teisipäev, 22. september 2020

Kõigil on õigus

Olen vaikselt selgeks saanud, miks surm on paljude meelest kurb - ja minu meelest tore nähtus.
Suhe elusse on teine. 
On maailmapalju inimesi, kelle meelest elu on äge ja saab ägedusi kogeda. Ja minu meelest on elu kannatus ja vahepeal sisse sattuvad rõõmud teevad selle pideva vaeva natuke talutavamaks.
Ehk siis ka "ägeduse" mõiste on täiesti teistsugune, kuna meie taustsüsteem on teine.
Sära ja glitter versus "nii tore on vahel kõht ka täis saada!"

Seal tulebki lõtk, kus nimesed lihtsalt ei saa must aru ja mina jälle ei saa aru, kuidas saab mitte aru saada.
Vaade elule on nii erinev.
Tema: Nii sitt on, aeh!
Mina: Nojah, tavalisel määral sitt, mis virised?! Elu ongi sitt, dohh.

Siis inimesed vihastuvad. Sest ükskõik kui väikeselt või suurelt võtta, alustades USA rassistirahvast lõpetades Rentsiga, kes kaitseb Ritsikut: kindel viis viha pälvida on kellegi "aah, mul on raske!" peale öelda "häh, mul on raskem, mis virised!"

Ma üldiselt artikleid ei jaga, aga see "Kuidas ameeriklased aru kaotasid" Trumpi (esimese?) valmisvõidu peale, läks mulle hinge. Ma lugesin ja lugesin ja korraga nägin "ah, mölakate" asemel taas inimesi. 
Jah, kui sul on sitt ja su kaebuste peale öeldakse: "Häh, see pole midagi, proovi värvilisena getos elada!", enamik inimesi ärrituks. Värvist ja elupaigast hoolimata.
Ei tule mitte: "Jaa, ilmselt temasugustel on tõesti sitem!" vaid "Esiteks ta ei mõista mind ja teiseks ei ole tal midagi sitem, ta on lihtsalt mölakas!"
Kannatusi ei saavat võrrelda. Üks elab käteta rõõmsa elu, teine piinleb oma kaotatud sõrme pärast aastaid jne - aga ikka võrdlen.
Teised ka, ma kardan.
Võrdleme.
Ja see "kuidas ta aru ei saa, et mul on raske?!" on hirmus tüüpiline inimreaktsioon.
"MUL on raske, mida ta tuleb oma väikese mure kui hirmsa kannatusega hüppama?!"
"MUL on raske, ma ütlen ja nutan ja halan ja ikka ta ei mõista! MÖLAKAS!"

Sama emotsioon.
Kellelegi ei meeldi teistepoolne oma kannatuste rõhutamine, kui endal halb on.

Nii, ja selle pealt korraga saan nii Trumpi kui EKRE valijatest aru. 
Väga kaua ei saanud. Mul tuli öök peale: "Mis mõttes alati on vaja kedagi süüdistada, ükskõik, kui vähe neil asjaga pistmist on?! Mis teil VIGA on?! Kuidas te ei näe, et homod, pagulased, moslemid, feministid ja nii edasi pole üldse seotud sellega, et teil halb on????" 
Aga kui võtta nii: "Mul on halb ..." 
"Häh, ole naine, veel enam, homoseksuaalne naine, ja vaata, kui halb siis oleks! Üldse, ise oled süüdi, tee rohkem töö, targemaid valikuid, käi koolis vms"  ehk "mis need sinu kannatused ka on!?!?!" on nendepoolne vihkamine päris kuradi arusaadav.
Paljudel inimestel, mehed või naised, maapiirkondades on tõesti raske.
"Nad põlgavad meid! Ma põlgan neid vastu!!! Kuradi tülgastavad tüübid!"

Jaaah ...
Ma kuidagi teadsin seda enne samuti. Aga nüüd tunnen
Hea artikkel on. 

pühapäev, 20. september 2020

Vaikne ilus suvelõpp-sügisealgus

Mu lemmikaastaaeg.
Iga augusti alguses mõtlen, et ega see nüüd nii hea ju ka pole ... ja iga septembri keskpaigaks olen vaimustusest oimetu. Isegi eelmisel aastal, mil august oli minu jaoks konkreetselt ropp ja jäle.
Mitte ilma poolest. Ma lihtsalt ei kõlba päevatöö tegemiseks ka mõned korrad nädalas mitte.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkagi olid ilud!
Uimastavad ilud.

Muidu panen kummutit kokku (täh, Susanna!).
Mõõduka tempoga ehk eile panin ühe sahtli. Või noh, mu tütar pani, mina vaatasin pealt ja õppisin. Täna on plaanis kaks panna.
Kuigi sinna ona vaja kruvisid keerata.
Kruvid äratavad mus kerget õudu. Hakkama saan, olen saanud ka minevikus, aga head turvalist tunnet nendega pole. Mingid kahtlased asjad, nagunii kaob üks või koguni kaks ära, veereb kuhugi ja maipane tähele, ja üleüldse: nende keeramiseks on tööriista tarvis!
Kõik juba ise ainult millegi tegemiseks vajalikud asjad, millega toimetamiseks on vaja tööriista, mis pole õmblusnõel, on kahtlased.

Väga kahtlased.

Ühe astmega saan toime, näiteks et konservi avamiseks on hea võtta konserviavaja. Aga kaks astet ehk et sahtli kokkupanemiseks on vaja kruve ja nende keeramiseks omakorda kruvikeerajat, on juba liig.
Kuigi värv, värvirull ja pintsel ei ole ka üldse karmid kokku panna.
Nojah, nende puhul ei pea midagi kuhugi keerama ju! Seejuures täpne olles ja mitte vigu tehes.
Brr.
Päev, muidu, algas sündmatult vara. Läksin eile magama kell pool 11, sest ei maganud lõunaund, ja täielik kustumine.
Täna ärkasin niisiis kell 6 hommikul. Pime ja unine, aga kuna ma nägin unes mingit jama (mitte õudne, lihtsalt halb), ei tahtnud ka sinna unemaailma tagasi minna ning pooletunnise kügelemise järel tõusin ja tulin kööki.
Varsti teen kohvi ka. Kohv hea.
Arvestades, kui külm mul on, kuigi kampsun ja talvesussid, pikad varrukad särgil ja pikad sääred pükstel, kahtlustan, et mul on jälle palavik. Nohu on ka.
Kardan (olgu, kahtlustan), et ei ole koroona. Et on suvaline tõbi nagu mul ikka, ja kui üritada teha "kui oled haige, püsi kodus", siis ma ei saakski välja.
Sest ma olen suht kogu aeg haige, kui on koormav periood, ja no on. Kardetavasti on mul umbes kogu aeg koormav periood. Kolin ära, siis valmistun praegusest palju pingelisemalt romaanivõistluseks, saadan käsikirja sinna ära, teen jälle midagi muud (ma ei ole loobunud ideest Totorole kutsikad saada näiteks) ning kogu aeg väsinud.
Kogu aeg haige.
Sest ega keha ei ole murdumatu. Kui kogu aeg on pinge peal, annab siit või sealt ikka järele.
Ent kuna praegu kuidagi ei tea, kas äkki NÜÜD pole koroona, ei saa ka tuimalt ignoreerida. Oeh. Ok, kraadin. Ennustus: 37.2.

36.6. Oih. Äkki siin on siis külm lihtsalt?
Ning mu uimane ja veider tunne sellest, et ebanormaalsel ajal voodist tõustud?

'''

Muul ajal - ma ei tihka seda "vabaks ajaks" nimetamast, see on "hädavajalik puhkamisaeg, et natukene eluvõimet säilitada" - mängin civvi ja loen Ann Leckie "The Raven Tower'it".

Olen Leckie peale armukade, et ta nii hästi kirjutab, ent samas: kui loen, on nauding meeletu. Neljas raamat temalt on minu poolt lugemisel ja see on just nii täpselt minule, et ooo.
Sest noh. Võtame võrreldavateks ainult inimesed, kes kirjutavad sama žanri kui mina ja on elus ka.
Nii.
Mehi hetkel ei arvesta - nad võivad hästi kirjutada, aga mul pole neid lugedes säärast paralleelitunnet endaga. Ainult HEAD naised tulevad arvesse, eks ole =) Jemisin on ajuti liiga julge ja toores - ma saan aru, miks, ma ise kipun ka ülearu vapper olema, aga mind ei üllata sellega, et julge ja toores ollakse. See on tuttav.
Aga Lekcie on korraga täpselt nii palju leebe, et see ei paista juhmusena (lilled, liblikad, kõik on elus ja keegi ei söö kedagi, mis armas asi!) ning jätab seega minusse nii hea tunde, et maailm näib neli kraadi soojem ja ilusam.

Oot, tegelikult ONGI soojem. Päev, päike ja kütma hakati samuti.

Nii, kõik mõtted otsas. Ma arvan, lähen magama. Lõpuks olen kuuest üleval.
Sahtlitega tegelen õhtul.

neljapäev, 17. september 2020

Vastupidi

Kui ma olin laps, oli mul siuke klassiõde-sõber, kes elas oma emaga kahekesi.
Ja elas. Ja elas. Kogu aeg kahekesi. Vahepeal oli tal rott. Siis suri rott ära. Ema ja tütar - ja oligi kõik. 

Ma mõtlesin sellest palju ja õudusega. Et ma neverever ei tahaks siukest elu. Mitte et parasjagu meest ei ole. Häh, minu ema ja isa hakkasid ka lahus elama, kui ma 8 olin. Ja Ema Mees tuli pildile mõnevõrra hiljem (kuigi ema pildis oli ta ammu olnud, khm, ja oli ka põhjus, miks mu ema ja isa enam kuidagi koos ei saanud elatud).
Aga õudne oli, et kui elu ühe mehega ei klapi, laps valmis tehtud, aga lähete lahku - siis mitte kunagi uut meest ei tule su ellu ja oletegi lapsega kahekesi. 

See tundus mulle nii absurdne ja halb. Põhimõtteliselt elu lõppenuks kuulutamine, sest ühe mehega ei tulnud välja. Palun MITTE sellist elu, mida iganes, aga mitte sellist!

Noh, ja kes nüüd on täpselt sellise elu peal?! 

Oleks naljakas, aga veidi liiga kurb siiski.

Jah, ikka mõtlen sellest perioodiliselt. 

Ma nii üldse ei osanud sellist tulevikku ette näha, et lihtsalt EI SAA ühtegi meest aastaid ja aastaid ja aaaaaaaaaastaid.
Ei ole nii, et mind ei taha keegi. Aga mul hakkavad mahlad jooksma alles siis, kui mu ümber on ainult need mehed alles jäänud, kes tõesti minuga asju ajada ei taha. 

On nii veider, et pole mingit "vastu ootusi juhtus"- asja mul pärast KEAd olnud. 
Tema oli läbi aegade esimene ja viimane kutt, keda ma vahtisin, kes vahtis vastu ja mõne kuu pärast tuli rääkima. 
Ma mõtlesin, et nii käibki. Et see ongi mudel, mis töötab. Aga kas tulid mehed kohe (ja ma alguses isegi magasin mõnega, sest no keegi tahab mind? Ok, proovime! Alati viga, ALATI) või ei tulnud iial. Või olime tuttavad, mis minu arust on täiega jee, aga JUBE raske oli mõnda tuttvat meest pikkade pilkude vahetamisesse meelitada. 

Ja nüüd - päriselt, nüüd olen tulnud mõttele, et äkki see suhetesõlmimisevärk ei käi üldse sedasi pilkudega?
Ja minu jaoks on kaks AINSAT võimalust, mis klappinud on, pilkudemäng (ja see toimis ÜHEL KORRAL, nagu pidi ehk pikk periood pilke ja siis jutt) ning tuttav mees. 

Ja ma olen üksik nagu tolle klassiõe ema. Kes muide oligi üksik surmani. Ta uskus ka horoskoope ja et suhkur on valge surm ja oli samas igati kena välimusega. 
Ma täpselt ei tea, mis sellest järeldub v.a. et kui ma midagi tungivalt ei taha, see juhtub, ja kui ma midagi väga tahan, see ei juhtu. 
Laps nt, eks ole. 

Vat see pilt on minu jaoks arulagedalt naljakas.
Huumorimeel ...


teisipäev, 15. september 2020

Pakin tasapisi

Ma arvasin - jah, olen loll, olen - et mul ei ole väga palju neid kastidesse ja kottidesse pakitavaid asju. Paar sajaliitrist prügikotti riideid, baarikapist mingid dokumendid, mida ära ei tohi visata, paar kasti raamatuid ja kõik.
No nüüd on algus tehtud ja mulle selge, et sajaliitrisesse prügikotti ja (paberiprügist tühjaks tehtud) tolmuimejakasti ei mahu õieti midagi. Vähemalt mitte mainimisväärselt. Sest alles jääb nii paljupaljupalju rohkem!

Aga noh - parem midagi kui mitte midagi, eks? Nii et pakin ühe koti või kasti päevas ja võtan vaimus hoogu suuremate ettevõtmiste jaoks. Näiteks ei pakin KOLM kotti päevas või midagi.
Vbla täna ongi see imeline päev: tõin Rimist endale uusi kaste ja ühe koti juba panin kokku.
Ja kaks pisemat viskasin minema =) Hoolega vaadatud "ma ei kasuta ju neid, mida ma kogun rämpsu?!"-asjad.
Mul on testküsimused.
"Mis see on?" - kui vastus on "ei tea täpselt" tõuseb kohe äraviskamisvõimalus.
"Miks see siin on?" - kui vastus on "ei tea täpselt, ootab vist kasutamist" on koos eelmise küsimusega selge, et tegu on rämpsuga.
Aga igaks juhuks küsin endalt veel: "Kas ta võiks mitte olla?"
Seni olen eelmise kahe küsimusega põrunud asjadele kõigile rahulikult "hüvasti" öelnud.

Aga jah. Ma tegelikult mõistusega teadsin, et mul on palju asju. Enamust isegi ei kasuta, on "äkki läheb vaja".
Korraga selle teadmise (palju asju) kui tunnetusliku fakti ees seista on siiski omajagu ehmatav.
Oot, ma panen veel ühe sajaliitrise prügikoti tekke ja patju täis.
... krt, 100 liitrit on näruselt vähe. Kotti mahtus 4 patja ja rohkem mitte midagi. Tekk jäi välja. Voodiriideid, käterätte ja puul rippuvaid rõivad läks küll rohkema tunde jagu samasugusesse.
4 patja ... maivõi!

Täna veetsin kolm tundi, pestes uues korteris igasugu asju (aknad, uksed, uksepiidad, lülitid, misiganes). Nüüd olen suht surnt. K. samal ajal pani elektripliidile elektri taha ja proovis pesumasinat.
Pesumasin töötab.
Vaatasin aknast välja ja nii kena oli - aknad paistavad läbi ja puha. Kui ma nad kõik puhtaks olin pesnud, see tähendab.
Kontrast oli silmipimestav.
Kuni K. elektritöid lõpetas, mina, juba hirmväsinud, istusin ja vaatasin aknast välja. Jaaa ... siin võib elada!
Pilte ikka ei ole ja rohkem pakkida täna ei jaksa. Aga asjad edenevad!

laupäev, 12. september 2020

Vä-si-nud

Mu reied on nii palju pekki kaotanud, et tunnen jälle seda veidrat ristivagu lihases, mis Peale Rongi tekkis. See ei ole kunagi valutanud ega ole ka jalg töötamast keeldunud (rohkem kui ülejäänud keha) peale seda, kui teadvusele tulin ning tollest kehast enam-vähem teadlikuks sain, aga enne juurdevõtmist mõtlesin vahel, kas reie külgmine lihas rebenes sealt väga pooleks ja siis kasvas taas kokku, aga mitte sirgelt või?

korraliku freddie-poosi imiteerimiseks
peaks käsi sirge olema.
Noh, vbla järgmisel korral.
Antud teooria vastu räägib põhiliselt igasuguste valude ja vaevade puudumine. Või õigemini, valud ja vaevad olid igasugused ja ikka jagub neid veel (just eile kasutasin valuvaigistavat masinat taas ja täna ilmselt jälle), aga mitte parema reie lihastes. Üldse. Kunagi.

Lisaks (mitte reievao osas, uus teema) lõpetas igatöönaine mu köögi ja pesi puhtaks ka elutoa põranda ja köögi aknad ja vannitoa põranda.
Olen tummaks löödud - ma teadsin, et ta on tore, aga et nii tore ... Muidu soovitaksin teile praegu, aga ta on novembri lõpuni broneeritud. Nii et soovitan hiljem.
Ta on imeline.
Kuna ma ei teinud köögist enne pilte ja pärast - noh, vbla K. teeb, aga mul praegu ei ole teile näidata, lihtsalt peate mind uskuma, kui ütlen, et imeline.
Panen hoopis pildi endast, võidukas taas ühe raskuse ületamise järel.

Pealegi sai "see vineer, see vineer, too vineer, appi, ükski ei sobi ja mul on äärmiselt ebatabiilne riiul!" asendatud: "Oo, aga see suur tumepruun vineer klapib täpselt!" avastusega ning korraga on ületamatult keerulisest "korter ei ole elatav enne 100 asja tegemist" olukorrast saanud "natuke kõpitsemist ja võib kolima hakata"-olukord.

Praegu on mul küll "ei jaksa midagi, minge persse, ma ei SUUU-DAAAA!!!!", ent see läheb üle.
Alati on läinud.
Kuigi praegu on mul tunne, et see ei ole normaalne väsimus. Mul ei õnnestu isegi meenutada, mida ma eile tegin - peale lugemise. Midagi pidi ju olema, mis mu niiiiiii läbi võttis?
Aga ei tule meelde.
Lähen magama. Miski muu ei päästa.

neljapäev, 10. september 2020

Külm ja märg

Ei saa ju öelda, et keegi ei aita.
Kuram, kogu aeg aidatakse! Aga keegi ei ela minu eest mu elu ära, nii et ma ainult lõbusate asjade peal (nagu näiteks magamine, söögitegu, koerajalutus, trenn ja kirjutamine) tuterdades hakkama saaksin. Igast päevast suurema osa võtavad enda alla mingid tobedused.
Need pole isegi vastikud (pärast avastust "tee vähe, aga tee midagi"), aga neid on lihtsalt nii kuradi palju!

Pealegi on söögitegemine samuti seiklus. (Ja ei, seiklused pole alati head, sest uudsus väsitab!)
Sest ma järgin retsepte mõõdukalt ja mugavust arvestades ja olen nüüdseks tuvastanud, et mu poja lemmik-õunakoogi tainast tuleb kas väga täpselt retsepti järgi teha (mis pole mul KUNAGI õnnestunud) või modifitseerida. Nii kaugele, et osta poest valmis soolane muretainas, ma veel laskunud ei ole, aga muna lisamine on vist vältimatu.
Muidu see kook.
Ilma rosinateta, neid Poeglaps ei söö.
Täidis on oivaline ja tainas sobib sellega hästi, aga teha see tainas niimoodi, et ta koos püsiks ja samas rullida ka kannataks, on mulle muna lisamata liiga raske ülesanne.
Mu tädi, see vanem, tegi vanasti üsna sellist kooki (ilma rosinate või pähkliteta), aga tal püsis tainas vähemalt peale küpsetamist koos. Mul kipub tulema kas "väga hea magustoit, söödav lusikaga" või ei lase tainas end eriti rullida, läheb pannile mõõdukate aukudega, täidis jookseb sealt läbi ja peale küpsetamist on karamell.
Palju karamelli.
Matsev, aga mitte kook, mis peaks tulema.

Elada munata nagu Epp on liiga keeruline, kui just ei pea eks ole.
Ma ei pea.

Käisin täna apteegis ja poes talvemantli (mitte selle päris külma ilma omaga, aga siiski) ja talvesaabastega. Ei olnud palav, aga jalad said IKKA märjaks.
Nüüd on meriinovillased sokid JA talvesussid JA kampsun, aga ikka on külm ja halb ja mis ma pean täna veeeeeel õue minema ja asju tegema või???
Elage keegi minu eest, ah?

Olgu, ma värvin ainult natukene seina. Natukene.
Sest väga varsti on kolimine ja päris läbusse ju ka minna ei taha.
Kui seina ära olen värvinud (akna kõrvalt lapp valget, sealt oli osa värvi ja pahtlit lahti tulnud jka ma pahteldasin ja lihvisin uuesti, aga hallikalaiguline), vaatan kokkupanemist ootavaid mööbliesemeid pikema pilguga ja vbla uurin isegi õpetust - mul vähemalt ühe asja kohta on paberil õpetus ka.
Sellest peab piisama.
Krdi külm, märg ja rõõmutu on!

pühapäev, 6. september 2020

Vaatasin maailma ja see oli hirmus

Lugesin Mallu blogist kommentaare.
(Kui ta pani fb-sse, et tal ATH, ma erutusin soojalt. Mõtlesin hulgale omadustele, mis tal on ja mis tegelikult on ATH-ga seostatavad, ja lisaks, et ta on ju neuroeriline, oleksin võinud taibata! Nüüd ma heldimusest vahel käin seal lugemas.)
Niisiis, lugesin kommentaare.
Need käisid selle kohta, kuidas peres on nuustikud-rätikud jaotatud. (Et selge oleks: meil siin on omad hambaharjad. Kõik muu on suva, juhtub nagu juhtub, ja pessu lähevad rätikud, kui ma märkan, et on must või et lõhnab kuidagi ... valesti.)
Päris jube oli. Nii palju inimesi, kes vuih ja aih ja mõtlevad selliste asjade peale nagu rätikud ja kes mida sellega kuivatab ja et isa peenist puudutanud asi läheb minu näo vastu nüüd ja ...

Nagu ...

Ütleme ausalt, omaenda õueprügikasti hirmus isiklikuks pidamine on ilmselt sümptom mingist suuremast teemast. MINU nuustik, MINU rätik, MINU pesukauss, teiste omad on jäledad, iu ...
Ja mul on lihtsalt nii pohh, et ma ei ole kunagi mõelnud ka muud, kui et "pff, imelikud tujud" mu ema mehe idee peale, et kõigil peaks vannitoas oma saunalina olema.
Sest noh. Kui mul on käed märjad, ma kuivatan ikka suvalisse, mida see maailmakorralduses nüüd muudab, et mingi saunalina on X-i OMA parajasti?!

Aga ... aga ... aga ongi inimesed ka sellised.
Einoh.
Olgu, las nad olla. Inimesed, erinevad.
Kuni nad minu maailma ei tule, mind ei sega, ja ma arvan, et ei tule.
Oma teada ei puutu säärastega kokku. Ema mehega räägime korra poolaastas või umbes nii, saab toime.

Muidu - natuke mõtlen, et võiksin selle ATH-ajumõõtmise-testi ka ära teha. Sest kui ma kuulan inimesi (mul on isiklik sõber ka umbes aasta eest diagnoosi saanud, ravimid peale ja rõõm), kelle elukvaliteet nii palju tõusis, sest nad saavad nüüd kätte selle dopamiini jm, mida nende keha ei tooda üldse nii palju, see meenutab minu elumurrangut, mis saabus antidepressante võtma hakates.
Ja kui mul on ATH ka (mitmed tunnused viitavad väga selgelt), äkki saaksin ravimid ning elu läheks veel paremaks?

Lihtsalt ... noh ... mingiks nuustikuarmastajaks-prügikastikiindujaks muutuda küll ei tahaks. Ei, ega ma arva, et muutuksin, mina olen ikka mina, sest mul on minu kogemused juba 40 aastat korjunud ja need ei lange ära. Aga tekitada endale hormonaalne foon, millega rätikukiindujad tekivad, tundub kuidagi ... noh, vale?
Sest ma ei tahaks ju ometi nende moodi olla ja elada, brr!!!!

reede, 4. september 2020

Suht tavaline 4. september

Mis on tavaline?
Noh.
a) ma teen jube palju
b) seda ei hinnata ka
c) miks ma rohkem ei tee (Poeglaps, Poeglaps on nende mõtteavalduste taga)
d) olen nii väsinud, et ei taha üldse mitte midagi teha

Kõlab tavaliselt? Mhmh. On ka.

Lisaks pole ma peaaegu kaks nädalat jalga ka tõstnud oma uude korterisse. Igatöönaine möllab seal ja teeb ... asju. Mina olin haige ja nüüd olen ülekooormatud.
Sest ma võtan endale igasugu ülesandeid, eks ole. Nt eile käisin jälle beebit hoidmas, aga kuna ta seekord oli taas kogu aeg rõõmus (või rõõmustatav selliste väikeste asjadega nagu patsi-kakku mäng, kiikuv tite-seliliasendi-tool või söök, nii et see ei loe =P) ma sellist laksu ei saanud nagu tookord, kui ta veits nurises ja oli rahul vähemate asjadega.
Jap, ma olen eriti õnnelik raskete lastega. Sest siis on mul tunne, et olen vajalik.
Rsk, mulle ikka meeldib vajalik olla. See kuidagi lunastab mu õiguse eksisteerida, sest HEA on mul nagunii nii harva, et sellele on suht mõttetu panustada. Aga kui kellelgi teisel on minu pärast hea, on jee.

Nii tahaksin omaenda beebit ... aga no ei ole! Olen suht maha matnud mõtte, et minna kuskile joogikohta otsima mingit isast, kes mulle lapse teeks. Sest endavägistamine ja nii. Aga IK-KA-GI!!!!!!!
Ei, adopteeri suurem laps, väga väga naine, see oleks ju ka hea?
Oleks.
AGA ...

Ikka ja ikka ja IKKA olen hämmelduses seeüle, kuidas ma olen nii hea ja ilus naine ja mul võinuks olla seitse last ja mulle meeldis seks ja ma ei nõudnud mehelt eriti midagi peale selle, et ei oleks paks ja räägiks enam-vähem seostatud juttu - ja no nii vallalist vallalist annab otsida, eks ole.
Kui mul oleks unistuste naine, oleksin see mina.
Aga ükski mees, keda mina tahan, ei taha mind.
Isegi ükski mees, kellelt last olen küsinud, ei taha mulle last teha.
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger ...

Aga no ei klapi siis. No nii on. Ma elan sellist elu, nagu elan.
Söön tomatisalatit ja ibukas juba toimib natuke ja päike paistab. Ennist sain pojalt kallistuse. Totoro on mu jala vastas soe ja vagur.
Pole ka halb elu ju.


Hilisem täiendus: käsisin uues korteris, pesin kolm ruutu aknaid puhtaks. 
Huvitav, millal neid aknaid viimati väljastpoolt pesti? Igatahes oli muutus meeletult suur ja koos umbes poole peale arenenud köögiga tekitab lootust, et seal saabki kunagi elama hakata.

teisipäev, 1. september 2020

Täiesti enneolematu esimene september

Täna oli hea päev.
WTF, esimene september ja HEA PÄEV?!
Mida aeg edasi, seda enam tõden, et põlgan haridust. Mitte lihtsalt koolisüsteemi, aga kogu ametlik haridus käib vastu kõiki mu tundeid ja mõtteid selle kohta, mismoodi oleks hea elada.
Jah, ja ikkagi käivad mu lapsed koolis ja isegi mul endal on bakaga võrdne haridus käes. Krt, mis mõttes ma ei konformeeru ja ei ela ühiskonna ootuste järgi, kui nii suures asjas nii järeleandlik olen???

Aga hea päev oli. Õmblesin tütre kevadsügismantlile nullist alates käsitsi rinnatasku, sest see mantel on niiiiiiiiiiiiiiii ilus, möödunud kolme aastaga ei ole läinud topiliseks, hakanud kuskilt hargnema ega muidu kulunud (Haa, Hiina kaup, HAAA!!!), aga seal pole ÜHTEGI taskut.
Nagu.
Mitte ühtegi.
Ja kui tütar selle üle kaebas, mul lõi "krt, kui raske ühte sisetaskut teha saab olla?" ette. Tõin oma kunagise kleidikanga jäägid, lõikasin mingi nelinurga välja, palistasin (suht lohakalt) käsitisi ära, panime nööpnõeltega kinni, et oleks ilus ja sirge, ning siis õmblesin (ikka käsitsi, aga seda tegin väga korralikult) mantli külge.
Tütar proovis telefoniga järele, kas jääb kena ja kantav.
Toimis.
Olen enda üle nii uhke, et peaaegu ei oleks medalit vajagi, et nii osav ja vapper olen.
Aga tegelikult oleks veel medal lisaks ikka hea küll.
Pöial on siiamaani hell ja nagu surnud. No see surin sees nagu surnud jalal või käel, kui need kuidagi ära magada.

Et veel medaliväärilisem olla, panin poja kõigile homme kasutusse tulevatele õpikutele paberid ümber.
Miks mina seda teen? Sest ma TAHAN, et ta õpikutel oleks paberid ja õpetajad ei naaguks, aga ma ei taha üldse natukenegi temaga tülitseda, et pane paberid ümber, pane kohe paberid ümber, panepanepane!
Ma panen ise ja kõik on rõõmsad.
Nii et ma panin ja need on nüüd nii ilusad ja siledad ja aww ja oeh, ma olen niiiiiiiiiii vastupidav ja kasulik!

Õuna oma on see, mida ta armastab
Hommikul käisin jooksmas ja poes ja üldse ei surnud selle kätte, ilm oli IMELINE (august ja september on mu lemmikkuud), sõime Nõhku ja tomatisalatit (teate küll, PÄRIS tomatid, till, roheline sibul, kodujuust, hapukoor, sool, pipar), poeg tänas mind nii oma lemmiklimonaadi ostmise kui paberite ees, tütar tasku eest, ta tõi mulle Soomest (isal külas ja tööl tema juures kuu aega) Ann Leckie raamatu, mida eesti keeles veel pole, kõik on nii hea - ja MINA ei pea homme kooli minema!

Halvasti on ainult kaks asja: Poeglaps unustas õpetajatele anda külmkuivatatud maasikad, mis ma talle kaasa panin (minu arust pole ta KUNAGI õpetajatele lilli viinud, ma olen söögiusku. Tütarlaps algul viis, mul läks veidi aega, et otsustada: keegi ei söö lilli!)  ja mul on tänane norm täis kirjutamata.
Vbla kirjutan veel.
Näis.

Mis siis. Vahet pole. Imeline päev!