüppamast hoidumist jne - täpselt neid käske, mida sinagi kasutad, öeldes, et need on OK. Ma pole poole sõnagagi maininud või mõelnud, et koera tuleb suhtuda nagu robotisse, või talle pea omaniku sülle panemist õpetada vms. Ja mis sita laialimäärimisse puutub siis - kas sa väidad, et sinu koer pole elu jooksul ühtegi sigadust teinud? =)
VastaKustutaLisamärkusena veel, et näiteks töö/teenistuskoera tüüpi penid lausa jumaldavad käske – mida rohkem, seda põnevam. Ses osas võid mind uskuda, ma olen seda tüüpi koeri rohkem kui piisavalt näinud =) Nad muutuvad õnnetuks ja neil on igav, kui käske ei jagata, kui TÖÖTADA ei saa.
tglt on isegi sellised inimesed olemas, kes muutuvad õnnetuks, kui ei ole rutiini ja/või selgeid korraldusi ja täpselt selge, kellele nemad peavad alluma (ja kes neile). Ja ma kahtlen, kas see on ainult kasvatuses kinni.
VastaKustutaSigadusi ikka on teinud, eriti nooremana =) Ma mingil hetkel arvasin kokku, et phmt viied jalanõud on ära näritud. Aga mul ei tule ette ühtegi lihtsalt nürimeelsest huvipuudusest tulenevat.
VastaKustutaVõi noh, kui mitte arvestada seda korda, kui ta üleni mudasena õuest tuli ja ronis valge voodipesuga ülestegemata voodisse =P Aga maivõtnud seda sigadusena, pesumasin ja teema lõpp.
Aga seda, et koer saa puurist välja, sest uks pole korralikult kinni, ja siis ta selle tähistamiseks situb põrandale, ma ei suuda oma maailmapilti mahutada. Et nagu ... wtf, kes siis sedasi teeb??? Totoro kakas tuppa viimati neljakuuselt!
Aga maailmapildid on erinevatel inimestel erinevad ju, sellest me oleme siin sada korda rääkinud ometigi? =)
VastaKustutaMinu esimene koer näiteks, segaverd sakslane, sittus tuppa toodud jõulukuuse alumise oksa peale. Oksa PEALE. Olles 5 või 6 või 7 aastane, täpselt ei mäleta. Mu praegune koer on korra tuppa sittunud, täitsa lambist, päise päeva ajal, minu silma all. Ja puuri ukse olen vähemalt paar korda korralikult riivistamata unustanud.
Aga jalanõusid pole ükski mu koer närinud, seda tegevust pean MINA nürimeelseks huvipuuduseks =)
:D
VastaKustutaJaa, sa oleksid pidanud seda sitaga kaunistet kuuske nägema. Ma ei sattunud juures olema hetkel, kui tegu tehti, aga kui tuppa tulin, siis hunnik oksal veel auras. Ausõna, ma tänanseni väänlen naerust, kui seda meenutama juhtun. Ja peni ise oli NII ilmsüüta näoga, umbes et "kass tegi". Jaa, mul oli küll võimas isakass tol ajal, aga no NII suurt hunnikut poleks tal küll vormistada õnnestunud.
VastaKustutavägev värk.
VastaKustutaMa ei saa aru, miks eeldada, et koer meelega põrandale sittus, kust üldse selline eeldus? Põnevad/erutavad olukorrad mõjuvad tihti koerte kõhule. Mina näiteks enda oma puhul teadsin, et kui teda lifti sunnin, siis viie minuti pärast on välja vaja, sest see oli tema jaoks nii põnev või hirmus vms, et kõhtu lahti ei löönud, aga kiiremini käima lõi küll. Mingi hetk elasime liftiga majas, siis õnneks harjus ära. Koer esiteks võib teada, et iga kord pärast puurist välja saamist minnakse välja. Teiseks võib puurist välja saamine olla lihtsalt nii põnev, sest teab, et ei tohiks, nii et see lööb kõhu kiiremini käima. Miks loomale mingit plaanimajandust omistada.
VastaKustutaJaa, absoluutselt, põnevad-erutavad olukorrad mõjuvad koerte kõhule.
VastaKustutaKoeraspordis võistelnuna olen neid soorituse ajal staadionile (või näituseringi) sittumisi näinud küll ja veel, õnneks ma omaenda karvase meeskonnakaaslasega SEDA fiaskot ei kogenud, küll aga muid =)
Mina seda nt ei teadnud =)
VastaKustutaNüüd tean.
Ehk siis kogu see lugu sai loogika taha ja olen nüüd mõistev.
VastaKustutaNii koera kui omaniku suhtes.
Mul tuli veel üks naljakas mõte – see kõlab küll natuke nagu trollimine vist, aga ei ole seda – et kui koerad on “nagu inimesed”, siis äkki see põrandale sittuv ja hunnikust läbi trampiv koer mõtles sama mõtet, mis sina postituse lõpus - “I wanna break the rules!”
VastaKustuta=)
Mina olen näiteks väljas pidanud koera eemale tõukama, et ta läbi oma kuseloigu ei paterdaks. Mul on tunne, et koertel ei ole meie kombel arusaama sellest, et mõne asja sisse on rõvedam astuda kui teise asja sisse (mis kassidel on VÄGAGI olemas) - ja samas teda selles mõttes täiega huvitas, kuhu ta astus, et kõnniteeplaatide vahedele ei tahtnud astuda, ainult otse plaadi peale. Teatud struktuuriga põrandatel ei meeldinud kõndida jne. Aga see, et ta kellegi (kas või iseenda) kuseloigust läbi jalutab, ÜLDSE ei huvitanud.
VastaKustuta„Tulin õuest paduvihma ja räpa käest, raputasin ennast korralikult toimetaja Kairi hülgenahksete sukakate kohal ning nühkisin siis selja toimetaja Tiina nagis rippuva Chaneli kostüümi vastu põhjalikult kuivaks, hüppasin diivanile peenele padjale, peeretasin ning hakkasin haisema. Mitte keegi ei teinud kuulmagi, ehkki tavaliselt oleks taolisele aktile järgnenud ahastav seakisa ning lendavad tuhvlid.“
VastaKustutahttp://kes-kus.ee/kui-kone-alla-tulevad-parteid/
„Ma istusin laua all ja kuulasin huviga toimetuserahva arutelu. Ning tundsin end isiklikult puudutatuna: olen ma koer või inimene? Või defineerib mind kõige paremini väljend mitte-inimene? Mulle ju tegelikult meeldib vorstiviilu pärast purelda. Sama palju, nagu mulle meeldib teiste tagumikke nuusutada. Olla või mitte olla, selles on küsimus!“
http://kes-kus.ee/koer-voi-inimene/
no kui sitt on mõne koera arust hea delikatess, siis pole põhjust, miks neil selle sisse peaks vastikum olema astuda kui meil kogemata mingi pehme ploomi otsa.
VastaKustutaSul ja epul ja Rentsil on õigus.
VastaKustutaMhmh!
Kuigi selleks ei pea koer olema, et oma kusest rahulikult läbi jalutada.
Tõsi, ma ei olnud paljajalu.
Eaaaäe :D
VastaKustutaKui koerad lakuvad oma perset ja söövad oma sitta, miks siis imelik on, et nad sisse astuvad sinna vahel? :D
Teiseks närvilisus võtab kaka veidi lippama, pole ainult koeraomane... Ma mõtsin alati, et see mingi üldteada värk.
Kolmandaks kui lüüa ühe puuga koerainimesi (ordnung muss sein mustvalged tegelased), siis minu tuttavad koeravõõramad koeraomanikud on just need "isssssand, treening koerapiinamine" kõik - et koer on ikka sõber ja kaaslane! Samas käpa andmine või toidu nurumiseks sitsimine on tore party trick, aga issand hoia, kui koer käsu peale 10 minutit kohal lamab. Siis on ikka kohutav dressuur ja koeral pole mingit elu.
Tead, ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et ega ta meelega siis tuppa sittunud, juhtus nii, et kohutav häda tuli.
VastaKustutaMa mõtlesin, et ta lihtsalt polnud ideeni "tuppa ei kakata!" jõudnud, vaid tal oli arusaam, et puuri ei kakata, seal ta elab ja magab, ja kui sealt välja saab, vahet pole ju, et õue otseselt mitte.
Ja ma tegelt ei arva, et jube koerapiinamine see dresseerimine, lihtsalt mõte, et kuidas koer aru ei saa, et tuppa ei kakata, oli mulle arusaamatu. Ja siis ma üritasin leida põhjust - noh, et äkki see on sellest, et ta muidu elab aint käskude ja keeldude järgi?
VastaKustutaAga. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on üks esteetiliselt väga ilus saksa lambakoer. Kelle omanikuga ma veidi juttu ajasime, kui TOtoro veel päris kutsikas oli, ja siis ma kuulsin küll, et näitusevõtja juba kaheaastaselt ja midagi midagi. Ja iga krdi kord, kui ma olen seda koera näinud (ja see on päris mitu korda) kõnnib ta väärikalt peremehega ühes rütmis ta jala kõrval, ei nuhuta midagi, ei jää sammugi maha, ei tõtta ette, kõnnib peremehe kõrval.
VastaKustutaJa minus äratab see kerget õõva. Et nagu - millal ta koeraelu elab siis? Või kogu tema elu ONGI käsklustega paigas?!