esmaspäev, 25. mai 2020

Kisub järjest suvisemaks

Me käisime jalutamas ja siis me käisime veel jalutamas, sest on noor suvi ja päike paistis (esimesel korral ei paistnud) ja ma mõtlesin, et oo, päevitust natuke mu kaamele kehale?
Panin lühikesed püksid ja sportrinnahoidja kittelkleidi alla ja läksime.
Kuigi tegelikult ma nägin, et Totoro on esimesest korrast veel väsinud. Ent paar-kolm-neli kilomeetrit siin või seal, see ei peaks ju noorele tervele koerale midagi tegema?
MINA olen parimates aastates, ent väga väsiv naine ja mu meelest pole ülearu koormav, kuidas siis talle olla saab?!

Põlluvahel võtsin kleidi ära ja timpasin lühikestes pükstes ringi.
Kui Totoro otsustas (üleväsinud laps!) pubetseda, mu najale üles hüpata, haukuda ja uriseda, polnud mul eriti kaitsvaid kihte oma naha ja tema küünte vahel.
Ehk: sain haiget.
Ehk: vihastasin. Ja natukese rabelemise järel sain koera kaelakarvad pihku, tema niutsus, mina lõrisesin ja kükitasin ta kohal, kui ta maas selili lebas. "Ma sain HAIGET! Ma ei luba sul niimoodi teha!"
Tegelikult olen varem ka tema tegevuse tõttu haiget saanud, aga siis mitte nii tugevalt reageerinud. Eks ma olin vist ka väsinud - kuuest üleval (mitte mingil mõistlikul põhjusel, lihtsalt läks nii) ja ainult üks lõunauinak selja taga. Aga ma ei teinud midagi hirmsat ega vägivaldset, lihtsalt olin pahane.
Ja mingi aja möödudes lasksin koera jälle jalule ja jalutasime mööda põldu edasi.
"Põld" on põld, aga söötis. Ei kasvatata seal sel aastal muud kui ohkaid ja võililli, ent kuna pole veel päris suvi ja on olnud üsna kuiv, pole taimkate põllul eriti kõrge ning seal on ok kõndida. Ka lühikestes pükstes ja tennistes.
Koer, aru saanud, et ma olen jätkuvalt suurem ja tugevam kui tema, jooksis ringi tremuleerimata ja muidu nõme olemata. Mina vantsisin päikese käes mööda põldu (miks ma parkmetsa ei läinud? Sest seal me hommikul juba käisime ja see on kaugemal samuti!) ja tegin vahepeal 30 kükki. Sest päevitus tekkivat paremini, kui ainevahetus kiireneb, ainevahetus kiireneb aga rohkem sellise füüsilise tegevuse peale, mida kehalise pingutusena natuke TUNDA ka on, onju?
On loogiline või ei?
Ei, ärge vastake!

Nojah.
Vahelepõige.
Et oleks see teave ka teil: tegelikult Totoro pubetseb juba teise lainena ja see teine laine on oluliselt leebem kui esimene. Ehk mul ei ole enam: "Ei taha teda üldse lahti lastagi, kogu aeg tuleb sellest jama". On:"Noh, jah, jälle - elame üle!"
Mõned asjad olen esimese laine turjal selgeks õppinud. Näiteks et tal tulevad hood peale, kui ta leiab, et ma teen valesti. Ilmutan nõrkust. Kui ma pingutusega ronin jõe ääres mööda veevabu kõrgendikke, kui tema lihtsalt hopsab üle vee, või kui ma jooksen, koer rihmast lahti, aeglaselt ja tema jaoks selgelt liiga uimaselt.
Olgu, vahelepõike lõpp.

Üldiselt ma kõmbin ümber selle põllu (kui me seal jalutame) nelinurka ning tean, et põlluääred on kraaviga ümbritsetud, aga kahest kohast saab tee peale tagasi. Aga seekord tundus maa kuidagi lühike, alles me ju tulime, ja otsustasin veel korra diagonaalis üle põllu sammuda. Omast arust sihtisin tee peale saamise kohta, aga ilmsesti mitte kuigi täpselt.
Ega ma tegelikult siiamaani tea, kus vea tegin, aga seal, kust minu meelest oleks nüüd tagasi tee peale saama pidanud, üldse ei saanud. Marssisin natuke veel , aga ikka ei saanud, ja ronisin siis alla kraavipõhja poole, kus veel kuiva jalaga käia sai, ebamäärases lootuses, et sealt saab kuidagi üle.

Ei. saanud. Küll aga olid seal põldmarjaväädid (need okkalised) ning kõrretüükad, paks kõrge roheline rohi (niiskus!) ja vast 50 meetrit kraavi veeres rüsinud, otsustasin üles tagasi ronida.
Esiteks ei olnud see niisamagi päris tühiasi, sest kaldad olid siiski üsna järsud, teiseks põldmarjaväädid JA nõgesed, ning kui ma viimaks üles sain, oli Totoro mu koperdamisest nii häiritud, et võttis taas ette oma küüniseliste käppadega mulle peale hüpata.
Lisaks - tundsin ninaga - oli tema leidnud, et kraav pole midagi nii vastik, et seal kõhuni sees ei võiks sumada, ja HAISES.
Niisiis tegi ta taas mulle haiget ja haises, ma sain tast kinni (kui ta nende haisvate käppadega mulle korduvalt peale oli hüpanud) ning peale "koerpikali" perioodi võtsin ta rihma ja tulin kodu poole.
Kuna ma ei tahtnud seda haisvat looma endaga tuppa viia, käisime läbi ka mu maja ees pargis olevast uuest purskkaevust.
Kui ma ütlen "käisime läbi", siis seda mõtlengi, eks ole. Tema oli rihmas ja et ta vees oleks, käisin vees ka mina.
Kõik mu kriimustused ja marrastused hakkasid selle vee tõttu kirvendama ning Totoro lõhnab nüüd, nagu oleks ta basseinis ujunud.
geel, roosilõhnaline
Kodus käisin ise ka pesus (pildil olev dushigeel on hirmus hea, teeb naha pehmeks ja lõhnab roosi järgi täiesti nagu päris roos, aga ma ei tea, kust seda osta saaks, sest Selveris lõppes kampaania ära) ja mu kriimustused ja marrastused kipitavad natuke vähem.
Mis tähendab, et kipitavad ikka.
Ja Totoro on nii väsinud, et ei liiguta ka. Lõhnab nagu bassein ja on märg mu varvastel magades ning kui püsti tõusin ja talle kogemata käpale astusin, niutsatas, aga ära ei läinud.

Homme lähen juuksurisse. Uude kohta.
Pilt kodulehel on kaunis: tundub, nagu oleks tegu avara, veidi vanamoodsa, ent stiilse salongiga. Kahjuks olen ma korduvalt sealt juuksurist mööda käinud ja tean, et tegelikult asub see ühes putkas. Sõna otseses mõttes.
Kunagi müüdi sealt pitsat.

6 kommentaari:

  1. eh, nüüd kui ma endise K-linlasena tean pärast purskkaevujuttu ka maja, kus sa elad, siis tekkis (täitsa niisama, ilma tagamõtteta) uudishimutsev küsimus, et kas männik ka tänapäeval veel jalutamiseks kõlbab? sa enamasti kirjutad jõepargist, aga männik peaks vist teile lähemalgi olema? purskkaevu tahaks millalgi oma silmaga kaema tulla, sest noh, ma päriselt ka ei usu, et sellest pargist midagi ilusat välja on võlutud nagu rahvas räägib ..

    VastaKustuta
  2. A purskkaev on lahe =) Ma nägin pealt, kui seda avati - see oli volbriööl eriolukorra harjal ja ma täiesti juhuslikult sattusin aknast välja vaatama ning nägin, et (kuiva, ehitati ju!) purskkaevu ümber on kogunenud oma tosin inimest! Nii palju inimesi koos! Mida põrgut?!
    Ja jäin vaatama. Nad hoidsid küll natuke vahet omavahel ja keegi rääkis kõva häälega (takkajärgi kujutan ette, et see oli umbes nagu Potsaja kõne Sõpruse Maja avamisel: "Ehitasime ja ehitasime ja saimegi valmis!"), aga et tegu on ilmselt purskkaevu avamisega, sain aru, kui korraga vesi jugadena tõusma hakkas, valgus mängis ja keegi hõikas: "Ja nüüd teeme pilti ka!"

    VastaKustuta
  3. Aa, männik on see lauluväljaku ümber olev miski?
    Tead, ma nii linna sees ei tahaks TOtorot lahti lasta. Nii et seal me käime ainult kui vaja koolimajja või raamatukokku minna.

    VastaKustuta
  4. Need rajad vist kulgevad enamvähem Mudaaugu servani välja, kunagi iidsetel (loe: minu kooliaegadel) asus seal tankipolk, mis hilisõhtul linna peale jäädes korduvaid teravaid elamusi pakkus :(. Aga kaardi järgi tundub ka, et päris kaugele annab sealt minna https://terviserajad.ee/rajad/keila-terviserajad/ - ma pole muidugi aastaid kaugemale kui haiglani juhtunud.

    VastaKustuta
  5. Ma tean küll, mida sa mõtled, ja olen seal korduvalt ka käinud - kui ma pikemat maad jooksin, oli teema.
    Aga koeraga pole kordagi. Ma ei tea, miks. On sedasi läinud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.