laupäev, 25. juuli 2020

Loogika

Kaotasin ära ühe tennise.
KUIDAS see võimalik on?!?!
Mitte kuskil ei ole. Üks tennis on, teist pole. Aaaaaah! MISMOODI?!

Ok, olles siia ka ulunud ja mõelnud, et EI OLE JU VÕIMALIK???, otsinud veel, leidsin üles. Kapi ees tõuksi taga.

Eile juhtus sama mu pangakaardi JA ID-kaardiga korraga. Ühte oli vaja poeskäimiseks, teist raamatukogus käimiseks, kotti nad läksid ja koju tagasi jõudes EI OLE! Otsisin koti läbi. Uuesti. Otsisin kõigist taskutest. Ei ole võimalik ju! Sest oleks võimalik, et ma ÜHE kaardi ära kaotan, emma-kumma, aga ma kasutasin neid täiesti eraldi ju, mis mõttes mõlemad ...???
Kui olin leppinud, et kaarte põle, ja valmistusin juba poodi ja raamatukokku helistama, tuli mõte laenatud raamatute sisse ka vaadata ja bingo! Seal nad olidki.

Lühikest aega Pärast Rongi ostsin tütrele türkiiside ja hõbedaga kõrvarõngad. Ma ei osta KUNAGI selliseid asju, aga PR olin natu ... mittevägaadekvaaatne ja mul OLI selleks raha.
Ja kaotasin nad kotti ära. Otsin ja otsin, igale poole vaatan neli korda, lepin, et jätsin poodi (mitte et oleksin ideele tulnud poodi küsima minna) - ja nädal hiljem leian IKKAGI sealt kotist, mida hoolega-hoolega läbi otsisin palju kordi.

Ütleme, ma ei ole otsimises väga kibe käsi.

Tegelikult kaotamises ka mitte, aga kui asi juba kadunud on, mu tõenäoline selle leidmine töötab visaduse ja loogika, mitte tähelepanelikkuse peal.

Mingi parema poindita kui "mul oli tennis kadunud, wtf!!!" jutt.

Muidu tuli mul eile ka tagasi see imeline tunne, et TÕESTI pole oluline, mida teised arvavad, loeb ainult mu enda arvamus. See on nii hea tunne - aga tänaseks on ta jälle läinud, paraku.
Halb uni, sellepärast. Minu halvad uned ei ole õudukad (v.a. väga väga harva, kord viie aasta sees vbla), vaid mu sotsiaalse suutmatuse demonstratsioonid. Ahistustunne, "kas ma tegin üldse õigesti???", kui ma omast arust olen lahendanud mõistatuse, mille kallal teised päevi ja päevi pead murdnud - kuid miks siis ei tunnustata ja kiideta?! Ma tegelt ei lahendanud? Kelleltki küsida ka ei jõua, kõik kaovad enne, kui formuleerin! Ja/või inimesed, kes päriselus on mu kari ja turvaline keskkond, on unenäos suht heatahtlikud, aga ei pööra mulle tegelikult tähelepanu ega saa aru. Neil on omad asjad ajada ja mina või mu tunded ei tule meeldegi.

Sellistest unedest ärgates on alati "aga äkki nii ongi? Nad ei armasta mind, on lihtsalt sõbralikud?!"
Ma ei saa selle mõtte kummutamiseks ka oma inimtundmise peale loota, sest on kujukalt ja palju kordi selgunud, et too "inimtundmine" pole pädev.
Ma hindan inimesi enda järgi, ent inimesed ei ole nagu mina.
Peaaegu kunagi.

8 kommentaari:

  1. kaotasin kunagi ära oma suusakinda. üks oli ja teist enam mitte kusagil. kuna kass ei sallinud teatud põhjustel neid kindaid silmaotsaski, oli järeldus, et ta sõi selle ära.
    aga selle teise asjaga on näiteks minul nii, et ütlen endale ise- tubli tüdruk! tegid ära, said hakkama. teiste heakskiiduga võib lugu olla igasugune, see võib olla siiras, aga teinekord on inimesed kadedad ja teevad meelega tuju kibedaks. nende probleem.

    VastaKustuta
  2. Kinnaste kaotamisest saan veel aru. Üks pudeneb kuhugi maha ja kuna kumbki pole parajasti käes, nii läheb. Ta ei jõuagi koju.
    Aga ei ole ju võimalik, et tennis kukub jalast ära ja ma ei märka seda =) Ja välja ei viida neid näpuotsas, vaid alati jalas =)

    VastaKustuta
  3. Kaotamise ja unustamise(mälu) kohta sain reisil hea õppetunni. Matkale ei tahtnud palju sula kaasa võtta, suskasin hotelli jääva tossu sisetalla vahele. Järgmine päev sama lugu aga mõtlesin, et äkki hotelli töötajad tõstavad mu jalatseid ringi koristamise käigus ja äkki läheb raha kaotsi. Võtsin välja ja panin paremasse kohta, et ei unustaks käskisin tütrel ka jälgida kuhu panen. Järgmine hommik muidugi tossu sees polnud, mäletasime mõlemad et panin ju jalatsisse. Kusagilt läbi udu hakkas koitma, et tõstsin ümber aga ei mäletanud kuhu ja tütar pööritas silmi, tema küll ei tea. Olin peale pooletunnist otsimist ja terve toa tagurpidi raputamist juba kolm sotti maha kandnud kui kohvris tuulates raha sisetaskust leidsin. Tee või tina, kumbki ei mäleta, et oleks sinna pannud. Positiivne, et asi pole mitte lähenevas dementsuses (tütar kah unustas) vaid aju ja mälu iseärasustes.

    Asju üldiselt ei kaota, sest olles loomult hajameelne üritan karmilt järgida distsipliini, iga asi omal kohal. Õigele kohale panemiseks kümmekonna sekundi kaotamine on tühine võrreldes hilisema pooletunise otsimise ja närvikuluga. Lihtne öelda, raske järgida, eks ikka juhtub minulgi, et panen momendiks käest ... aga kuhu??? Otsides lihtsalt käin tuimalt tagurpidi oma liikumise trajektoori.

    VastaKustuta
  4. Täna läks kella neljast uni ära, sest jäin mõtlema, millised inimesed lunastavad maailma (et siin on hea elada, sest jagan seda nendega) ja sain 7.
    (Ilmselgelt vähe, eriti arvestades, et ei pea minu tuttav olema, kuulsused sobivad ka nt.)
    Sita meeleoluga tuleb aint halba meelde.
    Aga nüüd tõusin üles ja tegin arvuti lahti, kell on juba pea 5 ja veel 2 tulid meelde.
    Üheksa!
    Kümme!
    Ei, oota, Ronaldit lugesin kaks korda. Aga on ju Ilmar!
    Ikkagi kümme.
    Kate Miller-Heidke.
    Üksteist.
    Selgelt hakkab looma.

    VastaKustuta
  5. Lenini ülemine baaslaager (see on üks mägi Pamiiris), kõrgust 4400 meetrit merepinnast. Aklimatiseerume, sööme hästi palju, käime üles-alla ja elame üldse mõnusalt. Hapnikupuudsest on tunne, et oled kogu aeg kergelt purjus või laksu all. Siis aga tuleb kole ilm peale ja kolime paariks päevaks madalamale 3600 peale. Osa kõrgmäestiku kraami - liustikuvarustuse ja muu - jätame üles, et pärast päris tippu minna.

    Tagasi tulles on muu alles, aga minu kõrgsaapad on kadunud. Need on kallid ja peened vidinad, mida saab kasutada kõrgustel 6000 meetrit ja üle. Ja nüüd - kadunud! Otsin läbi kõik kohad, kus me elasime ja käisime - no ei ole!

    Kaeban laagri ülemale (väga lahe kohalik onu) - too laiutab käsi - no ei ole kõrgmägedes vargaid ega vargusi. Otsin mitu päeva, no pole, täielik paanika! Meeleolu on morn - varguse süüdistus on tõsine asi, aga muud võimalust ka nagu pole.

    Ja siis leitakse mu saapad mingi x telgi tagumisest väljapääsust.
    Kes nad sinna pani?
    Muidugi ma ise.
    Otse enne äraminekut teistel jalust ja kindlasse kohta..
    Oi kui loll ma sel hetkel olin.

    Kõige tipuks aga varastatigi meilt üks telk ära. Ja veel kõrgemalt, 5300 meetri pealt. Säh sulle "pole vargaid"...

    Kaur

    VastaKustuta
  6. =)
    Nii nunnu lugu =)
    On teisigi idioote =)

    VastaKustuta
  7. Mul oli korra telefon pärast üht esinemist kadunud, A. andis oma vana mulle ja ma olin selle peale juba ümber harjunud, kui vana telefon tuli esinemisehete kotist välja (siis, kui uus esinemine tuli ja oli jälle neid priljuveere vaja). Esinemise eel tundus see hea turvaline vutlar, kuhu telefon panna, ei kao ära ega lähe katki.

    Ja ükskord kahe esinemise vahel ostsin endale laada pealt ehte ja avastasin koju jõudes, et olen selle kohe samal laadal hängides ka ära kaotanud. Kuni see järgmiseks esinemiseks valmistudes esinemiskingade kotist välja tuli (sest hea turvaline koht, kus ära ei kao).

    Mõlemal korral oli käitumine täiesti loogiline (tegutsen välioludes, asjad tuleb kompaktselt hoida) ja sellest loogikast ei olnud mingit kasu. Kui mitte arvestada seda, et pärast tulid asjad välja, mitte ei kadunud alatiseks.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.