kolmapäev, 13. mai 2020

Inimene ja loom vol II

Tõin ära Poeglapse koolilõunate-asendustoidu-koti.
Enne viimast korda ma ei avaldanud soovi seda saada, sest oletasin, et see koosneb pakkidest makaronide ja riisiga, lihakonservid "Turisti eine" jms
Aga siis nägin eelmise korra pilti.
JUUST! PUUVILJAD!
Olgu, mul võib see lisa-makaronipakk ka kapis olla, ega ta leiba küsi! Täiega oleme pojaga nii vaesed, et tasuta juustu tahta!

Ilus ilm, kõik inimesed nii sõbralikud, ok, vahepeal oli vahe minu ja ühe mehe vahel vast poolteist meetrit kahe asemel, aga kokku: ei kahetse. Isegi arvestades, et mul hakkas piimapakk kotis lekkima ja pidin kaerahelbekoti ja makaronipaki (mõlemad kilest) enne kappipanekut üle loputama. Et me ilmsesti lastevorsti ei söö, ma olen pirtsakas "vorstis peab ikka vähemalt 70% liha olema, et seda sööksin!" ei loe.
Totoro küll sööb!
Jai!
Hästi tehtud, väga väga naine!
Muide, mu poeg, kes mitte midagi ei söö (no selge liialdus, aga idee saate kätte; pirtsakas on) vahtis vingus näoga seda lastevorsti, rääkis, kuidas kui ta pisike oli, meil oli küll harva vorsti, aga talle kunagi ei maitsenud eriti, oli "meh" - ja tegi siis endale (ka toidupakist pärit) kaerapehmikuga vorsti-juustu võileiva ja läks sellega oma tuppa.
Ilmselt siis - süüa kõlbas?

Mitte ainult väikesed, vaid ka suured lapsed on müstilised.
Võ kui nüüd ausam olla, siis: inimesed on mitmekesised ja kummalised, arusaamatud ja arusaavad, ent veidrad jne.
Kui ma väike olin, sain pidevalt pähe antropomorfismi eest (mu oma vanemad!) ja pidevalt ka meenutusi, kuidas mu heldimus on ebakohane ja loomadel (kusjuures ilma vahetegemiseta ahviliste ja amööblaste vahel) pole inimlikke tundeid. Mul oli lubatud leida, et nad on põnevad, aga mitte, et nunnud. See viimane on labane bioloogiline emainstinkt - ning ma ometi ei tahtnud olla labane!

Aga nüüd küll mõtlen, et kui inimesed on niiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! siis miks peaksid näiteks sipelgad ühesugused olema?
Me oleme täpselt sama palju loomad kui nemad.
Nii et ütleksin, et kui inimesele on ka teaduse silmis individuaalsus lubatud, peaks kõikidele teistele loomadele samamoodi olema.
Et keskmiselt on K või P liigi esndajad selliste ja selliste omadustega?
Indiviidi kohta ütleb see nii vähe!!!
Isegi söömine-sigimine-eritamine-magamine,  nende vajaduste suurus, kuidas rahuldatud saab ja vajaduse rahuldamiseks mängu toodavad resursid on isenditi ju NII ERINEVAD! Inimeste puhl näeb seda igaüks, kes inimestega kokku puutub.
Aga sipelgad ühest liigist on ju nii sarnased ...

Tellisin raamatukogust raamatuid. Olen vaimustuses! Nii kerge ja kiire!

18 kommentaari:

Lauri ütles ...

Mis on viga "Turisti einel" - tatraputru või kuhugi muusse ollusesse ja läheb hästi (ja ma juba mõtlesin kommenteerida, et isegi kui endale ei istu, siis sul on ju ometi olemas toiduhävitamismasin, aga tundub, et vorsti juures sa selle juurde ikkagi jõudsid...).

väga väga naine ütles ...

Ei, kui "Turisti eine" juba olemas on, küll ma ta ära kasutaks ja isegi hea oleks, aga ma ei tunne vajadust tema saamiseks grammigi vaeva näha.

väga väga naine ütles ...

Aga see raamatukoguvärk ... normaalses kogus ma lähen kohale, otsin tahetavat avariiulitelt, kui seal ei ole, lähen küsin teenindajalt. Kui ta seepeale klõbistab klahve ning toob laost, on korras, aga kui ta ütleb, et see on avariiulil või (veel hullem), ütleb: "Tulge kaasa," kõnnib märtrinäoga sinna ja võtab raamatu, mida mina ennist ei leidnud, see ikka kurnab mind. Sest ma olen ebapädev klient ja nõme raamatukogutöötaja annab seda mulle ka tunda.
(Ja toredat on jälle endal kahju jooksutada.)
Jah, ma saan sellest kõigest üle, kui MÕTLEN. Et ma ei ole halb inimene, sest raamatut üles ei leidnud, ja keegi ei arvagi, et olen, kui tegu pole just nii nõmeda inimesega, et tema meelest nõme olla on lausa tore.

Aga praegu saatsin lihtsalt maili, et tahan seda ja seda, läksin kohale ja sain oma helesinisesse kilesse mässitud paki.
Nii kerge!

Kaur ütles ...

Mõned lihakonservid on täiesti head. Me ju matkadel sööme konserve, mõni üksik on jama, aga enamik on maitsvad ja mõnusad.

notsu ütles ...

Teil on siis raamatukogutöötajatega kehvasti. Siin Tartus on mu kogemus, kui ma avariiulist midagi üles ei leia, olnud see, et raamatukogutöötaja ei lähe mitte märtri näoga, vaid oma R-ruumis orienteerumise kompetentsust silmnähtavalt nautides (kes ei tahaks olla supervõimetega?), mõnikord veel ütleb "oh, ma tean, sealt ei leiagi keegi midagi üles" v "seal eksivad kõik ära". Ehk siis - pmst on nad pigem üllatunud, kui keegi midagi ise üles leiab.

Lauri ütles ...

Mina usun tööjaotusesse ja ekspertiisi. Seega ma eeldan, et raamatukogutöötaja teab palju paremini kui mina, kust midagi üles leiab ning reeglina lähen raamatukogusse sattudes esimese asjana tema juurde (kui ta vaba on), ning esitan oma küsimuse - ükskõik, kas siis küsin soovitust või tahan konkreetset asja. Tõsi, konkreetse asja puhul ma mõnikord ikkagi teen ka eeltöö ära. Seega laheneb mu küsimus kiiremini ning kokkulöödud aja võin ma rahus millekski mõistlikuks kasutada, näiteks niisama surnuks lüüa. Avariiuli juurde suundun ma reeglina ainult siis, kui ma ise ka ei tea, mida ma tahan, aga sellist privilegeeritud olukorda on viimasel ajal vähe ja ma reeglina kasutan selle ära hoopis raamatupoodides...
Tõsi, viimasel ajal ma olen eriti mugavaks läinud, kui mul talvel midagi vaja oli, siis kasutasin juhust, et meie ühine tuttav läks raamatukokku tööle ning saatsin talle lihtsalt sõnumi (ning teise sõnumi ühe oma tööandja raamatukogutöötajale).

väga väga naine ütles ...

Tead, minus ühenduvad inimpelglikkus (s.t. võõrastega suhtlemine on mulle raske) ja tahtmine kõigile meeldida.
Ei ole terved soovid ja mõistusega kontrollin ära - aga see on omakorda koormav ja oeh.
Vahel mõtlen, kui kerge elu võiks olla, kui ta just MINULE nii raske ei oleks =)

tumen ütles ...

Mul on koolitoidupaki kohta palju öelda. Ka mul on toidu osas väga valiva maitsega poeglaps. Õnneks on mul ema, kes on nõus purgisuppi ja huvitavaid valmiskotlette proovima. Mõnele ettevõttele tahaks kirjutada, et selle toote lisamisel koolitoidupakki, olete teinud oma brändile pigem kahju kui kasu. Aga on häid asju ka :)

Mulle meeldib raamatukogus olla, meeldib see lõhn ja meeldib raamatud katsud ja vaadata. Sama raamatupoodidega. Lugeda enam viimasel ajal väga ei meeldigi. Lood on nagunii samad. Lihtsalt erinevalt kirjutatud.

notsu ütles ...

ma tahan ka üldiselt meeldida, aga olen ühtlasi selline lilleke, kes arvab, et raamatukogutöötajale meeldibki raamatuid välja otsida, küllap ta sellepärast läkski sinna tööle.

väga väga naine ütles ...

... edasi Laurile: ega ma seepärast avariiulite juurde lähe, et mul kuidagi vaja oleks =) Ma lähengi selleks, et kui ma ise sealt raamatu kätte leian, väheneb risk, et keegi mind pika näoga vaatab, peaaegu nullini.
Ja notsu, tegelt on enamus töötajaid ka siin toredad, ei pöörita silmi, on sõbralikud. Aga mulle piisab korrast, et hakata ette vaatama.
Ühest korrast.
Njah, tumen, söögiasjad koolitoidupakis on kahtlemata osad sellised, et noh ... jee, koeramaius! /Kanapallid nt.)
Aga meil siin ei ole koolitoitupakk automaatne. Sa pead ütlema, et tahad seda.
Ja tegelikult ma ei saa hästi aru, kuidas teil saab olla kohustuslik. Kas keegi SUNNIB sind järgi sellele minema või mis?
Ma ütleks, mu esmane "Ei ütle stuudiumis, et andke meile ka" oli täpselt idee peal: "Me nagunii ei söö ju seda, nii hullu nälga pole, milleks siis."

Kaur ütles ...

Mina ka arvan, et raamatukogutöötajatele meeldib otsida ja meeldib aidata. :)

väga väga naine ütles ...

Aga jah, sellele koolitoidupakile on ja oli mul konkreetne vaade: kui seal on midagi, mida ma tahan, võin ma ka ülejäänu võtta. Ära tarbida ikka õnnestub lõpuks. Aga kui miski mulle "oh, seda ma tahan!" ei tundu, ma ei näe põhjust pakki endale võtta. Krt, juba äratoomisele kuluv aeg on minu eluaeg ju! Pärast nuputada, mis ma selle või tolle asjaga nüüd tegema hakkan, võtan ette ainult siis, kui millestki (juust!) päriselt rõõmu ka on.

tumen ütles ...

Keegi ei sunni ja pakk ei ole kohustuslik, ma teavitasin kooli, et ma soovin seda pakki. Põhjuseid on mitmeid, esiteks on seal tooteid, mida me nagunii sööme - piimatooted, munad, kuivained, köögi- ja puuviljad. Kuigi kui ma paar korda unustasin minna, sest mul oli megakiire tööprojekt, siis mulle helistati ja pahandati natuke, et ma ei tulnud. Sotsiaalne kohustus on.
Teiseks, see aitab mul raha säästa. Kuna ma olen mikroettevõtja ja hetkel toimuva majanduslanguse tagajärjed on veel segased, siis olen oma väljaminekutega ettevaatlik. Ma tahan võimalikult kaua säilitada iseenda perenanine olemise vabadust.
Kolmandaks on Daily ettevõttena suht käpuli, koolilõunate vahendamine on praegu üks väheseid asju, millega nad mingitki raha teenivad. Võib-olla tänu nendele pakikestele kõiki töötajaid kohe ära ei koondata.

Lauri ütles ...

Ma vist tajun teenindajaid (nt ka poe kassapidajaid jms) mitte otseselt kui "inimesi, kellega mul on vaja suhelda", vaid kui väga mugavat ja sõbralikku kasutajaliidest, kes erinevalt arvutist, suudab aru saada sellest, mida sa tegelikult ka tahad, mitte ainult sellest, millise käskluse sa suudad süsteemi sisendada.

Tuul ütles ...

Jaa, muidugi on teistel liikidel sama moodi isiksused ja samamoodi lai isiksuste varieeruvus nagu inimesel,ja seda säilitavad samad mehhanismid. Esiteks, keskkonna varieeruvus - mõnikord on kasulik nt olla ettevaatlik ja mõnikord julge, aga füsioloogilised piirangud takistavad käitumisel olla lõputult paindlik, ja siis ongi vahepeal edukamad julged ja vahepeal ettevaatlikud (asenda mistahes muu iseloomujoonega). Teiseks, negatiivne sagedusest sõltuvus. Nt kui paljud populatsioonis on agressiivsed on, kasulikum olla leplik, kui aga on leplikke palju saanud, saavad looduslikus valikus eelise agressiivsemad isendid. Isiksused pole midagi inimliigile omapärast, need on isegi bakteritel.

väga väga naine ütles ...

Jai!!!

Rents ütles ...

Praegu saab oma tavapärast inimpelglikkust ju pandeemiaga põhjendada. Ma ei viitsi iial suhelda ühegi müügiinimese, raamatukoguhoidjaga vms, kui päriselt VAJA vaja pole. Mul pole midagi nende vastu, ma lihtsalt üldiselt ei viitsi suhelda võõrastega, kuigi saan sellega igati viisakalt hakkama jne. Nii et nüüd saab rahuliku südamega öelda, et "väldin rahvatervise nimel inimkontakte" ja kõik noogutavad mõistvalt.

väga väga naine ütles ...

Just! Nii hea!