neljapäev, 23. juuni 2022

Kurat!

Tegelt tahtnuksin postituse pealkirjaks panna "Sitt!" aga pärast seda, kui blogspoti köögipool muutus, tekkis sealt vaadates postituste pealkirjade esitähtede ülevalt alla rida (mis katkeb, kui postituses on mõni pilt või video, siis on suure pealkirjaesitähe asemel pisipilt sellest) ja olles tuvastanud, et nii on, hakkasin ma muidugi panema pealkirju nii, et esitähtedest mingi sõna kokku tuleks. 
Kui sõna käes, teen pildi või videoga sõnavahe. 
Vahel on viltu ka läinud. Alustan küll õige tähega, ent panen hajameelselt ka pildi ja siis tekivad tähekombinatsioonid "EO"  õi üksildane "V" piltide vahel vms. Aga seekord ma ei taha panna pealkirjaks "Sitt!", sest moodustuks sõna "SAEV". See on kuidagi ... mittepiisavalt sõna, oleks veel "SAAGIV", eks ole. Ma ikka tahan sõna "KAEV".
Jah, sobiksid ka "RAEV", "LAEV", "VAEV" ja kindlasti on mõni veel, aga "KAEV" on piisavalt hea. 

Kui ma Poeglapse isast lahku läksin, oli parasjagu 22. juuni.
Toonased jaanid on mu elu selgelt kõige jubedamad. Sõnulseletamatult halvad. Sisaldasid muuhulhas näiteks oma lemmikkaelakee võõrale karjamaale viskamist, sest ma olen valmis ohvreid tooma, näe, võta, oh loodus või oh jumalad või keegi. Ja siis üritust ronida üle üheksa aia, mis maal on väga raskendatud, sest pole majugi eriti, aedadest rääkimata, ning kui ma (kuskil kuuendat kuud rase) parasjagu ühe aia otsas kõõlusin, ilmusid majanurga tagant kaks raevukalt lõrisevat koera, mispeale tagurdasin kiirelt ja kukkusin  selili.
Eriti kellegagi ei rääkinud, pidustustes ei osalenud, peitsin end tuppa või nendesse õuenurkadesse, kuhu keegi ei tulnud, ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin jne.

Maiviitsi nii palju sõna "nutsin" kirjutada =P

Sellega võrreldes on praegu meeletult palju parem olla. 

Aga no ega HEA nüüd ka ei ole. 
Aitab eeskätt endale meenutamine, miks ma seda tegin: et saada lahti üha korduvast valust. Jah, praegu on valus, aga ükskord läheb see mööda ja siis on K mulle õlakehitus ja mhmh. Ma ega ta ei võidaks midagi, kui ma tagasi läheks ja niutsuks, et oleme ikka sõbrad edasi, sest ega temal minu pärast valus ei ole. 
See oli üks "lähme lahku" põhjusi. 
Et mina tegin küll ja alailma seda ja teist ka kolmandat, ei käinud peale, ei ütlenud välja, sest K-l on vaja, K on muidu ahistatud ja kurb, mhmh. Aga et tema teeks midagi, sest VVNil on vaja, ta on muidu ahistatud ja kurb, nii et ütlen välja, tulen omalt poolt vastu?
Ha. 
Ha.
Haa.
Mitte kunagi. 
Temal ei ole valus, kui minul on valus, ta aint vihastab, et mis ma siis nüüd tahan, mhh, pff, jampsus.
Lõpetagu ma ära ja olgu normaalne.

Ja ma ei ole normaalne. 
Mitte sinnapoolegi.

Temal ei ole minu pärast valus. Ainult minul tema pärast. Nii et oleks selge idiootsus (oma) valu üha kasvatada ja kasvatada, sest ega ta mind seepärast armastama hakka, et ma tahan jälle ta sõber olla. 
Tal kuidagi sõprus ja armusuhe pole samad asjad. 
Urr. 

Ta käis üleeila Poeglapse lõpetamisel, oli suht nunnu ja kui ma küsisin talt (tema pakist) üht suitsu, sest olin kaugelt liiga väsinud, et veel poodi minna, ta äraminekul tõi mulle poest terve paki. 
Ja ma nii hale nüüd. Kuigi mu mõistus ütleb, et ausalt, see ei tähenda, et ta must hirmsasti hoolib, ainult seda, et natuke ikka, mu tunded on: "Aga äkki see on ikkagi päris armastus?!" 
Ei ole, ma tean. 
Ent nukker on ikka. Elu näib mõttetu ja ränk, keegi ei mõista ja armasta mind (mõlemat koos) ja kui keegi ongi, on ta kaugel eemal ja oh-kus-ma-jään.

Suvise pööripäeva kanti aeg EI ole mu lemmikaeg aastast. 

10 kommentaari:

  1. Seesuguste asjade pärast ma vihastan end triibuliseks juttude peale, kuidas tänulikkus on nii tähtis, teeb õnnelikuks, inimesed, kes on tänulikud, on palju rohkem eluga rahul, äkki sa lihtsalt pole piisavalt tänulik?
    Minuga on nii, et ma rebenen tänulikkusest lõhki ja kipun arvama, et see väike teene (mida ma ei oodanud) on mingi maailmasuur asi ja AWWWWW ja sa saadad mulle raha-ostad suitsu-kontserdipileti-kingid kreembrülee?! Ma meeldin sulle ikka väga!!! AWWWWWWWWW!!!!!!
    Ja kui on siuke inimene, kellega meil on ka suhe nagu K-ga, ma kipun sinna igast lilli ja liblikaid ümber mõtlema ja teen endale jubedalt haiget lihtsalt seepärast, et olen liiga tänulik.

    Palju rahulikum oleks mõelda ainult: "Oi, suitsud. Täh!"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et selle "tänulikkus teeb õnnelikuks" alla mõeldakse rohkem üldist tänulikkust elu vastu, mitte inimeste vastu. Võiks ka öelda, et oskust hinnata asju, mis on olemas, ja mitte keskenduda sellele, mis on puudu.
      Aga see inimestele ülitänulik olemine on ohtlik tee vahel jah. Ma olen ka niimoodi lilli ja liblikaid ümber mõelnud asjadele.

      Kustuta
    2. Üldise tänulikkuse osas ma olen veel verisem =)
      Sest noh - ma olen ammmmmmmu selgeks saanud, et meeleolu on vähe sõltuv sellest, mis toimub inimese elus üldiselt ja palju sõltuv sellest, mis toimub inimese sees. Ja siis kui õpetatakse, et võta innu ja rõõmuga seda, mis väljast paistab, aga mu sees ei ole indu ja rõõmu, mul on aint eriliselt sitt olla, sellest, et "kõik on ju hästi, aga mul on nii halb, ma olen ikka eriliselt vilets inimene".

      Kustuta
  2. Selle tänulikkuse teemaga on mul ka kana kitkuda. Teoreetiliselt olen ma olen nõus jah, et tänulikkus ja keskendumine olemasolevale, mitte puuduvale, selge see. Ainult et üldiselt, kui inimene hakkab mõtlema, et äkki peaks ikka püüdma veel tänulikum olla, siis on üsna tõenäoline, et tema probleem ongi selles, et ta on juba niigi tänulikum, kui talle endale tervislik oleks ja peaks hoopis viljelema elutervet egoismi.
    Ja teiseks on mul teooria, et kui olla väga vähese eest väga tänulik, siis universum või kes iganes neil seal neid asju korraldab, vaatab loogiliselt, et see isend on ju riismete eest tänulik, talle pole küll rohkem vaja, anname parem sellele, kes valjemini karjub, kuidas tal kõigest puudus on. (Vt ka “küsige ja teile antakse” ja mis need teised teooriad on, mis kõik omavahel kenasti vastuollu làhevad.)
    Ja loomulikult olen ma ka iseenda südant murdnud vähesele tähenduse omistamisega ja tänulik olemisega. Ja iga kord lubanud, et ei enam. Ja iga kord jälle sama reha otsa astunud, nagu viimme lollakas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga nõus sellega, et terve egoism jne - lihtsalt mul ei ole säärast kindlust sees, et seda ise öelda =P Ikka kahtlustan, et ÄKKI ma olengi ikka liiga enesekeskne? ÄKKI tegelt võiks rohkem (jaaah, veel rohkem) teistele mõelda? Kogu aeg ju öeldakse ja ...
      Aga neis kahes ülejäänud asjas olen kindel.
      Ei kõhkle endas, sest ma reaalselt näen ja tunnen seda. Kuidas vahe asjade enda jaoks mõtestamisel-tunnetamisel on seespool ja mõelda millegi kohta, et hea, et see veel niigi läits, kui tegelikult oleks ka kolm korda edukama minemisega ikka halb, sest seespool on halb, on niio jäle enesepettus, teeb enda nii katki ja urrrrrrrrrrrr, nad ei mõtle ka üldse inimeste peale, kelle elu mõjutab see, mida ta tunneb, mitte see, mida ta mõtleb.

      Kustuta
    2. Hakkasin Frieda jutu peale mõtlema, et järsku tuleb see tänulikkuse kasulikkuse usk muna ja kana segiajamisest. Umbes et keegi on statistikat teinud ja tuvastanud korrelatsiooni tänulikkuse ja õnnelikkuse vahel, aga see korrelatsioon võib vabalt tulla sellest, et neil, kel õnnehormoone rohkem peale kütab, on ka tänutunne kergem tekkima.

      Kustuta
    3. .. mida kõike saaks lihtsamalt sõnastada "mis viga tänulik olla, kui mõnus on".

      Kustuta
  3. Ma olen selles üsna kindel. Analoogselt juhtumitega, kus välise tunnustuse, toe ja armastuse halbolust jutlustavad need, kelle vastavad vajadused on täidetud nii, et nad ise ei pane seda tähelegi, sest nende jaoks on see endastmõistetav baastase, mis annab võimaluse rääkida, kuidas kõik peab tulema ainult enda seest.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.