Õnnestus taastada!

Mul käis eile Tumen külas (ta on juuksed taas tumedaks värvinud, nii et see nimi phmt klapib) ja tegi
muuhulgas mu loomadest pilte.

Mõne peale jäin mina ka. 

Üldiselt ma olen natuke sedasorti, kes inimestega kohtumiste järel on omadega läbi ja olin seekord ka. Seda hullemini, et lõunauni jäi ka kuidagi magamata. 

Ent samas helistasin tema õhutusel täna perearstile ja seal oldi valmis mulle isegi konsultatsioonita antidepressante välja kirjutama - tõsi, neidsamu, mis varem, aga samas ma olen võtnud nüüd nii pisikest annust, et annuse suurendamine peaks ka väga mõjuma.

Sest Tumen ütles: "Sind on vaja!" ja siis ma kohe uskusin.

Naljakas, kuidas mul on vaja, et seda öeldaks. Ise mõtlen, et ah, saavad ka ilma, saadan paar vabanduskirja netis laiali, kirjutan lastele, et nad on absoluutselt oivalised ja jee, ning saavad hakkama.

Ja siis ütleb inimene, keda pole poolteist aastat näinud, et mind on vaja, ja ma olen kohe: "Ok, psühhiaatrit ma jälle otsima ei hakka, aga perearst on ju ka!" ja helistangi ja vau. 

Korraga on mul tunne, et võib küll veits vaeva näha, et elu talutavam oleks, mitte: "Ah, pohh, eks ma siis suren ära. Vähemalt see valik on alati, kui liiga hulluks läheb."

Vahepeal läks ... suht halvaks. 

Kuigi ilm on jälle ilus ja puha. Tuuline, ent ilus.

Mitte ühtegi põhjust. 

Aga noh, samamoodi, mittemillegi pealt, oli eelmise aasta lõpus hea olla. 

Päevad algasid ka alles pärast seda, kui telefonikõne arstile ära olin teinud, ja eile pidanuks hormonaalselt üldse kõige hullem olema - aga võrreldes üleeilsega oli täiesti kombes. 

Kuigi magamatusest migreeni muidugi sain jne. Ikkagi polnud vähemalt emotsionaalselt nii halb. 

Muide, ma tegelt ei tunne soovi jutustada, kuidas MUL ON NII HALB.
Alati just siis, kui PÄRIS halb on, väldin selle väljendamist, sest ei taha ometi olla mingi kaastunnet kerjav tüütus, eks ole.

Aga tunnen soovi imestada, KUI väga mulle mõjub välispidine tunnustus. KUI väga ma usun sõnu. (Ja KUI väga mulle ei piisa muudest asjadest. Teate küll, koosveedetud aeg, väikesed teened, kingitused ja puudutused. Nad on armsad ning tarvilised - ok, kingitused mitte - aga ei asenda sõnu. Vähemalt mitte, kui mul juba paha on.) Seda hoolimata oma pikaajalisest "keskendu iseendale", "tee, mida SINA tahad!" jne õppimisest. 

Sest kui asjad lähevad käest ära, siis kõik need mõistlikud mõtted tulevad ainult jõuga tirides lagedale ja IKKA ma neid päriselt ei usu, kui keegi teine neid mulle ei ütle. Kui keegi teine ütleb, see on kinnitus, see on "mhmh, on küll hea mõte!"

(Miks ma ei armasta blogikommentaare: "See küll hea mõte pole." - mitte et mul oleks kriitikatalumatus, vaid ma reaalselt hakkan kahtlema, kas ikka on hea idee. Kulutab jubedalt sisemisi ressursse - kuid ümber ma ikka ei mõtle. Kui juba otsustasin, oli see minu hinnangul pädevaim tee, kõige otsemini kohale viiv, ja teiste kriitika muudab mulle ainult sellel astumise piinavamaks. Kuhugi mujale kui oma rada ma ikka ei lähe, sest no - mu jaoks ei ole teised teed mõeldavad. On minu tee ja teed, mida käivad teised inimesed, aga mina ei ole teine inimene. Mina nii ei saa.) 

Omaenda peas ma võin mõelda, mida iganes. Kui halb on, on taga ka teadmine, et omaenda peas ma võingi mõelda, mida iganes. Kedagi ei huvita see, loevad ainult mu välised teod ja need samuti ainult nii palju, kui teised neid näevad. Kõik muu on ebaoluline.

Tean küll, et nii pole, ainult ma ise olen tähtis - ent ei tunne.

Tunded elavad hoopis muud elu. "Teised teavad paremini, mina ei ole midagi"-elu.