pühapäev, 2. mai 2021

Oot, nagu ... te ei tunne nii, või ...?

Ma olen ... kas ma olen? Olen ju?
Sõnastanud. Enne ka. Siin.
"Ma arvan, et mu elul ja tegevusel on tähendus ainult siis, kui ma sellega teistele rõõmu toon. Teiste elu paremaks teen."

Kogu "traumeeritud laps" ja "mina vastutan kõige eest" on see
Kõik mu elus taandub sellele.
Miks ma nii raudkindlalt ja hirmsasti lapsi tahan veel?
Sest jaa, lapsele rõõmu teha on tema emana pidev ja sage võimalus, mhmh, sellest sain ammu aru ... ent olgem ausad: kui sul on titt kaenlas, sinu oma titt, kus alles tuleb positiivset enamikult ümbritsejatelt! Nunnutusi "küll ta on armas", tunnustamist, kui vapper ja hea ma olen emana (teised lastega naised vähemalt teavad), ja see muudkui kestab, kuni laps titt on! AASTAID!
Bingo, miks mulle just tited meeldivad. 
Ja siis jälle vähe suuremad, teismelised, sest nii targad ja arukad ja jälle korjan mina vanemana feimi ja tunnustust.

Näide: kui mu poeg oli 11 ja käisime suvel A. sünnipäeval.
Esiteks luges ta seal poole aega üht Sandmani koomiksit (inglise keeles loomulikult) ja ma sain süle ja seljaga "nii noor, nii hea maitse, nii intelligentne!" ja teiseks ta tantsis peo ses faasis, kui kõik tantsisid, korralikult, ja ma olin täiesti tumm sellest, kuidas MINU POEG! Nii lahe! Seltskonnahing, kuram!
Me tantsisime küll kõik, aga ta mitte ei toonud üldist rõõmulevelit alla oma morni eemalistumisega, vaid tõstis, tantsides kambaga kaasa, ja no ma olin TÄIESTI vaimustuses.
Jah, üldiselt lapsi ei olnud, aga teiste lapsed olidki sel ajal mingi 1-3, maksimaalselt 4 ja nemad peol on natuke teine lugu kui varateismeline. 

Näide kaks võiks tulla Tütarlapse teemadel, aga no ... ta on juba nii ammu nii lahe, et ma saan enamasti üldse tema kohta komplimente TAGASELJA. 
Kui tema oli 14, tuli: "Täiesti hämmastavalt adekvaatne ja mõnus inimene! Et jaa, olgu, 14, aga no täiesti uskumatult hea seltskond!" Kui ta oli 15 ja käis esimest korda ilma minuta täiskasvanute larpil, tuli nii palju vaimustust ja kiitust mulle. "Ta ei olnud lihtsalt soe ja kena või midagi, ta oli aktiivne ja lahendas asju!"
Nagu aina kiitused, noh!
Ja mulle meeldivad SUURED lapsed, eks ole. 

See vahepealne aeg ei ole mu lemmik. Teate küll, aeg, mil lapsed põhjustavad vähe üldrahvalikku vaimustust ja et eriti vastik oleks, pean mina neid kogu aeg piirama ja käsutama, kui ma tahan, et kõik teised (nendega) rahul oleksid. "Ei jookse vagunis edasi-tagasi ja ei karju!" "Kas sa joonistada tahad?" "Tahad, ma loen sulle midagi ette?" "Mängime loomamängu!"
Pean panustama ja panustama kohutavalt palju alates õpikutele paberite panemisest ja igapäevasest koos õppimisest kuni igahommikuse: "Kõik asjad kaasas?"-värgini, pidevalt arendama ja õpetama, tegevust leidma (vaikset enamasti) ja uhhh.
Vbla ma nüüd suudaksin paremini vanemdada. Olen natuke leebem enda suhtes, ma ei pea kõigile meeldima ja kui mingi naaber tuleb kurjustama, ma enam ei sure pisarateloiku, vaid ütlen, et I have no more fucks to give.  

Aga nende lastega, kes mul juba on? Hei, uid Kõigile Kogu Aeg Meeldida pole just uus =P

Noh, leebelt öeldes =P

Kõik mu rasked lahkuminekud (Poeglapse isa ja Rongimees): ma väga üritasin, tegin kõik, mis suutsin, ja nad ei olnud minuga üldse õnnelikud
Ma ei oska, ma ei suuda, ma ei kõlba elama, miks ma üldse maakeral ruumi võtan?!
Miks ma jälestasin oma vanaema? Sest tegin, mis ma tegin, ta ei olnud minuga rahul ja mina tundsin: "Ma olen halb ja mõttetu inimene tema jaoks, tema maailm oleks vähemalt arvestades, mida ta ÜTLEB, minuta parem!" 
Ja ma ei suutnud kuidagi oma ajju mahutada ideed, et tegelikult oma peret ta väga armastavat - nagu - ma ei tee ta elu paremaks, vastupidi, ta vaatab mind ja on: "Võeh, kõrghariduseta! Võeh, ja ei osanud oma lastele isegi isa leida!" ja no ....
Ma ei saanud aru. 

Minu asi oli teha inimeste elu paremaks.
Kui mul oli raha, ma andsin selle ära, sest teistel on ju parem olla sedasi, kui neil on rohkem raha. (S.t. ma tegin välja, tegin suuremat sorti kingitusi, annetasin, vahepeal andsin ka lihtsalt raha, ostsin kodumaiselt tegijalt kallilt jne.)
Ja kui mul EI olnud üldse raha, ma ikkagi leiutasin viise, kuidas rahvale süüa teha või minna vastu, kui mõni ei teadnud, kuhu tulla, või kui mul muud polnud panustada, panustasin oma aega ja tehtavat tööd.

Jap, ma teen seda ikka.

Ja ei, ma ei reklaami seda samas. See lihtsalt ... noh ... minu arust on mu panus maailma rõõmustamisse ju normaalne asi. Kõik ju teevad maailma paremaks, nagu oskavad, ja eraldi seda rõhutada on vähe mage.
Ok, ma kuulun Algernoni toimetusse ja üritan igasse numbrisse vähemalt ühe artikli kirjutada. Enne seda kirjutasin Reaktorisse
Mõlemad on vaba-tahte-võrguajakirjad, loomulikult 0 raha. 
"Loteriisse" panustan.
Ühegi rollimängu, mida olen korraldanud, pealt pole ma sentigi teeninud. Enamasti maksin peale, kui peakorraldaja olin, aga III Beleriandi rahadest (oh, aint täistöökoha-koormus umbes aasta aega) ostsime mina ja inwe endale kleidiriided kangapoest. 
Jube helded olime enda vastu. 
Aga ma kirjutasin projekti sisse korraldajate kohtumised söögikohtades ja kõik kaaskorraldajad said ka hästi süüa Euroopa Liidu raha eest ja mul oli selle arvelt nii tore.
Jee, ma tegin hästi! 

Miks ma ilus tahan olla, dohh: sest siis on inimesed mind vaadates rõõmsamad ja vbla isegi tunnustavad!
Miks ma JÄLESTAN blogides ning nende kommentaariumites (eriti mu oma blogis, loomulikult) aset leidvaid "need inimesed on vastikud, võeh!"-vaidlusi-väiteid.
Inimesed ei ole niisiis õnnelikud!
See on nii halb!
(Halvemal juhul nad spetsiifiliselt ei ole MINUGA rahul, aga mul on halb juba sellest, et nad teravalt millegi vastu reageerivad, mis üldse minuga seotud ega ka väga-väga kaugelt võttes minu vastutus pole. Inimesed peaksid olema õnnelikud, siis ma pole asjata elanud! Kui nad ei ole, on mu ees ülesanne, aga kui näen, et see on lahendamatu, nad ei ole kurvad, sest teised on nendega halvad, nad on kurvad või vihased, sest nad ise valivad endale sellise reaktsiooni ja peavad seda üleni adekvaatseks ka, ma lihtsalt .... lähen katki. Ma ei suuda. Ma ei oska. Ma ei taha.
Aga ... see tähendab, et mu elu on mõttetu ju?! Ma ei suuda neid ära parandada!)

Ma üritan olla tervem. Nüüd. Peale Rongi. Keskenduda sellele, mida MINA tahan. Mitte üritada kogu maailma ära parandada. 
Ma ei pea maailma ära parandama. Esiteks olen ma liiga väike ja nagunii ei suuda. Teiseks saab maailm suurepäraselt hakkama ja tal ei ole vaja, et teda päästetaks. Keskendu ENDALE, väga väga naine, SINA oled see, kelle päästmine sinu asi on!

Sa tegid oma parima ja ikka ei olda sinuga rahul? Teed, mis sa teed, kirjutad, mis sa kirjutad, oled nii hea, kui oskad, ja ikkagi ei tule märke, et "Jaa, see on väga hästi!" (näiteks kirjastamise ja raha näol)?
See ei ole sinu probleem. Ei, tõesti ei ole. Sa ANDSID OMA PARIMA!
Ei hinnatud, siis ei hinnatud. 
See ei tähenda, et sul inimesena ei oleks väärtust!

Aga ikkagi tahaksin ma palju palju palju palju palju positiivset tagasisidet kogu aeg. 
Sest kui ma teen inimesed rõõmsamaks, on mu elu põhjusega elatud ja see ei ole mõistuslik otsus, vaid tunne. Ma TUNNEN, et mu elul on mõte - või halbadel aegadel ma ei TUNNE seda ja pean endale kogu aeg meenutama, et pole minu töö maailma ära parandada. 
Pole minu asi.

Et see on nagu enamusele... pohh? Et OMAENDA õnn on nagu ... päris paljude inimeste arust tähtis? Et nad ei taha näiteks lapsi, sest lapsed segaksid selle õnne juures oma vajaduste ja nõudmistega? Ja kui tahavad, siis omaenda õnne kasvatamiseks?
Ma ei saa ARU sellest.
Päriselt.
Ma ei adu üldse, kuidas sedasi eksisteeritakse, et teiste õnn ei ole tähtsam kui enda oma. Et teiste tunnustus polegi teade, et sa pole täiesti mõttetu, ja kui seda pole: no sure, palun, ära. 
Ma ei saa ARU sellest. 

Olgu, öö tuleb peale ja ma ei jõudnud veel veeranditki oma "ja seda ma teen ka, et teisi rõõmustada ju" (muuhulgas kirjutan võrgupäevikut =P) mõtetest väljendada, aga ma vist rohkem praegu ei jaksa. 
Sest ... väsisin ära. 

8 kommentaari:

  1. Kui inimesed ei jaga märterlust kui eluviisi, siis muidugi ei anna nad märtritele positiivset tagasisidet.
    Miks nad peaks?

    Kui võtta ajakirjandust ühiskondliku mõtte esindaja ja kvintessentsina, siis kellest kirjutatakse ja keda kiidetakse?

    Mitu sõjapealiku-artiklit on entsüklopeedias iga Püha Martini kohta?

    Ehk siis... maailm käitub üsnagi nii nagu ta käituma on mõeldud. Kiidetakse edu, võimu, ennast kehtestavat maskuliinsust, üle laipade minekut.

    Ja kapitalism vaid võimendab seda kõike.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. =)
      Ma tean.
      Olen lihtsalt teekonnal "tunne iseennast" järgmise kilomeetriposti juures.
      Ma jumala tükk aega ei saanud aru, miks mul oli absoluutne ja täielik: "NO EI!" idee ees, et peaks nagu oma laste isadelt raha küsima. Ükskõik kui kohutavalt vähe mul oli.
      Tütarlapse isa andis vahel ise, siis olin rõõmus.
      Poeglapse isalt küsimisega tulin toime umbes aasta eest raamis: "Meil on vaja kuskil elada, maksa, kuni me poeg ka seal elab, palun!"
      See lihtsalt ... noh ... see oli nii mõeldamatult VALE ja iga kord, kui hakkas pihta mingi: "Kas sa oma lastele ei mõtle?!" mul oli ainult: "Ma ei survesta neid, väkk, ei iial, aga olen IKKAGI osade meelest halb inimene. Nojah. Kuidas need kurjustajad millestki aru ei saa?!?!?!"
      Ja üldse ma lihtsalt ei küsinud kunagi kelleltki endale raha, sest ma elasin usus, et kõik on nagu mina. Mis tähendab, et kui nad saavad, nad maksavad ju nagunii, ja kui nad ei saa, on neile väga piinav, et nad ei saa, ja oma küsimisega teen asjad hullemaks.

      Oot, ma räägin sama juttu, mis juba postituses.
      No - idee ei ole, et miks mind ei hinnata (või kui, siis väga natuke =P), idee on "miks ma olen siuke, nagu olen, mõistke mind, ärge mõistke mind hukka!"

      Kustuta
    2. Mul on tunne, et su blogi lugejad - enamajaolt? - mõistavad. Ja selle võrra on ka meie enda maailm kirjum ja toredam :) Sest on ju hea teada, mis ja kes meie ümber on ja kuidas nad seestpool vaadates töötavad!

      Kustuta
  2. Aga jah. Ma olen oluline, kui ma teen X isiku maailma paremaks.
    Kui X isikuid ei ole, ei tee, võin samahästi surnud olla.
    Miks mulle meeldib vajatud olla? Sest see tähendab, et X isik on olemas. Vähemalt üks.
    Üldse, vajamine = minu maailmas "maailm on temaga parem".
    Tahtmine?
    Ma ei tee nii peent vahet üldse. Mu sees on baasiline usk, et maailm on jube halb koht, selle ära talumiseks on vaja, et oleks parem, ja kui ma teen kellegi elu paremaks, tuntavalt, ta vajabki mind.

    Sest ... maailm iseenesest on karm ära taluda. Krdi kangelane peab olema, et seda mingi pehmenduseta vastu võtta =P
    Et kõigile ei ole?
    No aga MULLE on! Minu taju järgi on nii, et kui mind ei vajata, pole mind olemaski, sest siis on mu positiivne mõju nii väike, et phmt ei loegi.
    Et inimene lihtsalt ongi maailmas õnnelik? Baasiliselt?
    Ma ei saa ARU. Mõistusega tean, aga tunnetega ei jõua kohale, et nii saab.
    Peamiselt on mul tunne, et need on mingid õnnelikud erandid kõik, natuke väärakad siuksed =P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma arvan, et selline... mõttevajadus (samas tähenduses mõtte nagu "elu mõtte" väljendis) käib päris paljudel peal, eriti just siis, kui endal ei ole hea olla (kui on juba hea, saab ka ilma mõtteta läbi). Ja küllap ta ühel või teisel moel on ka maailma paremaks tegemisega seotud. Aga kõigil ei käi see nii üheselt mingitele konkreetsetele inimestele meele järele olemise kaudu.

      mulle tundub tõenäolin, et see on seotud sellega, et sa mingis vanuses oma antennid nii tugevalt teiste peale suunasid, et paradoksaalselt oma "silmad" ära kaotasid. Ma pean seda silmas, kuidas sul on vaja ekstra pingutada, et aru saada, mida sa ise koged. no ja siis on loogiline, et maailma headust-halbust defineerivad sul teiste kogemused enne, kui järjekord su enda omadeni jõuab.

      aga tegelikult on kõige paremad maailma kogemise vahendid ikkagi omaenda meeled. (vt ka õunapuu õuntekasvatamine.)

      Kustuta
    2. (teiste meeli võib muidugi appi võtta. aga need tulevad paratamatult ikkagi tõlkena kätte.)

      Kustuta
    3. Nii on =)
      Lihtsalt ... vat, mul ju isegi seljal see.
      I am the storm.
      Mina tuhisen omasoodu, keegi muu ei määra =P
      Aga selja taha ei näe hästi ja hetkel on mul kodus veel peeglitega ka natuke halvasti, ilma spetsiaalselt vaatamata näen aint ühest põrandalepandust oma jalgu ja kõhtu, kui mööda käin. Ja ma perioodiliselt unustan ära, et mul ei ole vaja muudkui võidelda iga samu eest, mis teha, vaid ma lähen, kuhu lähen, ja teised võivad minuga võidelda, kui tahavad.
      See ei ole minu mure juu =)

      Tuli meelde jälle =)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.